Sürrealism on keeruline värk

Ivar Jung, Reet Varblane

Kas tõesti on praeguse kunsti põlgus ajendanud lavastama “Syrrealiste”?  

“Syrrealistid”: kas kunstnik on tõesti vaid ennasttäis vastutustundetu veidrik, kes põlgab tööd ja rahvast, nõuab aga riigi toetust, et seda siis kohe maha juua? 2X VIKTORIA TOOMPERE

 

Andrus Kivirähk, “Syrrealistid“. Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Riina Degtjarenko, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Osades: Mait Malmsten, Tiit Sukk, Jan Uuspõld, Margus Prangel, Anti Reinthal, Hendrik Toompere jr, Kaie Mihkelson, Merle Palmiste, Mari Liis-Lill. Eesti Draamateater, esietendus Viinistu kunstimuuseumis 14. VII.

 

Sürrealism on trikiga nähtus, mille pealispindne tasand võib vettpidava metafoori loomiseks osutuda õige libedaks teeks. Kõige laiemas tähenduses sürrealistliku, sürreaalse või ka lihtsalt sürrina kiputakse liialt sageli esitama ülimalt pretensioonikat, kuid sisutühja kujundit, mis suudab välise salapäraga köita publikut, olla nii öelda tuhandete lemmik. Sürreaalset kitši võib ohtralt leida kõikvõimaliku laadakunsti seas, olgu siis visuaalses või verbaalses vormis. Sürreaalne eneseväljendus on küllalt sageli ka  getokultuuri ennast kaitsev vorm, just nimelt vorm, sest ei sürrealismi sügavama sisu ega ka reaalse eluga pruugi sel midagi ühist olla, kuigi küünilises laiatarbelisuses pole seda juhtumit ka õiglane süüdistada. Siia alla võiks käia nii mõnegi Narva või Sillamäe kunstniku looming, midagi ka Pärnu uue kunsti muuseumis eksponeeritavast valgevene kunstist, seda võis ohtralt näha 1970 ja 80ndate vene kunstis (nii öelda tšurtšikud). Getojuhtum nõuab aga omaette analüüsi.

Sürrealism autentses ajaloolises tähenduses, nii nagu see tekkis pärast I maailmasõda peamiselt Pariisis, kuid millega seostus enamik Euroopa suurlinnu, kandus New Yorki, Mehhikosse, Argentinasse jm, on aga keeruline isiksuste ja otsingute võrgustik, sasipundar, mis mitte ainult ei kandnud  laastavate sõjahaavade taaka, vaid tunnetas ka 1920ndate ja 1930ndate näiliselt stabiilsete aastakümnete pidetust, absurdsust ning otsis sellele oma kunstis (visuaalne kunst, kirjandus, teater, film) meeleheitlikult adekvaatset vastet, kontakti võimalust reaalsusega. 1924. aasta sürrealismi manifestist võib lugeda: “Puhas psüühiline automatism, mille abil soovitakse väljendada kas suuliselt või kirjalikult või mis tahes muul viisil mõtte reaalset funktsioneerimist. Mõtte dikteerimine täielikult mõistuse kontrollita, mis tahes eelneva esteetilise või moraalse kaalutluseta. /—/ Sürrealism põhineb uskumisel seni tähelepanuta jäetud assotsiatsioonivormide kõrgemasse reaalsusesse, unenäo kõikvõimsusesse, sihitusse mõttemängu. Sürrealism püüab lõplikult purustada kõik muud psüühilised mehhanismid ja asendada neid elu põhiprobleemide lahendamisel.” Sürrealismi kui sootsiumi kontrolli täieliku eitamise  mõju kandus 1930ndate lõpul üle kogu Euroopa, 1940ndate lõpul võime meie oma eksiilikunstis, iseäranis Rootsis Ilmar Laabani eestvedamisel näha sürrealistlikku mõtteviisi, 1950ndate lõpust kandus see siinsesse avangardistlikku kunsti,  Ilmar Malini jt töödes jätkus sürrealism selle kõige tõsisemas tähenduses läbi kogu loomingu 1990ndate keskpaigani.

Kuid mis kõige olulisem, sürrealismi pinnalt kasvas välja kunsti kui fenomeni totaalne ümbermõtestamine, kunsti mõiste revideerimine. Selle kõige ilmseim näide on Marcel Duchamp ja tema valmisobjektide esitamine kunstiteostena kunstisaalides. Marcel Duchamp’i tähendust, tema kunsti tähtsust praegu naeruvääristada, küsimärgi alla panna on igati alusetu. Või tuleks seda teha sellise vaimse pilotaažiga, mida 80 – 100 aasta pärast oleks alust hinnata nii, nagu hindame praegu Duchamp’i.

Ega sellest polegi nagu vaja pikalt kõnelda, sest viimasel ajal on sürrealismi kui nähtuste kompleksi kohta ilmunud eesti keeles tõesti kompetentset kirjandust: lisaks 1977. aastal vene keelest tõlgitud Marat Afasiževi ülevaatele “Psühhoanalüüs ja kunst” ilmus 1993. aastal Raivo Kelomehe “Sürrealism”, 1998. aastal ajakirjas Akadeemia André Bretoni 1924. aasta sürrealismi manifesti tõlge, 1999. aastal Salvador Dalí “Geeniuse päevik”, 2002. aastal Ruth Brandoni “Sürreaalsed elud. Sürrealistid 1917 – 1945”, rääkimata ajakirjades ja ajalehtedes ilmunud kirjutistest.

Sellesuvise Viinistu kunstimuuseumi “Syr­rea­listi­de” lavastuse aluseks on Andrus Kiviräha originaalnäidend, mis on ilmunud Eesti Draamateatri kolmanda näidendiraamatuna. Raamatukese tagakaanelt võib lugeda, et Kiviräha “Sürrealistide” tegevus toimub kaasajal: “Tegelased on eesti inimesed – kunstnikud, näitlejad, kirjanikud, ärimehed, poliitikud, kelnerid, kriitikud ja muud. Kaks sõjast tagasi tulnud meest algatavad liikumise, et muuta kogu olemasolevat kultuurilist ja ühiskondlikku mustrit. Neil on kirg, soov ja lootus maailma paremini mõista ja seda paremaks muuta. /—/ Isiklik elu ja avalik elu pööravad lootusetult sassi: meie kaasaegsete kangelaste elu kujuneb äravahetamiseni sarnaseks juba olnud eludega. Näidend põhineb kultuuriloo suurte sürrealistide elulugudel: Dalí, Breton, Duchamp, Tzara, Buñuel jt. Ennekõike on see lihtsalt üks lugu neljast noorest mehest, kes tahavad maailma pahupidi pöörata ja teha midagi enneolematut, ning sellest, kuidas nad lõpuks tülli pööravad ja igaüks oma teed läheb.” Nii et meie aja analüüs tasanditerohke absurdi metafoori kaudu, milles sõpruskonna suhete (alluvuse, truuduse, reetmise, armastuse, vihkamise), soovide, ambitsioonide, pettumuste realistlik tasand ei ole läbi põimitud mitte ainult ajaloolise sürrealismi (ja sürrealistide) lootuste, ambitsioonide, pettumustega, vaid ka selle mõttelaadi tähtsusega, praegust kultuuri mõjutanud tähendusväljaga. Väga põnev, kuid ka äärmiselt keeruline eesmärk.

Neli peategelast sürrealisti vastandatakse ülejäänud seltskonnaga: peategelased on mitmeplaanilised, neil on  nimi (Paul, Oskar, Aleksander, Georg) ning nad kehastavad ka ajaloolisi suurkujusid, s. o Bretoni, Vachéd, Aragoni, Dalíd, mõnel juhtumil isegi mitut suurkuju (Oskari/Vaché puhul on lisandunud Duchamp ning eesti  mütoloogiline tegelane Vanemuine). Kõrvaltegelased on märgatavalt anonüümsemad, kuigi lavastuses on antud ka mittesürrealisti kehastavale näitlejale mitme tegelase roll. Mõnede mittesürrealistide puhul võib ära tunda ajaloolisi sürrealiste saatvad kangelased (Lena kui Dalí abikaasa ja muusa Gala, kellel oli saatuslik roll ka teiste sürrealistide elus, seltsimees Irene kui Aragoni elukaaslane Elsa Triolet). Nii võib sürrealiste võtta kui kangelasi (isiksusi), mittesürrealiste kui neid saatvat (avavat, tõlgendusruumi pakkuvat) konteksti. Ka tegevustik  on peale ajalooliselt aset leidnu üles ehitatud ka tulevases kultuuriarengus ülimalt olulistele sündmustele (Duchamp’i “Fontääni” eksponeerimine näitusel, Dalí vedelate kellade maal,  psühhoanalüütiline mõtlemine kunstis, keha ja kehatalituste kujunemine kunstiaineseks, une ja reaalsuse piirisituatsiooni kompamine, fragmentaalse reaalsuse toomine kirjandusse, tuima väikekodanlust šokeerivad aktid). Nii tegelased kui tegevustik osutavad omakorda nii omaaegse sootsiumi võimuvahekordadele, manipulatsioonivõimalus­tele kui ka üldisemalt üksikisiku ja riigi, võimu ja vaimu vahekorrale, põlvkondade erinevusele, isatapu kordumisele.

Andrus Kiviräha näidend ei ole erakordne suurteos, ilmselt ei ole see ka kirjaniku parim teos, kuid see on kirjutatud nii neutraalselt, et selle põhjal oleks targal ja osaval lavastajal igati võimalik välja joonistada mitmetahuline (-tasandiline) absurdimetafoor. Lavastaja Hendrik Toompere jr jaoks (vähemalt selle lavastuse põhjal) on sürrealistid kamp üliambitsioonikaid veidrikke või lausa lolle, erakordselt mõnus materjal, et kokku keerata publikut naerutav jant. Midagi “Kuulsuse narride” taolist. Kokku pole hoitud ka absurdisituatsioonide ja -koomikaga, kohati on visuaalne tulevärk lausa põhjapanev. Seda saadab ka menu: publik naerab vastutulelikult, kui maani täis kriitik kiidab taevani pissuaari, ainukest tõelist kunstiteost, kui Georg/Dalí jätkab ekskremenditeemat või pihib peenise (fallose) kaotuse hirmu seksuaalakti puhul, hingekriipivalt kaunis armastusavalduski tühistati esitlemisega pelgaks tobeduseks.

Sürrealiste ja sürrealismi (laiemalt kogu praegust kunsti) pole mõistetud ega ole tahetudki mõista. Ei ole sürrealismi kui suhtumist maailma ega sürrealismi kui kunstinähtust. Lavastus kulgeb hoogsalt, kuid üheplaaniliselt, sürrealistid ja neid saatvad mittesürrealistid on põimunud jaburaks paroodiaks, järjekordseks suviseks meelelahutuseks. Näitlejad mängivad hästi, kujundusele pole midagi ette heita.

See pole päris “Maie ja Valduri” laadis olmenali. Sürrealism (sürrealistid) eeldavad deka­dentlikku pikantsust, ekstravagantsust, midagi, mida igavlev kodanlus (iseäranis kodanlaseproua) vajab eluvürtsiks. Aga jant jääb kahjuks jandiks!

Mis ikkagi ajendab sellist teatrit tegema? Raamatu tagakaanel välja käidud sürrealismi, praeguse elu metafoori loomine on jäänud raamatu koostaja(te) soovunelmaks. Ei tahaks küll uskuda, et tegu on pelgalt küünilise kaalutlusega publikut köita ja kassat teenida. Kas tõesti põlgus sürrealistide kui äärmuslikku vabadust nõudva loovisiku ja selle kaudu ka kogu kaasaegse(ma) kunsti vastu? Kahjuks on ka teised kunstnikku käsitlevad lavastused “Külmetav kunstnik” ja “Põrgu wärk” paljuski üles ehitatud arusaamale, et kunstnik on üks ennasttäis alatasa kannatav vastutustundetu veidrik, kes põlgab tööd ja rahvast, nõuab aga riigi toetust, et seda siis kohe maha juua. Kuid seegi on liiga kurb, et olla tõsi!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht