Sarvedega mees, sabaga naine ja teised meediamagnetid

Veiko Märka

Emajõe Suveteatri „Nukitsamees 2”, autor Urmas Vadi, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Kristina Lõuk ja muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres. Mängivad Ago Anderson, Raivo E. Tamm, Merle Palmiste, Indrek Taalmaa, Riho Kütsar, Peeter Volkonski ja Maria Soomets. Esietendus 28. VI Tartu endise kammivabriku klubis. Urmas Vadi novaatorlus eesti lastekirjanduse klassika sügavuti mõtestamisel ja nüüdisajastamisel väärib aplausi. „Nukitsamees 2” on Oskar Lutsu igihalja lastejutu edasiarendus nii süžeeliselt kui ka sihtgrupi vanust arvestades. Lastelavastus see pole, kõik tegelased on saanud ammu täiskasvanuks ja hankinud tublisti elukogemust. Ainus oluline puutepunkt, mis Vadi loomingut Lutsu omaga seob, on Iti ja Antsu omavaheline kiindumus. Laval saavad kokku autist Ants, karjäärinaine Iti, mugav oleskleja Kusti, telekajälgimisest idioodistunud Vanamoor ning pätistunud jõmmid Mõhk ja Tölpa.

Näidendi sotsiaalselt vahedaimaks relvaks (või kirurgiriistaks) on aus ja avameelne suhtumine meediasse, täpsemalt televisiooni ja veel täpsemalt nn tõsielusarjadesse. Nii Vanamoori täiesti ebasiiras itkemine kadunud ja taasleitud poja puhul saates „Sind otsides” kui ka „Perepeo” väline ja sisuline küündimatus on edasi antud sarkastiliselt, ent täpselt. Laulupere „Metsalised” etteaste ongi lavastuse kõrgpunkt. Lisame siia kogu ajakirjandust valdava hüsteeria sarvedega mehe avastamise järel kui üldistuse. Ning sellegi asjaolu, et kõige muu jälgi kõrval on Mõhust ja Tölpast saanud ka anonüümsed netikommentaatorid. Meediakriitilise ekvivalendi poolest võib „Nukitsameest” võrrelda Mihkel Raua „Järgmise vooruga” ning Vanamoori lause „Midagi peaks tegema, et uuesti uudistesse saada!” on näidendi üks juhtmotiiv. Ent satiiri jätkub näidendis veel mitme tänapäevase Eesti ühiskonna puuduse pihta: näiteks ühelt poolt õpitud abituse vohamine, teiselt poolt ennastunustav karjääri nimel rabamine.

Satiiri määra arvestades on isegi üllatav, et tervikuna mõjub näidend siiski pigem puhta inimliku huumorina. Kõik tegelased on eelkõige inimesed ja alles teises järjekorras EV kodanikud. „On see ikka õige asi, et me ta metsast välja tõime?” kahtleb Kusti ja see on humaanselt üldistav, mitte satiiriline dilemma. Nagu ka linnastunud Antsu kartus tagasi metsa pöördumise ees: seal on ju sääsed. Näidend on koomiliselt mahlakas, kuid seejuures ka intellektuaalselt lõbustav. (Iti: „Kõik on sarvedes”, Ants: „Mina arvasin, et kõik … on perses.”)

Näidend näitab olulise osa meie kaasmaalaste elu vaesust ja primitiivsust, kõige rohkem Vanamoori, vähemal määral aga kõigi tegelaste näol. Isegi muidu kaastunnet tekitavat Antsu („Kõik teavad, kes ma olen, ainult mina ise ei tea.”) ei saa nendest pattudest päris puhtaks lugeda. Samas pole Antsu kohanematus ehk absoluutne mittehaakumine valitsevate primitiivsete mõttemallidega sugugi uskumatu, vaid vastupidi, igati aktsepteeritav ja loomulik. Ta on tõsine hälvik, aga igasugune hälviklikkus on ju moodne ja aina jätkusuutlikum trend („Naisi normaalsed mehed ei huvitagi.”).

Kes on kõigis neis ebakõlades süüdi, inimesed ise või ühiskond? Näidend vastab: mõlemad. (Või ehk isegi: mitte kumbki. Asjad lihtsalt lähevad nii, nagu need lähevad.)

„Nukitsamees 2” on lustakas ja hoogne komöödia, kuid siiski mitte nii isemängiv kui Raudsepa „Mikumärdi” või Kiviräha „Jalutuskäik vikerkaarel”, mida võivad täiesti nauditavalt ette kanda ka harrastustrupid. Esiteks on siin palju päevakajalist praeguste eestlaste hoiakute ja elumudelite paroodiat. Sedasorti parodeerimisega on aga alati oht liiale minna ja liiga pakse värve kasutada. Teiseks on näidendi finaal – Iti ja Antsu tagasi loodusesse pöördumine – küll loogiline, aga eelnevat situatsiooni- ja karakterikoomika tulevärki arvestades liiga lihtne ja lapselik. Seetõttu on „Nukitsamehes” väga oluline lavastajapoolne tarkus, maitsekus ja üldistusvõime. Andres Dvinjaninov on tulnud kõigega laitmatult toime. Ehk teisisõnu, teinud ära selle, mis on Eesti teatris kõige raskem: lavastanud suurepärase, ühegi dissonantsita algupärase komöödia. (See, et ühele tegelasele arvutiga vastu pead virutatakse, ei anna veel alust nimetada lavastust tragikomöödiaks. Kas või Rowan Atkinsonil juhtub palju hirmsamaid asju.)

Rõõm on tõdeda, et lisaks läbinägelikule ja kõikehõlmavale kontseptsioonile on Dvinjaninov valinud selle elustamiseks eriti suurepärased näitlejad. Eelkõige vapustas Merle Palmiste Iti: ühtaegu tugev isiksus ja nõrk naine. Tema kõikumine tunneteskaalal suhetes Antsuga oli näidendi emotsionaalne telg – ja väga tugev telg. Praktiliselt ainsa naistegelasena oli ta nagunii alati nähtav, seda muljet suurendas kindel ja loomulik mäng. Lavastuse Iti oli täiesti Merle Palmiste nägu, mitte vastupidi. Ükskõik millist teist meie andekat naiskoomikut Iti ossa pannes saanuks üldmulje täiesti teistsugune ja üsna tõenäoliselt tuhmim. Ja kui lõpus selgus (üksnes verbaalsel kujul) ka Palmiste-Iti intiimne saladus, saba olemasolu, siis võis seda saba lausa visuaalselt ette kujutada – pikk, nõtke, must ja siidine nagu emapantril.

Veelgi sügavama ja eluehtsama, kuid paraku ka staatilisema panuse andis Raivo E. Tamm Kustina. Tema mõjuv pikk monoloog lavastuse alguses oli soodsa häälestuse ja üldmulje tekkes määrav. Ühtlasi andis see raamid, milles edasine üllatavate reaalsusesugemetega muinasjutt kulgema hakkab ning aimduse, et nende raamide sisse mahub veel palju üllatavat ja naljakat. Kusti missioon oli ka tõestada kunagise menukõnekäänu „tasuta lõunaid pole olemas” ajaloo prügikasti sattumist. („Minu elu ongi taaskasutus.”) Suurem osa eurooplasi, eriti lõunaeurooplasi ju muust ei elagi kui tasuta lõunatest. Ning ka mitmes Eesti maapiirkonnas saab juba üle 25% elanikest oma sissetuleku sotsiaaltoetustest ja muust mittetöisest tulust.

Ago Andersoni Ants tuletas paljuski meelde tema Rein Paabelit kvaliteettelesarjas „Ment”. Aga tegelikult ongi Paabel nii omapärane ja huvitav kuju, et see paralleel ei seganud lavastuses kuigivõrd – pigem muutis absoluutselt eluvõõra ja saamatu Antsu vaatajale omasemaks. Riho Kütsari Tölpa ja Indrek Taalmaa Mõhk („toodi metsast välja käeraudades”) moodustasid särava, hästi kokku mängiva klounipaari. Nende primitiivne saamahimu, kadedus ja kurjus olid ühest küljest tugevasti Oskar Lutsu algversioonis kinni (nemad olid juba selles täiskasvanud, s.t väljakujunenud indiviidid), modernsesse Eesti ühiskonda transformeerununa kõnekad kui üldistus selle ühiskonna laiskusest, loidusest ja primitiivsusest. Nagu Kustigi, on Mõhk ja Tölpa puugid mädaneva lääneliku ühiskonna ihul, ehkki palju agressiivsemad ja tülikamad.

Paranoilises meediasõltuvuses Vanamoor („Tuleb lõpetada Kihnu Virve ülemvõim televiisoris!”) on juba näidendi tekstis nii eredalt ja võikalt välja joonistatud tüüp, et Peeter Volkonskil polnud selle väljendamiseks tarvis just raketiteadust õppida. Just moor ning kõikvõimalikel esitlustel ja avamistel tilpnev, tasuta süüa ning juua hankiv Kusti on seda tüüpi tegelased, keda ka mina olen küllalt palju kohanud – nad on justkui päriselust välja astunud.

Vadi novaatorlus eesti lastekirjanduse klassika sügavuti mõtestamisel ja nüüdisajastamisel väärib aplausi. Jääme huviga ootama järgmist aktsiooni. Miks mitte „Mõmmi ja aabits 50 aastat hiljem”?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming