Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand…

Margot Visnap

Noorte eestivene näitlejate identiteedivaevad peegeldavad paljude siinsete muulaste küsimusi ja hirme.  

Tulid Eestisse tagasi: Sergei Furmanjuk, Pavel Vorožtsov,

Tatjana Jegoruškina, Dmitri Kosjakov, Natalja Popenko

ja Dmitri Ptšela.  2x ALEKSEI BELOV

 

“Täna me ei mängi”, Moskva Kunstiteatri Kooli lõpetajate diplomietendus. Lavastajad Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste. Esietendus 30. V Vene Draamateatris. Mängivad Nikolai Bentsler, Pavel Vorožtsov, Tatjana Jegoruškina, Dmitri Kosjakov, Aleksandr Kutšmezov, Natalja Popenko, Dmitri Ptšela, Sergei Furmanjuk.

 

Äsja jõudis Vene Draamateater tegelikult ju ikka veel renoveeritavas majas esietenduseni. Teatri vastvalminud black-box’is jõudis publiku ette Moskva Kunstiteatri kooli lõpetajate diplomietendus “Täna me ei mängi”, mille loojateks on Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste. Seekord mängiti pooleteisttunnist etendust neli päeva järjest, ent loodetavasti mängitakse lugu veel ja teisteski linnades peale Eesti pealinna. Sest lavalugu on seda väärt, et mängida nii eesti- kui venekeelsele vaatajale. Tundub, et eriti oluline oleks seda lavalugu mängida venekeelsetes koolides.

Juba ilmunud retseptsioonis lavastusele “Täna me ei mängi” on Karusoo seekordset dokumentaalteatrit, tegelikult siis elulooteatri värskeimat tööd võrreldud tema omaaegsete pihtimuslavastustega, toonase lavakunstikateedri X lennu lavastustega “Meie elulood” ja “Kui ruumid on täis”. (Muuseas, Karusoo ise ei taha, et talle usaldatut “pihtimuseks” nimetatakse, öeldes: meie ise nimetame neid tunnistusteks, tunnistuse andmiseks. Pihtimus on liiga isiklik.)

Mõneti on paralleel omaaegsete eluloolavastustega loomulik ja kerge tekkima, sest eks olnud toonastegi lavastuste puhul tegu teatrikooli tudengitega. 80ndate teatrikülastajad, eriti noored vaatajad, kelle hulgas lavastused olid ülipopulaarsed, mäletavad veel tänagi kindlasti kuulsusrikast X lendu, Anu Lampi, Laine Mäe, Andrus Vaarikut, Jaan Rekkorit, Sulev Teppartit, Jaak Johansoni jt oma elulugusid esitamas. Nüüd, üle 20 aastat hiljem, on publiku ees oma elulugudega neli aastat Moskva Kunstiteatri stuudiokoolis õppinud teatritudengid, muuseas eestimaalased, Eestis sündinud vene noored, kes Tallinna ja Moskva linnavalitsuse rahaga Venemaa teatrimetropoli õppima saadeti eesmärgiga neist 12 noorest (praeguse seisuga jääb üks neiu Moskvasse) meie kodusele Vene Draamateatrile uusi näitlejaid koolitada. Lavaloos “Täna me ei mängi” astub üles kaheksa noort näitlejat, ja tõesti, seekord nad ei mängi (viide pealkirjast), vaid räägivad – OMA elulugu. Aga mitte ainult…

 

Karusoo – esimene elulugude koguja

 

Karusoo seekordne projekt asetub hoopis laiemasse konteksti kui omaaegsed X lennu lavastused. Tegelikult on kõik Karusoo dokumentaallavastused olnud nn elulugude projektid. Meenutagem vaid mõningaid: “Aruanne” (1987), “Haigete laste vanemad” (1988), “Kured läinud, kurjad ilmad” (1988), “Sügis 1944. Laatsaretlaev Moero hukkumise lugu” (1997), “Küüdipoisid” (1998), “Save Our Souls” (2000), “HIV” (2002), “Misjonärid” (2005). Õigus on Rutt Hinrikusel, kirjandusmuuseumi teaduril ja elulugude uurijal, kes on väitnud: “Ta on meie esimene elulugude koguja, kes alustas enne muinsuskaitse seltsi ja ühendust Eesti Elulood. /—/ Merle Karusoo on kinnitanud, et igaühel meist on õigus oma eluloole. Elulugu annab ühe võimaluse endale otsa vaadata. Aga ka võimaluse ennast varjata, enda kohta valeinfot jagada. Sest mida ei mäletata, seda pole olnud. Mälutõkked ja varjatud elulood ongi olnud läbi aastate Merle Karusoo jaoks olulisemaid teemasid” (EPL 12. XII 2005). Seega, justkui märkamatult, süvenenult oma joont ajades on Karusoo oma teatritööde kaudu väga paljudele eestimaalastele nende elulood tagasi andnud. Veel märkamatumalt on Karusoo tegutsenud integratsiooniprojektiga “Kes ma olen?”, mille eesmärk pole mitte niivõrd teatriväljund (kuigi iga projekt lõpeb lavastuse vormis esitlusega, mida mängitakse paar-kolm korda). Pigem on niisuguste projektide eesmärk Eestis elavatele muulastele nende elulugu ehk juured lähemale tuua, et ühelt kuuendikult planeedil väikesesse Eestisse elama sattunud või siin juba sündinud eestimaalased eneselt küsiksid (või küsida oskaksid): kes ma olen?

Karusoo on selliseid integratsiooniprojekte juhendanud 1999. aastast, pannud oma elulugu rääkima vene noori Sillamäelt, Kohtla Järvelt, Jõhvist, Narvast, Maardust, Tallinnast, muuseas ka Soomest (2004. aasta kevadsuvel osalesid niisuguses projektis 17 noort venelast Narvast ja Soomest). Üks viimaseid oli selles sarjas koostöö Eestis elavate mustlastega. Ja kindlasti üks põnevamaid (ja usutavasti keerulisim) töid valmis Karusool 2004. aasta mais Viini teatrifestivali “Wiener Festwochen” jaoks. Teatriprojekt “Viinist Moskvani – Lastekodu nr. 6” valmis intervjuude põhjal austerlastega, 1934. aasta veebruaris, pärast Austria kodusõda Nõukogude Liitu saadetud vanemateta jäänud lastega, kes saadeti Moskvasse küll vaid suvepuhkusele, ent jäid sinna aastateks ja paisati stalinistlike repressioonide käigus Venemaa avarustesse laiali. “Igaühel on õigus oma eluloole,” tundub olevat Karusoo tegemiste moto. Pole vist võimalik kokku lugeda, kui paljudele inimestele (kui kaasa arvata ka tema eluloolavastuste vaatajad) on Karusoo nende eluloo tagasi andnud, või vähemalt enesesse vaatama pannud.

 

Omadele võõras, võõrastele oma

 

Seega, mõneti on Eestisse naasnud Moskva teatritudengite lugu ühtaegu nii elulooprojekt, kuid kannab ka tugevat integratsioonialget (“Kes ma olen?”), eelkõige loomulikult laval oma lugusid rääkivatele näitlejaile. Vaevalt et need kaksteist noort, kes neli aastat tagasi Tallinnast Moskvasse õppima lennutati, teadsid tookord, kes nad on. See peegeldub juba noorte lugudeski, millest selgub, et identiteedikriisi – omadele võõras, võõrastele oma, seda nii Tallinnas kui Moskvas – põdesid läbi pea kõik verivärsked näitlejatudengid. Mõneti on Karusoo neli aastat suurlinna elu maitsnud noortele ette valmistanud nn pehme maandumise ehk tegelikult tolle lavastusega nii noortele kui ka Vene Draamateatrile vägagi toetava abikäe pakkunud. Tulla tagasi Venemaa kultuurimetropolist väikesesse Tallinna, olgem ausad, Vene Draamateatri näol seni ka suhteliselt suletud teatrigetosse, on hoopis valutum, kui oled enese (ja ka publiku) jaoks lahti mõtestanud oma senise elu, rõõmsad ja valusad kogemused, suhtumise Eestisse kui oma sünnimaasse jne. Üks asi on lihtsalt särava Moskva nimbusega “kolkasse” kohale lennata, teine asi on tulla ja oma tulevastele kolleegidele ning publikule terekäsi anda – avatult, ausalt, siiralt. Nii nagu teevad need kaheksa noort oma lugusid rääkides. Pärast lavastuse “Täna me ei mängi” äravaatamist pole too teatrikursus mitte ainult uued, säravad, andekad, tundmatud näitlejanäod, vaid justkui juba omad inimesed, ühed meie endi seast.

Praegusel, pronkssõduri-rumaluse tõttu kasvanud nn rahvuspingete ajal on eriti huvitav kiigata Eestis 80ndate algul sündinud noorte vene rahvusest inimeste mõttemaailma. Ses mõttes on Postimehes kirjutanud Jaak Allikul õigus, et seda lavastust peaksid vaatama-kuulama kõik need (poliitikutest ajakirjanikeni), kelle kätes on üllas, aastaid kestnud-veninud lõimimisprotsess. See pooleteisttunnine lavalugu annab vahest isegi rohkem mõtlemisainet ja informatsiooni kui arvukad muulasi puudutavad sotsioloogilised või turu-uuringud. Või vähemalt täiendab seda – inimlikul tasandil. Need noored on normaalsed, Eesti riigile lojaalsed kodanikud (kuigi mitte kõigil pole taskus EV passi), kes armastavad Eestist ja kellel ajalookeerdkäikude tõttu (mille üle nad ise pole otsustada saanud) on täielik õigus küsida: kes me siis oleme, siia Eestisse sündinuna? Muulased, eestimaalased, eurooplased, kodanikud või halli passi omanikena inimolevused, kelle määratluseks “eikeegi”? Noorte identiteedivaevad peegeldavad ilmselt paljude siinsete muulaste küsimusi-hirme-kahtlusi.

Mõeldes päevile, mil Eesti hakkas endale nõutama iseseisvust (eestlastele eelkõige põnev ootusärevus) ja selle siis ka saavutas, mõjusid mõtlemapanevalt vene noorte (toona veel laste) hirmusegused mälestused: mis juhtuma hakkab? mis meist nüüd saab? tänavale ei julge ilmselt minna jne… Paradoksaalsel moel koorub lavastusest välja siinsete venelaste dilemma: neil on õnn ja (ikka veel) hirm elada Eestis. Kumb kaalub kumma üles? Loodetavasti valiku esimene pool. Ehkki, ülimalt paradoksaalne koht lavastuses oli hetk, kus kaheksa vene noort, üles rivistatuna musta teatrisaali musta lakke vaadates laulsid eesti keeles katkendi eesti hümnist: Sa oled mind ju sünnitand/ ja üles kasvatand /sind tänan mina alati / ja jään sull’ truuiks surmani,/ mul kõige armsam oled sa,/ mu kallis isamaa! Ehk siis, kui oled mu sünnitand ja üles kasvatand, siis kuidas edasi… peaks küsima praegune 20ndates eluaastates vene noor.

Kuigi lavastuse pealkiri oli “Täna me ei mängi”, tõestasid need kaheksa noort, et Moskva koolitus on läinud asja ette: meie ees olid andekad loojad, noored näitlejad, kelle puhul võib ainult parimaid lootusi hellitada. Mõnele eesti teatrikooli lennule mõeldes hakkas kriipima isegi väike kadedus. Loodetavasti tähendab see ainult head, et siinsed vene näitlejad pakuvad tulevikus konkurentsi ka eesti näitlejaile.

 

 

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming