Sõin ja jõin seal minagi – ja saingi kõhtu midagi

Jaak Urmet, kirjanik ja lehetoimetaja

Zˇüriiliikmed Villu Kangur, Jaak Urmet, Anna Ivanova-Brashinskaya, Petra Zámecˇníková, Manfred Jahnke ja Madis Kolk. LAURI KULPSOO

Kuna 2006. aasta “Draamakese” festivali näidendite üksikasjalikum vaatlemine nõuab rohkem ruumi, kui on käesoleval juhul kasutada, siis on siin loobutud muidu nii tänuväärsest sõiduplaani-meetodist ja asendatud see rõhuasetuse-meetodiga: esitlusele tuleb kaks liistu, millele niisuguse festivali näidendeid sobib tõmmata. Käesolev artikkel kajastab ainult minu isiklikke seisukohti. Kiitus on aus ja kriitika on sündinud armastusest.

“Laste jaoks on head ainult need teosed, mida loevad meeleldi ka täiskasvanud.” Nii on öelnud pan Kleksi lugude autor Jan Brzechwa. Olles ise üht-teist lastele kirjutanud, nii proosa-, luule- kui ka draamavormis, olles ise viiendast eluaastast kuni tänaseni lastekultuuri nõudlik, kuid rõõmsameelne tarbija, võin kinnitada: Jan Brzechwa on võtnud ühte lausesse kokku lastekultuuri teose õnnestumise kõige tähtsama tingimuse.

Samalt lähtekohalt asusin 2006. aasta “Draamakese” žüriis hindama festivalil osalenud 13 lastele või noortele suunatud lavastust ega teinud katset leida mingit “lastepärasuse” prismat, vaid vaatasin kõike läbi enda prisma.

Kõik endast eemaldumised, et leida mingit “lastepärasust”, toovad kaasa kunstilise ebaõnnestumise, suubudes enamasti mingisse kunstlikku ninnu-nännusse. Seda peaksid kõik lastele kunstilisi väärtusi loovad isikud silmas pidama. Samas ei taga kunstilist õnnestumist tingimata ka enda juurde jäämine. Küsimus on lihtsalt selles, kas see inimene, kes lastele kunstilisi väärtusi loob, on õige inimene seda tegema.

Laval kohtas nii neid lavastusi, kus oldi ise, kui ka neid, kus üritati olla “lastepärane”. Esimesi oli siiski õnneks enamus. Oli meeldiv näha, et täiskasvanud inimesed ei ole läinud lavale, mingi lastele tolategemise mask ees, vaid kõike tehti just täpselt nii, nagu näitleja enda mina suunas ja lubas. Kõige parem näide niisugusest lähenemisest on vahest “Suur kuri hunt” (Vanemuine). Selle lavastuse algmaterjali kritiseeriksin kõvasti: tegevuses puudus kindel liin, lugu justkui voolas korraga igas suunas, polnud isegi võimalik otsustada, kas peategelaseks on Suur Kuri Hunt (Raivo E. Tamm) või tema poeg (Jan Uuspõld). Kuid sisu poolest laialivajuvat lugu mängisid näitlejad niisuguse energia ja säraga, et lõpuks tabasidki ennast mõttelt: mis siis, et pole sihipärast liikumist, vaid elupildikeste jada – eks ole selline ka Oskar Lutsu “Kevade”! Suurepärane esitus kahelt mainitud näitlejalt!

“Käpipuu vennaskond” (Rakvere teater) on aga minu arvates näide teist sorti lähenemisest. Esimene nurin: fantaasiasousti (-vahtu, -kallerdist) oli liiga palju. Liikuvast ja rääkivast puust-peategelasest Käpipuust oleks piisanud küll, kuid sellele oli lisaks pandud veel terve lavatäis teisi niisama fantastilisi olevusi (Veerev Munamees, seen-mees, Külmking jt). Tagajärg: kaotsi läks side reaalse maailmaga. Aga lastekultuuri tootel lihtsalt peab olema side reaalse maailmaga! Nii on lapsel seda kergem mõista. Nii on kultuuritootel kergem mõjule pääseda. Nii on didaktilinegi kasutegur suurem. Nüüd aga oli nii, et ehkki lavastus püüdis tutvustada lastele looduslähedasi eluviise, nn rohelist mõtlemist, ei läinud see ilmselt lastele grammi võrragi korda, sest kogu tegevus uppus paksu fantaasiasousti.

Tegelikult ongi kõige raskem luua realistlikku kunsti. Seevastu on väga lihtne võtta Tordilabidas ja Pudeliavaja ning saata nad Pudrunuia lossist printsess Hõbelusikat päästma. Sellest on kirjutanud juba Astrid Lindgren.

Teine nurin: just sellist lastele tolategemist oli palju – mõttetut tobeda näo tegemist ja sisuta ringisahmimist. Ikka see silelibedaks ekspluateeritud hullu leiutaja ja hajameelse professori kuju! Peaosalise osatäitmine (Anneli Rahkema) ei olnud sihtgruppi silmas pidades veenev – puudus sisemine tung. Lasteetenduses peaksid kaasa lööma ainult need näitlejad, kelles endaski lapselikkust peitub. Miks oli tõelisele koomikutalendile Dajan Ahmetile antud nii tühine osa? Oleks talle antud kandev roll, oleks ta kas või üksi kogu etenduse heaks mänginud. Nüüd tõusis lavastuse üldisest rohelisest massist esile ainult Ülle Lichtfeldt Külmkinga rollis. Aga see on näitleja töövõit. Näidendi autorid ja lavastaja on lastepärasust üritades vindi üle keeranud ja lastest mööda tuhisenud.

See oleks esimene liist. Teine liist ei puuduta mitte enam niivõrd lastekultuuri teose sisu, vaid vormi. Kahtlemata häirib mind, kui ma pean täiskasvanute filmile n-ö poolele teele vastu minema, et kunstiline elamus kätte saada. Aga lastetüki puhul ma miskipärast ei usu, et selle vormiline laitmatus oleks nii tähtis. Žürii töö käigus võis aeg-ajalt kuulda märkusi, et see või teine näitleja “vajus” ära, et näitlejad tegid head või mitte nii head meeskonnatööd, et lava sügavus oli kujunduses jäetud kasutamata jne. Kuna ülejäänud viie žüriiliikme näol oli tegemist teatriala professionaalidega, siis on mõistetav, et sellist sorti asju märgati ja neile tähelepanu juhiti. Aga millegipärast tundub mulle – andestatagu siin mu lapsesuu! –, et lastelavastuses pole need asjad üldse tähtsad! Keegi “vajub” ära? Laps ei märka ju seda. Meeskonnatöö? Ei ole lapsel silma sellegi märkamiseks. Lava sügavus – was ist das? Minu meelest on lapse jaoks esikohal miski muu. See miski muu on võib-olla tegemise rõõm – et näitlejad-tegelased laval kõige tähtsama tingimuse laval “panevad mõnuga”, et neil endil on seal hea ja tore olla. Ja seda peaks minu arvates ka lastelavastuse hindamisel eelkõige silmas pidama.

Tegelikult on see “mõnuga panemine” esimese liistuga ehk sisemise lastepärasusega  väga seotud, on selle suhteliselt loomulik tagajärg. Üks on igatahes teise eeldus. Ja nõnda on õnnestumised teise liistu peal ühtlasi õnnestumised ka esimese liistu peal: “Taksitrallitajad” (Eesti Draamateater), “ZUGA lastekas” (ZUGA ühendatud tantsijad), “Jussikese seitse sõpra” (Endla) ja “Kaks päikest” (No94).

“Veerevad kivid ei sammaldu” (Vene Draamateater) ja “Klammi sõda” (VAT-teater) on juba noortelavastused, mis nendele liistudele ei peagi mahtuma. “Väike Tjorven Soolavareselt” (Ugala) aga on nii suuremõõtmeline lavateos, et siin jääb kahest liistust väheks.

Ülejäänute puhul mainiks praegu kiirkorras seda, et “Maailma loomine” (Tuuleveski) ja “Kilplaste klubi” (Noorsooteater) ei olnud ei laste- ega noortelavastused, miska jäi arusaamatuks nende olemine “Draamakese” programmis. Lavastustes “Kuidas Voitek Barbarkale saatana viiuli hankis” (Stuudioteater Ilmarine) ja “Troll-poiss” (Eesti Nukuteater) leian ma toodud liiste aluseks võttes mitmesuguseid puudusi. Aga neist ja “Draamakesest” lähemalt loodan kirjutada festivali septembris ilmuvas raamatus. Ja siis enam mitte rõhuasetuse-, vaid sõiduplaani-meetodil.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming