(:)sa päästsid eile õhtul maailma

(:)kivisildnik

Allakäik on inimkonna ainus lootus ja loomastumine hoopis maailmapäästmine.      Pärnu Endla „Külmale maale”,  autorid Leea ja Klaus Klemola, tõlkija Maimu Berg, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar (Eesti Draamateater), kunstnik Maret Kukkur, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra ja valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Andrus Vaarik (Tallinna Linnateater), Sepo Seeman, Ago Anderson, Lauri Kink, Piret Laurimaa, Ireen Kennik, Kleer Maibaum, Triin Lepik, Indrek Taalmaa, Liis Laigna, Jüri  Vlassov ja Jaanus Mehikas. Esietendus 23. X Endla suures saalis.        Eesti kultuuri üks piinlikumaid vajakajäämisi on see, et peame karmidele ilmastikuoludele vaatamata lund, talve ja külma sisse vedama. Maakeelse loetava talveliteratuuri moodustab Thomas Bernhardi „Külm”, mille kodumaiste konkurentidega, pean silmas Juhan Smuuli teoseid „Jäine raamat” ja „Enne kui saabuvad rebased (Pingviinide elu)”, oskab üksipäinis Wimberg ehk midagi tarka peale hakata. 

Teatris pole lugu parem, nii nagu Eesti rasketööstus ei ole võimeline tootma külmikuid, nii käib ka alla nulli teema meie kirjarahval ilmselgelt üle jõu. Pakast, arktilist hüsteeriat ja polaarööd impordime endiselt Soomest. Paistab, et „Kokkola” läks hästi, nii et selle südamliku, kõnekeelse ja sõgeda loo järge on võimalik nüüd Endlas vaadata.         

„Külmale maale” on lavastus, mis kindlasti meeldib kolmele publikusegmendile. Esiteks on „Külmale maale” maiuspala arenenud maitsemeelega televaatajatele, sest meenutab mitmel moel väga kultussarja „Vremja”, ainult selle vahega, et Mürka Perse asemel toimetab seal perekond suguärksaid neandertallasi ning inspektor Kukekese funktsioone täidab dementne, kuid hambuni relvastatud pärismaalasest pastor.       

Väga hästi sobib „Külmale maale” vaatamiseks ka praktilise meelelaadiga isikutele või koguni koonritele, kes tahavad oma sentidest viimast võtta – etendus on tubli kolm tundi pikk, laval on suur hulk ilusaid inimesi, nende hulgas palju tuntud nägusid (nagu näiteks Andrus Vaarik ja Sepo Seeman), ning, mis põhiline, kostüümid on kapitaalsed, ka dekoratsioonide pealt pole kokku hoitud. Kolmandaks on see maiuspala muinasjutusõpradele, kääbiku-usulistele, draakoni ja naisvampiiri fännidele ning muudele legaalsete  ja tervislike vahenditega tegelikkusest põgenejatele. Fantastiline element on selles näidendis olulisel kohal, lugu ise tugineb klassikalisele väntasisüžeele Noa laevast.       

Piibliloost ei maksa praegusel juhul heituda, „Külmale maale” on komöödia. Pealkiri on muidugi eksitav, need, kes koolis kohustusliku kirjanduse läbi lugesid, arvavad, et Vilde. Pole Vilde, pole kaugeltki Vilde, isegi pahatahtlik nalja-Vilde mitte. Pealkirja oleks pidanud küll ära muutma, oli siis raske panna pealkirjaks  „Naistevahetus külmal maal”, selline teema on täitsa olemas ja intsestiteoreetikutele kohustuslik, või pannud „Tättega külmale maale” või veel midagi muud. „Külmale maale” on küll eksitav pealkiri ja kes viitsib tarbijakaitse- ja reklaamiseadusega jantida, andku tuld. Vildega on siiski veidi ühist – rääkivad loomad. Vildel ühiskonda kritiseerivate vareste asemel astuvad üles rääkivad kelgukoerad. Kelgukoerad ei kritiseeri midagi, lihtsalt ootavad  surma ja üritavad kõige liikuvaga vahekorda astuda. Vahel see õnnestub. Vilde kriitiline realism ei ole omane „Külmale maale”, see on positiivse programmiga, maailmaparandusliku sõnumiga teos.     

Ja sellisena vägagi silmapaistev. Ideeromaane on ennegi nähtud, olgu mainitud „Kalevipoeg”: ühele mehele tuli idee kirjutada rahvuseepos ja sinna see jäi. „Kalevipojal” on selge sõnum, see on kodeeritud köitesse ja kaanepilti, meil on nüüd ka midagi sellist, mida meil enne ei olnud. Vaja küll ei ole, süüa ei  sünni, aga olemas on ja nüüd tuleb olla uhke. „Külmale maale” on eluliselt olulise sõnumiga vaatemäng. Ellujäämislugu, inimkonna ellujäämislugu, Noa laev, aga et igav ei oleks, siis sõidetakse Noa laevaga läbi Alice’i imedemaa. Nalja, tulistamist, verepilastuslikku tegevust ja jumalateotust on esimesel pilgul liiga palju ning selge sõnum ei jõuagi kohale, sest keegi midagi ei jutlusta, ja kui jutlustab, nagu Lauri Kingi pastor, siis naera ennast lõhki.  Multifilmil „Alice imedemaal” on siinkohal põhjust pikemalt peatuda, see protestantlikust tööeetikast kantud teos levitab sõnumit, et raske töö globaliseeruva kurnamissüsteemi heaks on parem kui halb seks. Alice ei abiellu lordiga, vaid läheb asumaid majanduslikult anastama. Tal on ideid.   

„Külmale maale” grupijuhil on samuti ääremaade koloniseerimise idee. Lisaks sellele on ühel vanainimesel tunded, aga need  toovad kaasa katastroofi: tunnete tärkamise järel tekib lavale jäälõhe ja elu jääb selle kuristiku taha kinni. Aga, mis veelgi hullem, üks reisiseltskonna väärtuslikumaid naisisendeid vajub tunnete ja jää sügavikku ning lisaks sellele kukub ka jooma. Seks on „Külmale maale” keskne teema, vahekordade ja vahekorda astujate tüüpe on laias valikus. Näeme otse sadistlikku mitmekesisust ja metoodilisust: vanaema, lombakas  rauk, teeneline prostituut, kes ei kavatsegi erru minna. Teismeline, eriti kirglik neandertali tüdruk, paks nagu eiteamis, kes abiellub lõpuks oma veelgi paksema isaga. Kelgukoerad, alati tegevuses. Pärismaalasest pastor, kes kogemata kombel heidab ühte veisega. Ago Andersoni kehastatud alati abivalmis seksuaalne supermees etc., etc. 

Ühesõnaga grilliputka Gröönimaa jääväljadel ehk kirg. Groteskne, aga sügavalt realistlik. Viktor Šklovski kirjeldab „Sentimentaalses teekonnas” värvikalt seda, kuidas külmas ja näljas inimesed soojasaamiseks ühe teki alla poevad ja kui rõvedaks see kisub. Pole vahet, kas vanad või noored, ilusad või inetud, alati lõppeb külm ja nälg kopulatsiooniga. Nii et Leea ja Klaus Klemola ei ole midagi välja mõelnud, tegevus jääväljadel on bioloogiliselt autentne. „Külmale maale” Alice on tööeetika täielik vastand, noored naised selles lavaloos tööd ei tee. Neandertali tüdruk möliseb ja mängib arvutimänge, neandertali pere hooldaja on aga kõige tavalisem logard. Vähesed töökad inimesed selles näidendis ei oma sigivuse (loe: ellujäämise) seisukohalt mingit tähtsust. Inimkonna kogu lootus on ebaintelligentne, ebaesteetiline ja üdini amoraalne  kontingent. Üks väheseid sõnumeid, mis lavastuses „Külmale maale” ka otsesõnu välja öeldakse, on see, et paksudest, lollidest ja kiimalistest tekib uus vitaalne ürginimeste tõug, kes võib ka jäämägede vahel ellu jääda. Autorid üritavad meid veenda, et inimrassi ainus lootus on loomastumine, loomaks muutumine ja seeläbi püsimajäämine. Kõik inimlikud väärtused ja tabud on kehtetud või vähemalt geneetilise järjepidevuse seisukohalt  kasutud. Selline on „Külmale maale” veidrate tegelaste, kohati geniaalse dialoogi ja põhjamaiselt karge huumori mõte.     

Tark on kutsuda inimesi püha eesmärgi nimel pidu pidama, hoorama ja muidu meelt lahutama. Lohutav on teada, et kogu see allakäik on meie ainus lootus ja loomastumine on tegelikult hoopis maailmapäästmine. Kui  mõtlema hakata, siis ei saagi me maailma teisiti päästa, kui tehes seda, mida me niikuinii teeme.     

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud lohutavamat lavastust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming