Sain taas ootamatult isaks!

Villu Kangur, vabakutseline t?ja ja n?leja

  Nii titearuline ma nüüd küll ei ole, et peaksin end mingiks eriliseks laste teatri eksperdiks – omal ajal sai ju neile sadu kordi igasugustes tükkides mängitud, kuid kes vana asja meelde tuletab... Uus põlvkond on peale kasvanud ja rõõm tõdeda, et koos nendega on arenguhüppe teinud ka meie lavastajad. Laste- ja noorsoolavastusi ei tehta enam pelgalt “linnukese” pärast või selleks, et täita kassat nonde süüdimatute arvel, kelle laup pole veel ealiste iseärasuste tõttu piisavalt kõrgeks arenenud. Lapse tillukesse peakesse jõuab õnneks tunduvalt rohkem, kui me sageli arvata oskame. Sinna mahub isegi see, millest meie, täiskasvanud, aru ei saa, kuid mida me sealt kahjuks kiivalt välja juurida püüame.

Igal juhul on “Draamakese”-laadset festivali vaja. Alul olin pisut ehmunud, pigem küll kõhkvel, kui tehti ettepanek žürii töös osaleda. Ent lähenesin asjale juba eos pisut omakasupüüdlikult – millal ja kuidas ma ikka kõik need lavastused ära vaatan? Isegi koos oma lastega teatris käies ei tuleks see ilmselt kõne alla – vanemad pojad on mõne tüki jaoks juba liiga suured ja noorem tütar veel liiga väike. Seetõttu lootsin, et minu osaks jääb pigem žüriisisene ehk nn mahendustöö – suurt osa näitlejatest-lavastajatest tunnen isiklikult ja paljudega olen elus ühel või teisel moel koostööd teinud. Mida oleks mul neile öelda? Et sina olid halb ja sina hea? Et sina olid must ja tema valge!? Issand, hoia lapsesuu eest! Pigem lootsin viiele ülejäänud žüriiliikmele jagada varjatud vihjeid ja pisutki  tagamaid valgustada. Õnneks just nii ka läks! Žürii koostöö toimis suurepäraselt. Seda näitab juba see, et üle tüki aja tekkis mul äkki tahtmine sagedamini teatris käia. Ent ma ei tunnetanud festivali vältel õnneks vahet, millise žanri- või ealise määratlusega tükke ihkaksin tulevikus näha. Lastelavastustest on meiegi konnatiigis saanud pidevalt areneva teatriprotsessi lahutamatu koostisosa. “Mängi, inimene!” Korraldajad viskasid õhku väite. “Minagi osalesin mängus!” tõdesin tagantjärele. Ja see on üks lõpmata tore tunne, sest selles mängus olin oma ulmades osaline veel nädalapäevad pärast festivali lõppugi. Tore oleks, kui see lapselikkusse tagasi vabastav tunne kestaks kaua! Peaasi, et mälu midagi kohe tagant ära ei hammustaks.

Ei ole ilmselt ilus avalikkuse ees eritleda, millised olid need lavastused, mis jäid ühel või teisel põhjusel kaalukausilt kõrvale. Juhtus sedagi, et näitlejanna mängis surnuks kogu ülejäänud trupi; kunstnik oli teinud niivõrd suurepärase lavakujunduse, et see summutas kõik näitlejatööd; et dramaturgiline algmaterjal lõi näitlejail ühtäkki pea kohal kokku; et noored näitlejad ja vanad kalad vastandusid nähtud etenduse käigus diametraalselt (arvake ise, millises suunas – sest mõni meist, suure tõenäosusega ka mina, ei saa vist iialgi vanaks)… ja et kõik oli nii hea, et võinuks vabalt olla veelgi parem. Ei reeda siinkohal vist mingit saladust, kui ütlen, et vähemalt allakirjutanu arvates oli esimene kannataja, mis auhinnata jäi, Draamateatri mitu aastat vana “Taksitrallitajad”. Ent mingi valiku pidime me ju siiski tegema. Üks žüriiliige tõdes, et kui vihkas enne selle tüki nägemist kasse ja koeri, siis pärast tema arvamus ühtäkki muutus. Aga mina murran siiamaani pead, kuhu on jäänud ülejäänud Urmas Lennukid, kes ülepea viitsiksid lastele midagi kirjutada. Kas või sedavõrd banaalses vormis, aga… Mäng väärib küünlaid – kõik tuleb meile ju laste kaudu tagasi! Ent nüüd vähkren iseenda ebamugaval asemel: kas näiteks žüriiliikme Wimbergiga (Jaak Urmetiga), keda pean eesti noorema põlve parimaks kirjanikuks – kuid ma ei julgenud talle isegi Tartus ühes hotellitoas elades sellest iitsatadagi –, leiaksime endas motivatsiooni kirjutada midagi lasteteatri jaoks spetsiaalselt. Mitte et oleks vaja midagi päästa! Kõik hulbivad ju õnneks rõõmsalt rõngal. Aga ujuge teiegi kusagilt välja – vennad dramaturgid!

Sain nädala jooksul ootamatult (ka­su)isaks! Mulle sündis väike vend, kes on nagu oma laps! Kannab juba kaela! Vähe sellest – isegi räägib ja hambad suisa suus! Sõnapruuk küll mõnele esiotsa vahel arusaamatu, kuid… oma pere liikmetega lävimisel ei teki vist mingeid probleeme. Enneaegne ta pole, aga üleküps ka mitte. Igati normaalne! Enamik isasid ütleksid vist, et… ma ta ise tegin ja ju vist ise sünnitasin ka. See pole kahjuks või õnneks nii! Kui sulle ema kohutavalt meeldib, ei tee see veel sust bioloogilist isa. Aga emasse kui teatrisse ma armusin taas. Mis sellest, et ta pole antud momendil minu jaoks vaba.

Jäägu täiskasvanute vahele, kui lõpetuseks ohkan – oh sa vana raiskade raisk! Küll mõned eesti näitlejad on ikka head! Nii head, et tahaks oma tütre nüüd juba teatrisse neid kaema viia. Ning mida mul sellest ikka hoolida, et mu enda lapse ema on puhtjuhuslikult teatrikriitik. Mina (kui ilmselgelt liiga lapsemeelne ja süüdimatu isa) ju vastutan lapse ees. Vanemaid ei valita! Ent ülilaisas papsis, kes pole just vanema musternäide, tekkis ilmselge elevus! Ning see on vist hea märk.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming