Saksa krambiteater ? levinud müüt

Laur Kaunissaare

Tasub minna maailmalinna Berliini, et mõelda, miks meie teatrielu ei ole nii kirev ja üllatav Frank Castorfi ?Kokaiin? ? ekstreemne ja kurnav.Thomas Aurin

?Saksa teater? ? kas ei märgista eesti teatriinimesed selle sõnapaariga tihtilugu lavastusi, ka kodumaiseid, milles kohtab näiva põhjuseta karjumist, diivani taha oksendamist, seosetut kalpsamist-kargamist, kui vähegi võimalik, siis alasti jms. Ilmselt on sarkasm pisut põhjendamatu, kuid kui minult pikemalt Saksamaal viibimiselt tagasi saabununa korduvalt vähem või rohkem varjatud muigega küsiti, et kuis siis on, kas nägid ka palju homotükke ning kas oli ka väga räige, siis pani see eelarvamus mind tõsiselt mõtlema. 

Berliinis elades näib võimatu mitte märgata, et see linn tahab saada Euroopa kultuuri- ja muud moodigi keskuseks ning et ta on oma püüdluste täitumisele kaunis lähedal, kui mitte päris päral.

Olin 2004. aastal kolm kuud Eesti Kultuurkapitali, Rahvuskultuuri Fondi ja ?Erasmuse? toel Berliinis külalisüliõpilaseks ? küllap piisav aeg tutvumaks põhjalikult nii sellega, mis toimub Berliini teatrites, kui mujalgi.

Pean nentima, et kogu Berliinis oldud aja jooksul nägin puhtakujulist saksa teatrit, nii nagu seda meil tihtilugu mõistetakse, vaid ühe korra ning rääkida pole tollest korrast suuremat põhjust; küllap on kõigi maade äpardunud novaatorluses midagi ühist. Selle asemel jäi mulle Berliinis nähtud umbes 50 etendusest meelde hoopis midagi muud: huvitavad teemad, üllatavad tõlgendused, leidlikud lavastused, kütkestavad rollid.

 

Robert Wilsoni pedantlik vaatemäng

Kahtlemata huvitav kogemus oli Robert Wil­soni Berliner Ensemble?is lavastatud Büchneri ?Leonce ja Lena?. Robert Wilson on selgesti maailmanimi ning Berliner Ensemble?gi paistis olevat üsna uhke selle üle, et nende afi??idel seisab lavastajana kirjas selline kuulsus.

Etendus Berliner Ensemle?i suures saalis meenutas värvikat vaatemängu: aina kiired ja perfektsed dekoratsioonivahetused, efektsed numbrid, milles iga näitleja iga liigutus ja asetus laval näis olevat millimeetrini paika pandud, niisamuti valgusre?ii ? nähtus, mida teatris liiga tihti  ei kohta.

Tõsi, oli näha, et raha taha polnud seda lavastust ette valmistades miski jäänud (monumentaalne lavakujundus, perfektne valgus, suur hulk ülikeerukaid fantastilisi kostüüme, mis olid inspireeritud Prantsuse revolutsiooni aegsest rõivamoest, ent, tõsi, lasid tegelastel mõjuda oma kitiinilaadses rõivastuses pisut sipelgalikult, mis võis aga olla ka taotletud mulje), fantaasia ja tehnilised lahendused panid mõnigi kord ahhetama.

Üldmulje lavastusest jäi ehk pisut kuiv, emotsioonitugi, ent ometi kaugel-kaugel kirutud ?saksa teatrist?.  Ja imelik, tollest pillerkaaritavast teatriskäigust jäi meelde veel lahkudes külastatud tualettruum, mis, ja see hakkas silma paljudes teisteski Berliini teatrites, oli silmanähtavalt tagasihoidlikumalt sisustatud, isegi kehvemas seisus kui peaaegu ükskõik millise Eesti teatri oma. Raske oli uskuda, milline kontrast valitses lavale ja tualettidele tehtud kulutuste vahel.

 

?Nukumaja? tolmust puhtaks

Ilmselt enim külastasin teatrit Schaubühne am Lehniner Platz. Endiselt Thomas Ostermeieri ja Sascha Waltzi juhitud tantsu- ja draamateatri repertuaar on ehk kõige selgemalt koostatud kaasaja ja muidu klassikast. Selles kohtab ühtaegu nii pea kõiki Sarah Kane?i näidendeid, Ibsenit, Ravenhilli, Churchilli, Büchnerit, Wedekindi kui ka Saksamaa ehk kuulsaima noore põlvkonna näitekirjaniku Marius von Mayenburgi (sama teatri dramaturg) teoseid.

Üks esimesi lavastusi, mida mul soovitati kindlasti vaadata, kui väljendasin soovi minna Schaubühnesse, oli Thomas Ostermeieri ?Nukumaja?, mida mängiti pealkirja ?Nora? all.

Lavastus oli tõepoolest põnev. Nora (Anne Tismer) ja tema mehe suhtlemine näis iseendile lavastatud rikaste ja ilusate seebiooperina ning paistis, et selline lahendus oli Berliini publikule arusaadav, kõnekas ja küllalt valus. Tarantella asemel aga lendleb selle lavastuse Nora lastele ostetud mängu-sõjavarustuses mööda lava selge vihjena arvutimängu supersõdalanna Lara Croftile.

Ostermeier oma näitlejatega on teinud ümber Ibseni finaali: Nora mitte ei lahku oma mehest, vaid, põhjendusel, et mahajätmine pole tänapäeval enam kuigi pöördeline ja skandaalne sündmus, nagu abielunaise mehe juurest lahkumine seda Ibseni eluajal oli, vaid laseb oma abikaasa maha. Mõjuv oli ka lõpp, kui Nora, pärast seda, kui on oma mehe tapnud ja palunud teenijannal lastega lahkuda, väljub kogu pöördlavale ehitatud suurest elegantsest korterist, seisab ukse kõrval, mille on äsja enda järel sulgenud, ning langeb pika pausi järel vaikselt seina najal kükakile. 

Huvitava ja sobiva täiendusena muudetud lõpule lavastas Thomas Ostermeier omamoodi epiloogiks ?Norale? F. X. Kroetzi mononäidendi ?Soovikontsert?, mida mängitakse ?Norast? iseseisvalt, sellesama Anne Tismeriga nimiosas, ning mis kujutab üksiku keskealise naise sõnatut tööjärgset õhtut oma tüüpkorteris. Õhtut, mis lõpeb enesetapuga.

 

Volksbühne,  keskmise teatri suurim vihavaenlane

Omaette fenomen Berliinis on teater nimega Volksbühne am Rosa-Luxemburger-Platz. Levinud arvamus on, et seda kas armastatakse või vihatakse. Nad on küll ka ise välja kuulutanud, et püüavad olla ekstreemsed, mis võib välja kukkuda nii väga huvitav ja põnev kui ka talumatult piinlik; tubli keskmine teater olla nende suurim vihavaenlane.

Volksbühne kuulsaimad lavastused on kolmelt lavastajalt, peanäitejuhilt Frank Castorfilt, endiselt Zürichi teatri peanäitejuhilt ja nüüdseks vabakutseliselt Chistoph Marthalerilt ja küllalt skandaalse kuulsusega Rene Polleschilt. 

Castorfi lavastuste tegelased on enamasti eksalteeritud, nii mehed kui naised, eriti naised käituvad nii, justkui vaevaks neid miski pidev paine. Võib juhtuda, et möödub veerandtunde, mille jooksul ei saa millestki laval toimuvast aru. Ja ometi on huvitav. Tema lavastuste kavad sisaldavad enamasti raskesti mõistetavaid ja korduma kippuvad teoreetilisi tekste massikultuurist, turumajanduse varjupoolest, kapitalismi terrorist ja tänapäeva inimese vaevadest. Nii Castorfi lavastuste sisust kui vormist hakkab selgesti silma, et ta teeb pidevalt üht ja sedasama lavastust ? ikka samad näitlejad, enamasti sama kunstnik, erineb vaid alustekst.

Vist kõigis tema lavastustes, mida olen seni näinud, on kasutatud filmi ja videot, kõige ekstreemsemalt ehk hiljutises lavastuses ?Kokaiin?, kus etenduse jooksul võib lavasügavuses rippuval ekraanil katkematult jälgida mingit fantastilise sisuga 70ndate aastate b-klassi filmi. Omaette huvitav, ehkki pisut kurnav, aga nii ilmselt mõeldudki. Enamasti on osa etendusest filmitud, kas siis mööda lava jooksvate kaamerameeste poolt või vahel ka varem valmis lindistatud klippidena. Pea kõikides lavastustes leidub subtiitriekraan, kus etenduse paremaid kilde üle korratakse.

Ilmselt on Volksbühne, eriti sealsed Castorfi lavastused, milles on palju karjumist, valju muusikat ning näiliselt seosetut tegutsemist, nähtus, mida sarkastilised võiksid nimetada saksa krambiteatri lipulaevaks. Kuid mida rohkem neid lavastusi vaadata, seda enam tundub, et Castorf, kes tegeleb massikultuuri ja selle tagajärgedega nagu prügi, infantiilsus, ilu- ja noorusekultuse, peegeldab tervendava okseefekti saavutamiseks publiku eluviisi publikule tagasi. Frank Castorf on Saksamaa vaata et huvitavaim lavastaja ning ei ole tema süü, et epigoonid on võtnud üle vaid tema lavastuste vormi ning seeläbi on tekkinud saksa krambiteatri mõiste. 

 

Elamused mitte ainult ­lavastajateatrist

Senisest võib jääda mulje, et saksa teater on ainult või peaasjalikult lavastaja- ja kunstnikukeskne. Ei. Parim tõestus on Berliner Ensemble?i proovilaval mängitav monodraama ?Artaud meenutab Adolf Hitlerit ja Romanisches Caféd?, kus mängib Martin Wuttke.

Martin Wuttke on tuntud ja hinnatud ? ja mitte asjata. Volksbühnes, Berliini ehk vastuolulisema mainega teatris, oma koduteatris, mängib ta Frank Castorfi lavastustes vürst Mõ?kinit, Wolandit ja Nikolai Stavroginit ning Berliner Ensemble?is, oma endises koduteatris, peale kõnealuse etenduse veel kadunud Heiner Mülleri lavastatud Brechti ?Arturo Uis? nimitegelast.

Ta on kõhn, sportlik, nõtke, kiilanev, tugevate, ent väsinud näojoontega ning tema  olekus ja hääles on midagi jürikrjukovile, kelle eakaaslane ta on.

Lavastusest. Samblarohelises särgis lipsustatud keskealine pisut kuivetunudki mees istub hiiglaslikus hermeetiliselt suletud valges kastis, mille sisemus paistab vaatajale läbi suure pleksiklaasist akna, vaevatult laua taga. Tema kõrval laual seisab mikrofon ja ventilaator, pisut eemal potis kummipuu. Mees kastis sarnaneb küllaltki Antonin Artaud?ga. Mees vingub, karjub, nutab ja naerab lahinal, kargab aknale sisalikuks. Korduvalt püüab ta publikule jutustada oma kohtumisest Adolf Hitleriga. Ta kaebab alatasa peavalu üle, venitades seda sõna nii, et sellega seotud aisting ka publikule selgesti meelde tuleb. Üllatuslikult ronib ta etenduse lõpuks leemendavana kasti katusele ja on äkki prantsuse diskostaar. Kui Martin Wuttke oleks kehv näitleja, arvanuksin küllap, et mul õnnestus näha halba ?saksa teatrit? ? palju on tõmblemist, karjumist, hala ?, aga Martin Wuttke ei ole kehv näitleja ja see lavastus oli üks kütkestavamaid ja saladuslikumaid, mida nägin. 

 

Miks on Berliinis põnev?

Kui võrrelda keskmist Berliinis nähtud lavastust keskmiste Eesti lavastustega, siis ilmselt ei üllata ma kedagi, kui väidan, et Berliinis nähtu on põnevam. Näib, nagu kardetaks seal vähem eksida. Kuid miks? Ilmselt on üks põhjusi majanduslik jõukus ? ebaõnnestunud katsetuse pärast ei lenda veel ükski teater uperkuuti. Aga katsetusi ei viida läbi mitte ainult pisitasa ja uudisdramaturgiaga: peaaegu iga kord, kui nägin afi?il mõne klassiku teose pealkirja, võisin vaid oletada, kuidas seda seekord lahti on püütud mõistatada, mis konteksti see on pandud.

Näib, et publik on kõige sellega harjunud, isegi ootab uudsust ja harjumatut. Näiteks ei vihastunud Michael Thalheimeri Deutsches Theateris lavastatud Lessingi ?Emilia Galotti?, millest ta oli välja praakinud kõik kõrvalteemad ning lavastanud vaevalt pooleteisttunnise etenduse vaid 4?5 näitlejaga, kes suures tühjas ruumis liikumatult seistes pikki kiirkõnemonolooge pidasid, et siis ootamatult mõni suur plahvatusena mõjuv ?est teha ? selline klassikaga eksperimenteerimine nooblit publikut sugugi välja. Tõsi, paljud nutikad lahendused ja head lavastused olid ka palju maksma läinud, seda oli näha, aga ometi ei olnud see reegel ? võib tuua mitmeid ja mitmeid vastupidiseid näiteid.

Teine põhjus, miks Berliini teater on ehk leidlikum kui meil, on ehk see, et mitmemiljonilises linnas on palju inimesi ja seeläbi ka palju erinevaid huvisid. Aga ka Eestis on palju erinevate huvidega inimesi, ehkki inimesi on palju vähem, nii et vaevalt see on vabandus.

Viimaks võiks ju arvata, et Berliinis on lihtsalt aja pulss selgemalt tunda, pole siis ka ime, et seal huvitavamat teatrit tehakse. Aga kas ei korda see mõttekäiku, mille järgi tõeline elu on kuskil mujal ? Pariisis, Moskvas või kus tahes, aga mitte siin; meil on vaid tolle elu hale koopia?

Ma ei taha ega söanda kellelegi mingisuguseid etteheiteid teha, vaevalt need kuhugi viiksidki, küll aga soovitan kõigil külastada teatrikeskust Berliini, mis on ikkagi lähim meist lääne poole jääv maailmalinn, ning mõelda, miks meie teatrielu ei ole ehk nii kirev ja üllatav, ning kui mitte muud, siis veenduda, et eelarvamuseks ?saksa krambiteater? pole põhjust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming