Sebijate elulustlik õpikoda

Pille-Riin Purje

Värskendav tuulepuhang, milles sundimatu osa ka kentsakal nostalgial. Ann Jellicoe, „Nõks” (lav Priit Võigemast). Colin – Mart Toome, Tolan – Alo Kõrve, Tom – Tõnn Lamp, Nancy – Külli Teetamm. PRIIT GREPP

Tuleb kergendusohkega nentida, et olles „sebitavate naiste” east pöördumatult väljas, ei kuulu ma „Nõksu” sihtgruppi. Vahetum ja otsesem samastumislust jäägu nooremale publikule, esietendusel pakataski saal rõõmsast eufooriast.

Kuigi Ann Jellicoe’ näitemäng on kirjutatud 1961. aastal, mõjub Priit Võigemasti lavastus värskendava tuulepuhanguna, milles sundimatu osa ka kentsakal nostalgial. Kui Alo Kõrve tegelaskuju lavale ilmudes oma niigi laitmatut juuksetukka kohendas, meenus muusikal „Grease” ning Võigemasti sealne juhtroll.  

„Nõksu” sisu on noor, laetud lahedate pingetega. Londonis, ühes tühjas toas, teevad kolm noormeest harjutusi iseseisvaks eluks: sebivad ja müravad, taltsutavad ja taltuvad. Kui tuppa satub tütarlaps, saab meestetrio kuiv trenn otsa, õpikoda pinguldub praktilisemaks. Priit Võigemasti lavastajakäekirja koomilised nõksud on ligilähedased ta Ugala lavastusele „Terrorism” (2004). Presnjakovide näidend koosneski sketšidest, „Nõksu” liigendamine vallatuteks etüüdideks on meelevaldsem, eeldab isepäisemat fantaasiat, ehkki mõnedki liikumiskeerised on teksti sisse kirjutatud. Dünaamiline, rahutu, pulbitsev mängurõõm nõuab müra korrastamist muusikaks. Näitlejana Priit Võigemast just sellist mängukunsti valdab, ses osas jääb lavastaja Võigemast näitlejale praegu veel alla.

„Nõksu” võluvamaid stseene oligi musitseerimine kujuteldaval klaveril ehk voodil. Vaimukaid võimalusi kätkes ka mäng valgusrežiiga, aga „pimenduspildid” lampide valgusvihkudega tahavad veel lihvimist. Erksa närviga esietendusel jäi kohati vajaka rütmitäpsusest ja musikaalsetest kontrastidest, pidev energiline rabelemine läks pisut tüütavaks. Aga näitlejate mängulust on väljaspool kahtlust, nii et sissemängimisega kujuneb „Nõks” ilmselt pööraselt naljakaks improvisatsioonitulvaks, kus tõenäolisem üle- kui alamängimine. See vahva aeg on kiire saabuma, sest kümnenda etenduse piir ületatakse veel selle aastanumbri sees.

Aime Undi lavaruum kujutab stiilset tühja tuba, kus teoksil kaootiline või loominguline remont. Akna taga puudub vähimgi väljavaade, sein on ees sama konkreetselt kui poiste omaloodud sisimad suhtlemistõkked või jäigad elurollid ja poosid.

Meesosatäitmistest oli esietendusel intrigeerivaim Alo Kõrve eesnimetu elumees Tolan. Tema lavaelust hoovas vana hea Inglismaa sardoonilisust, nii füüsises kui vaimuski. Ainuüksi etüüdid läbipaistmatute päikeseprillidega olid eranditult sisulised. Alo Kõrve on jõudnud äärmiselt põnevasse loomingufaasi. Seda tõestas ta Jerry osas Edward Albee’ „Loomaaialoos” (lavastaja Uku Uusberg lavakunstikoolist; 2. vaatus teatriõhtust pealkirjaga „Pink” VAT-teatris): nüansi- ja kontrastiküllane, kaitsekihtide all tundlik ja haavatav, nõtkete reaktsioonidega roll. Ka Tolan on mängitud minimalistlikus lähiplaanis, seejuures hoopis teises värvigammas kui Jerry.

Tõnn Lamp hüperaktiivse Tomi rollis klammerdub ahnelt ja mängunäljaselt remargi külge: „Tom on väga rahuloleva moega”. Keerulisem on selle laia naeratusega noormehe tundmusi dešifreerida hetkedel, mil Tom ei ole aktsioonis. Mart Toome kohmetu muusikaõpetaja Colin on nii-nunnu printsessi ootav mees-Tuhkatriinu. Mart Toomel on komme hoida rolli ja iseenda vahel väikest vahemaad, mis aga ei mõju võõritusdistantsina: pigem näib, nagu otsiksid näitleja silmad varuväljapääsu ja suu muigaks rollivälist muiet. Igas osas pole see maneer kohane, aga Colinile klapib päris kenasti.

Külli Teetamme valimine Nancy rolli välistab juba eos „ähmase ja väljakujunemata umbes seitsmeteistaastase tüdruku” – ma ei räägi tegelaskuju välimusest, vaid olemusest. Osalahendus on peenem ja targem, vaimuka groteskihelgiga liikumisjoonis julgelt provotseeriv. Kord on ta plika, kord daam, kord otsekui olevus loomariigist. Nancy mõistatuslik olek mõjub hetkiti suisa ohtlikuna. Külli Teetamme lavaelule annab külge pookida absurdinärve ja -värve, mulle meenus miskipärast Pinteri „Kojutulek”. Sel taustal võiks meeste võimuvõitluselegi julgemat ja ülbemat teravust juurde kruvida.

Kui alustasin kirjatükki eneseiroonilise avaldusega – sest kes ei ihkaks olla veel kord vallatu ja noor?! –, siis lõpuks tunnistan, et üsna muhe ja muretu tunne oli „Nõksu” mõjuväljas viibida minulgi. Paljukest näeb siis maitsekaid komöödiaid ning elurõõmule rajatud teatriõhtuid, kuhu pole kas või vargsi poetatud ängiraasukesi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming