Saalipõuas Nukuteater kiikab pealinnast kaugemale

Tambet Kaugema

Uus teatrijuht Joonas Tartu: „On valusaid ja vähem valusaid asju, mis tahavad Nukuteatris tegemist, ent enamik neist annab efekti alles mõne aja pärast.”Rakvere teatri endine juht Joonas Tartu asus aprillis juhtima rahalistesse raskustesse sattunud Nukuteatrit, saades eelmiselt juhilt Meelis Pailt päranduseks mitmesaja tuhande euro suuruse võla. Siiski kinnitab uus teatrijuht, et vaatamata vajalikele kärbetele ei tõmba Nukuteater end algaval hooajal liiga koomale, vastupidi, kõik väärt ideed plaanitakse teoks teha.

Neli kuud olete nüüd olnud Nukuteatri juhi ametis. Kas teatri päästeplaan on selle ajaga võtnud selgemad piirjooned?
On ikka. Hiljuti just koostasin nimekirja tehtud ja käimas olevatest töödest, see sai päris pikk. Pilt olukorrast on saanud selgemaks. Tublisti oleme tegelenud kulude kärpimisega, ehkki siin on oluline jääda ikkagi mõistlikesse piiridesse. Esimese hooga vaatad, et teatri olukord on üpris hull ja tahaks igalt poolt kõvasti kärpida, aga niimoodi ei saa, masinavärk peab töös püsima. Teatri struktuuri on ka natuke ümber vaadatud.
On valusaid ja vähem valusaid asju, mis tahavad tegemist, ent enamik neist annab efekti alles mõne aja pärast. Sellist lahendust ei ole, et laks ja kohe toimib. Seda enam, et rahaprobleemid on kerinud juba aastaid, „Shreki” lavaletoomise väga suured kulud ja Viktoria keskuse saaga andsid lihtsalt viimase paugu. Kohustused jäid, aga maksta ei olnud millegagi. Oleme nüüd proovinud võlausaldajatega läbi rääkida ja leida kõigile sobiv lahendus.
Rõõmustav on aga see, et uue hooaja repertuaar on planeeritud ja midagi ei pea sealt ära jätma. Põhiline aur läheb praegu hooaja ettevalmistamisele: on vaja see korralikult käima lükata, mõelda läbi, et publik tuleks ikka teatrisse, vaagiga praegusi ja uusi sihtrühmi. Seda ei ole küll karta, et Nukuteater tõmbab ennast liiga koomale, hakkab mängima üksnes väikesele seltskonnale ja toob varasemast palju vähem uuslavastusi välja. Pigem läheme ikka seda teed, et kui teatritegijatel on väärt ideid, siis katsume need ka teoks teha.

Kas korraldate rahanappusele vaatamata ka järgmisel aastal festivali „Tallinn Treff”?
„Tallinn Treffi” korraldame kindlasti edasi. Septembris kohtun näiteks Peeter Jalakaga, et arutada Nukuteatri ja Von Krahli teatri sellealaseid koostöövõimalusi. Koostööpartnereid otsime mujaltki.

Kas mulle tundub õigesti, et viimastel aastatel on Nukuteater muutunud pisut laisaks ja käinud vähe väljaspool Tallinna etendusi andmas? Ringreisidega teater küll eriti raha ei teeni, kulud on selleks liiga suured. Ent siiski, kas on kavas külalisetenduste arvu suurendada?
Regulaarset tegevust väljaspool Tallinna ei ole tõesti olnud juba mõnda aega – „Naksitrallide“ vahva ringreis küll oli, aga see oli siiski ühekordne ettevõtmine. Arvan küll, et Nukuteater võiks anda rohkem külalisetendusi, ja ka teatritöötajate seas pole ma kohanud sellele vastuseisu. Seda enam, et Nukuteater võiks nii repertuaari kui ka näitetrupi poolest mängida päevas mitut lavastust, aga lihtsalt pole selleks saale. Ovaalsaali mahub kuni 80 vaatajat ja väikesesse saali 200. Tallinna kohta on seda väga vähe, aga kuskilt midagi juurde võtta pole: kui kaks aastat tagasi ei tahtnud ükski teater eriti minna Salme kultuurikeskusesse etendusi andma, siis nüüd broneeritakse sinna hoogsalt sügiseks etenduste kuupäevi ja vaadatakse hädas ka juba Vene kultuurikeskuse poole.
Selleks, et jõuda suurema hulga vaatajateni, peab Nukuteater minema Tallinnast välja. Mis on ka õige, sest on küll olemas programm „Teater maale” ja heategevuskampaania „Aitan lapsi”, aga ikkagi on palju lapsi, kes ei jõuagi teatrisse. Peale rahaprobleemi on nende kõige väiksemate vaatajatega ka kole keeruline sõita näiteks Viljandimaa taganurgast pealinna, sest see teatriskäik võtab kogu päeva.
Oktoobris taastame kunagise muusikalise menulavastuse, 2009. aastal Jevgeni Ibragimovi lavastatud „Väikese nõia”, millega anname külalisetendusi Eesti suuremates linnades: Paides, Jõhvis, Rakveres, Tartus jm. Visuaalselt väga võimas lavastus – see peaks pakkuma sealsetele lastele tõsise elamuse. Jõulude aegu mängime „Väikest nõida” ka Tallinnas Nokia kontserdimajas. Ühtlasi kuulame maad ja vaatame üle suuremad rahvamajad, et hooaja teisel poolel viia Nukuteatri mõni leivanumber – näiteks „Jussikese seitse sõpra” – ringreisile üle Eesti lapsi rõõmustama.

Millised on Nukuteatri plaanid täiskasvanud publikuga?
Nukuteater on seni olnud küllalt lastekeskne, seda eriti vaatajate vaatevinklist, täiskasvanud pole seda maja eriti üles leidnud, ehkki repertuaaris on meil neile üht-teist. Juunis festivalil „Tallinn Treff” esietendus inglase Jim Barnardi lavastatud „Kleepur”, mida võib iseloomustada kui visuaalteatri avangardi – lastele käib see ilmselgelt üle jõu. Varasemast on pigem täiskasvanutele repertuaaris „Ajuloputus”, mille 2011. aastal lavastas Brasiilia ja Hollandi taustaga lavastaja ja koreograaf Duda Paiva. Novembris toob Nukuteatri noor näitleja ja lavastaja Mirko Rajas lavale „Lemuel Pitkini demonteerimise”, Nathanael Westi teosel põhineva lavaloo, mis samuti mõeldud noortele ja täiskasvanutele. Eks see on üle-euroopaline probleem, et isegi teatrihuvilised arvavad, nagu oleks nukuteater üksnes lastele. Igatahes pöörame senisest rohkem tähelepanu gümnaasiumiõpilastele ja täiskasvanud vaatajatele.

Suurlavastused nagu „Shrek” olid üks põhjusi, miks Nukuteatri asjad kraavi kiskusid. Kas mõnda aega hoidute suurejoonelistest muusikalilavastustest?
Ega ma otseselt kätt ette pane. Kui kunstiline juht ja loomenõukogu leiavad, et tuleks teha muusikali või mõnda muud suurvormi, siis miks mitte. Küsimus on pigem selles, kuidas seda teha. Minu arusaamist mööda saab muusikale teha eelkõige ikkagi muusikateater: Eestis on vaid Estonial ja Vanemuisel sisulisi eeldusi ja võimekus teha seda kvaliteetselt. Nukuteatril ei ole isegi orkestrit, kõik tuleb kokku klopsida. Projektikorras võib seda ju teha, aga siis peab see olema pikaajaline protsess. Aeg-ajalt oma lavastustes muusikat kasutama peaks aga iga teater, Nukuteater vahest isegi rohkem kui teised sõnateatrid, sest lastelavastustes on laulul ja muusikal olnud ikka oluline roll.
Uus hooaeg ei tule siiski ilma suurvormita: tuleva aasta suvel toob Nukuteater üheskoos meremuuseumiga aurik-jäämurdja Suur Tõll 100. sünnipäevaks lavale Jules Verne’i „Kapten Granti lapsed”.  Nii trupi kui ka publiku mõttes suure vabaõhulavastuse dekoratsiooniks on kogu see ilus vaade, mis avaneb Suure Tõllu juurest merelahele.

Uuest hooajast on teatri kunstiline juht senine kohusetäitja Taavi Tõnisson. Kuidas see kunstiline juhtimine välja hakkab nägema ja milline roll on teatri loomenõukogul?
Taavi Tõnissoni ametinimetus kõlab tõepoolest näitleja ja kunstiline juht. Nukuteatrit kevadel raputanud skandaalide ajal moodustus teatritöötajatest tuumik, ühiselt hakati otsima võimalusi edasiminekuks. Nüüd peaks sellest tuumikust ja teatri huvigruppide esindajatest moodustuma kunstilise juhi ettepanekul loomenõukogu. Taavi Tõnissoni mõtte kohaselt ei pea see nõukogu koosnema vaid Nukuteatri töötajatest, sinna võiks kutsuda asjatundlikke inimesi mujaltki.
Nukuteatri repertuaar saab paika nii, et esmase valiku teevad teatri kirjandustoa inimesed koos kunstilise juhi Taavi Tõnissoni ja lavastaja Vahur Kelleriga. Siis esitatakse oma hooajaplaanid loomenõukogule ja arutatakse neid ühiselt. Üritame tunnetada hetkeolukorda, kuulata publikut ja ka truppi, millised on nende soovid ja ettepanekud. Natuke demokraatiat, ent mitte ülearu palju. Rõõmustab, et mitmedki lavastajad väljastpoolt Nukuteatrit on näidanud üles huvi teha meie teatriga koostööd.
Uue hooaja plaane oleme arutanud mitte üksnes rahast lähtuvalt, vaid ka kümne muu kandi pealt. Millised sihtrühmad on repertuaariga kaetud ja millistega peaks veel tegelema? Kuidas on lood trupi hõivatusega? Millised teemad on üldse õhus? Nukuteatri repertuaaris on praegu ligikaudu 30 lavastust, kuid mõni sihtrühm on katmata ja mõni jälle ülearu kaetud. Repertuaari uuendamine ja tasakaalustamine võtab mitu aastat aega, see on pikk protsess, üleöö ei juhtu midagi.

Nukuteatri siseõues käivad praegu arheoloogilised kaevamised, seejärel loodetavasti ehitatakse sinna teatri suur saal. Kui kaua võib see aega võtta?
Nukuteatri juurdeehituse arhitektuuri-ideekonkursile laekus 5. augustiks rõõmustavalt palju võistlustöid – 15. Augusti jooksul saame teada, millised tööd üldse kvalifitseerusid võistlema ning septembri alguses peaks žürii kuulutama välja võitjad. Selleks, et saaks alustada projekteerimisega, peavad enne olema läbi viidud arheoloogilised uuringud, mille aruande tähtaeg on kevadel. Projekteerimine võtab vähemalt pool aastat, ehitamine ka kaheksa-üheksa kuud, seega, enne 2015.-2016. aastat suur saal kindlasti valmis ei saa. Kuid protsess vähemalt liigub. Kultuuriministeerium on lubanud, et Nukuteatri Laia tänava hoone ja selle sisehoovi ehitus on üks nende teatriinvesteeringute prioriteete, nii et loodetavasti tehakse see ikka valmis.
Istekohti tuleb uude teatrisaali 400–500, see annab kindlasti leevendust nii Nukuteatrile kui ka paljudele teistele teatritele ja kultuuriürituste korraldajatele. Praegu on häda suur: on publik, kellele mängida, nagu ka ideid, mida teoks teha, aga lihtsalt pole piisavalt mängupaiku.

Küsinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming