Sa elad selle üle

Marie Pullerits

R.A.A.A.Mi „Mõnikord on kõik nii selge”, lavastaja Kertu Moppel, dramaturg Maria Lee Liivak, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja ja kunstnik Arthur Arula. Mängivad Hendrik Toompere jr jr, Jüri Tiidus, Roland Laos, Lauri Kaldoja, Katariina Ratasepp, Maarja Mitt ja Liisa Pulk. Esietendus 28. VI Viinistu kunstimuuseumi katlamajas. Viinistule on jõudnud kunstimuuseumi kõrvale teatrit tegema uus põlvkond. Sellel suvel oli R.A.A.A.Mi raames mängukavas Kertu Mopli lavastatud „Mõnikord on kõik nii selge”, mis valmis samal ajal lavakunstikoolis õppinud näitlejate ühistööna: osa kunagisest XXIV lennust (Lauri Kaldoja, Roland Laos, Kertu Moppel, Liisa Pulk, Jüri Tiidus, Hendrik Toompere jr jr ja Katariina Ratasepp, kes alustas nimetatud lennus) ning XXIII lennust (Maarja Mitt ja Maria Lee Liivak). Omaaegsed koolikaaslased said taas kokku ja ühistööna sündis omalaadne nägemus erisugustest maailmadest.

Noored näitlejad on üles kasvanud kiireid ja kahtlemata veidraid muudatusi läbi teinud ajal. Erilaadseist tähendusnihkeist, kattuvustest ja põrkuvustest on saanud igapäevane nähtus. Kui kõrvuti on olemas kardinaalselt erisugused reaalsused, tekib hulk küsimusi nendevahelise hierarhia kohta: milline reaalsus on tõelisem, tegelikkusega kooskõlas? Või mis üleüldse on „päriselt”? Maailm, kus on olemas kõik võimal(ikk)used ning teed avatud, võib tekitada hoopis kõige rohkem segadust.

Trupp sai inspiratsiooni neurobioloog Oliver Sacksi populaarsest raamatust „Mees, kes pidas oma naist kübaraks”. Tegemist on lugudega mitmesuguste tajuhäiretega patsientidest, terve psüühikaga inimesele koomilistest seikadest kurbade tõsilugudeni. Tajunihked on tervele inimesele enamasti üsna hoomamatud. Tegelikult võiks aga meist kõigile määrata teatud mõõdupuu alusel mingisuguse psüühilise kõrvalekalde diagnoosi, kuivõrd kõigil esineb aeg-ajalt väikesi tajunihkeid ja psüühika vigurdusi, argisõnaliselt „kiikse”.

Kontseptuaalses plaanis eristuvad lavastuses selgelt mikro- ja makrotasand: psühhofüsioloogilised tajuhäired on kui viga indiviidi tasandil, laiemas pildis tuleb esile aga ühiskondlik-kultuuriline tajuhäire, suur nihe, mis kajastub kõigile tuttavas nüüdisaja skisofreenilisuses ja info üleküllusest tekkinud müravoos. Lääne lähimineviku kirjutuslaua alumises sahtlis karjuvad kõrvuti Miki Hiir, mees Mynthoni reklaamist ja Bill Clinton.

Lavastustervikut kannab suurel määral näitlejate töö: Kertu Moppel tahtis pakkuda oma koolikaaslastele repertuaariteatrist vaheldust ning prooviprotsessis oli kõigil trupi liikmetel vabadus oma pöörased ideed käiku lasta. Tundub, et protsess on kandnud vilja, trupi sünergia toimib hästi ja teineteise mängulaadi suhtes valitseb terav tundlikkus. Näib, nagu mõistetaks teineteist poolelt sõnalt või žestilt, pingpongilikud dialoogid on teravmeelsed ja tabavad. Suurepäraselt mängitakse ka kujuteldavate tegelastega: olgu need argiobjektid, mida peetakse kellekski või millekski muuks, keegi vaatajale nähtamatu või tegelaste peas tegutsevad fantaasiaolendid.

Dramaturgiline ülesehitus toetub järjestikustele etüüdidele. Paljud leiavad aset lavastuse ühes kesksemas mänguruumis, minimalistlike vahenditega loodud tagasihoidlikus hruštšovka tüüpi korterelamu köögis, mis mõjub kui halli argipäeva kuningriik. See on väike ruum, kuhu kostub selgelt kõik, mis majas toimub: erisugused kõrvuti paigutatud elud, teineteisest eraldatud, ometi täiesti kõrvuti … ja nii kaugel. Just seal leiavad aset mitmete tegelaste „häirelised episoodid”.

Mõned etüüdid säravad erilise iroonia ja tabavusega, näiteks Hendrik Toompere „noore jõumehe argipäev”: näeme igapäevaelu tragikoomikat, reaalsuse paroodiat ja seejuures selle karmilt ausat vahendamist, sest selliseid situatsioone näeb tegelikkuseski iga päev. Näitlejad kannavad etüüdide energia välja täie pingega, lubamata enesele allahindlust või mugavustsooni pugemist. Kirev tegelaspalett võimaldab suurepärast karakterimängu, kuhu mahub ka pooltoone. Karikatuursetelgi tegelastel on oma hellad kohad, nõrkused, hirmud ja (vale)häbi. Jõmmilik jõumees võib üksi olles poisikese kombel hoopis nutta lahistada.

Erisuguse emotsionaalse värvinguga stseenid mõjuvad lavastustervikut tasakaalustavalt, nii et vaataja saab ka kaasa tunda. Käitumis­teraapia võib tunduda kõrvalt vaadates absurdne või koomiline, ent patsiendi hirm on ju reaalne. Kas tema reaalsus on vähem tõeline kui terve psüühikaga inimese oma? Oma reaalsust saame täielikult tajuda ju vaid me ise.

Leidus episoode, mis kirjeldasid konkreetsemalt nüüdisaja ühiskonda selle skisofreenilisuses. Korduvalt läbis lavastust tolerantsi teema läbi trupile omaselt mahlaka iroonia­prisma ning leidliku koomika. Näeme tegelaste seas nii põrandamopist koertega jalutavat paarikesest, suurte esihammastega ajurakke (kirjutaja tõlgendus) kui ka karikatuurseid nüüdisaja poliitikuid, kes on kui tänaselt leheveerult välja astunud. Tegelastevahelised diskussioonid on vastuolulised ja võltssiirad: kas venelaste, mustanahaliste või homoseksuaalide sõnaline tolereerimine välistab hoolimatu või sapise suhtumise? Kui tihti väljendub ideede tasandil diskrimineerimise vastu võitlemine ka tegudes? Kas tänapäeva reaalsuses ongi jutt ja teod juba eos teineteisega vastuolus?

Etüüdlike episoodide rohkusest tingituna võisid neist mõned mõjuda kohati liigsena, ehkki kõik olid leidlikult lahendatud ning vaataja tähelepanu ei haju. Pisut jäi ehk puudu episoodide sidususest, tervikut kokku köitvad traagelniidid olid veel paista. Seda võib vaadelda ka lavastuskontseptsiooni toetavana: järjestikused argielust hullumeelsuseni ulatuvad pildikesed ehk toovadki esile rohkete ja erisuguste reaalsuste võimalikkuse. Rääkimata sellest, et pahatihti ei kujuta reaalne elu endast vähem hullumeelset pilti kui luuludest tingitud rohelised humanoidid vannitoas.

Lavastuse esteetika osas peab esile tooma Mopli puhul korduvalt mainitud visuaalsust: kunstnikutöö on rikkalik (Arthur Arula), erilaadseid mängulisi elemente esineb nii kostüümide, lavakujunduse kui ka rekvisiitide näol, aga ka valguses ja ruumikasutuses. Mänguruumi jagunemine mitmeteks väiksemateks osadeks ja tasanditeks toetab eriilmeliste fantaasiailmade kujundit: kõrvuti võivad paikneda kõige erisugusemad füüsilised, aga ka kujuteldud ning tähendusruumid. Viinistu katlamaja ehitus kasutatakse ära leidlikult: alumiselt korruselt või saali kõrval paiknevatest koridoridest kostab kõne õõnsa kajana, nagu kumiseks hääled vaataja enda peas, igast ruuminurgast ja -tasandist üheaegselt. Maitseka muusikavaliku (Lauri Kaldoja) ning helimaastiku toel areneb õhustik tragikoomilisest õõvastavaks või eri reaalsusi hõlmavalt meditatiivseks.

Lavastus annab lihtsal, ent kujundlikult väga leidlikul moel edasi argielu kattuvusi, paralleelseid nihkumisi, endastmõistetavusi ja arusaamatusi. Segadust, mille oleme üha kiiremaid tuure üles võtva elutempoga sageli ise tekitanud, paralleelseid reaalsusi, mille kokkusobimatuse eest ei saa süüd langetada otseselt kellegi õlule. Alati on kellelgi valus, keegi on õnnelik, kellelgi on õudne. Keegi ei saa aru, mis suures pildis toimub. Ning seejuures on kõik nii selge – meie reaalsus ongi paradoksaal­sel kombel selline.

Mida sellises reaalsuste rohkuses peale hakata, et mitte päris hulluks minna? Trupp jätab õhku lootusrikka noodi: segaduses orienteerumiseks peab igaüks leidma oma tee ise. See on paratamatus, ent lubab muretut õla­kehitust. See pole postmodernistlik kõige ja mittemillegi lubamine. Siin pole elu eitavat küünilisust või lammutavat agressiivsust. „Sa elad selle üle,” lausub fantaasiailma Must Leopold lihtsalt, kuid lohutavalt. Mürast järele jääv tühjus tuleb igaühel ise täita. Oma siseilma kosmoses, kesk hõljuvaid pudrukastruleid, poolikuid piimapakke ja läikivaid humanoide.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming