Segasus ja vaev on Kõivu maailma põhisisu

Jaak Rähesoo

?Tagasitulek isa juurde?, mis esietendus Priit Pedajase lavastatuna Eesti Draamateatris jaanuaris 1993, on Madis Kõivu näidenditest seni vist publikumenukaim. Iseendast ei tee too menu seda teistest Kõivu näidenditest paremaks ega halvemaks. Mõistagi on igaühel Kõivu loomingu hulgas oma lemmikud. Sellest hoolimata ei saa tema puhul piirduda paari esindusteose väljasõelumisega, vaid tema draamasid (või laiemalt kõiki kirjatöid) tuleb võtta tervikmassiivina. Ometi on publiku eelistus antud juhul mõistetav. Esiteks ? näiteks võrrelduna samuti Draamateatris Priit Pedajase lavastatud ?filosoofinäidenditega? ? oli siin tuttav kodumaine olustik. Teiseks oli küllalt tuttav ka lavateose meenutusnäidendi ?anr, kus selgesti autobiograafiline või ebamäärasemalt ?autorilähedane? Zentralperson, kesktegelane, läheb tagasi minevikku, et taastada selle sündmusi. Rahvusvaheliselt tuntud näidetena võib nimetada Tennessee Williamsi ?Klaasist loomaaeda? või ?Tagasitulekust? ainult mõned kuud varem Endlas lavastatud iirlase Brian Frieli ?Lõikuskuu tantse?. Eesti näitekirjanduses, tõsi, ei ole teised seda liiki eriti viljelnud. Kohe meenub ainult Heiswald Iiepuu varjunime all ESTO 80 näidendivõistluse võitnud ?Kohtumine vanas majas?, ehk üldse parim pagulasdraama, mille autoriks oli Bernard Kangro. Seevastu Kõivul endal võib kindlasti meenutusnäidendiks arvata veel ?Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga?, tinglikumalt ka ?Stseene saja-aastasest sõjast? ja Oskar Lutsu Paunvere-tsüklil põhineva ?Tali?, kus autoritele (nii Lutsule kui Kõivule) lähedaseks kesktegelaseks ja meenutajaks on Arno Tali.

Väikese huvipunktina võib esile tõsta, et neist neljast näidendist igaühel oli eri lavastaja. Siinkohal pole võimalust nende lähenemist võrrelda. Küllap oligi ?Tagasitulek? lavaliselt kõige õnnestunum, nagu üldiselt arvatakse. Kuid publikueelistust selle neliku hulgast põhjendab kindlasti ka ?Tagasituleku? teistest mõnevõrra suurem selgus ja helgus. Ja neljanda eelistuspõhjusena ühtis too suhteline lapsepõlvehelgus ajaliselt perioodiga, mida üldkäibiv kujutlus tunneb ?vana hea eesti ajana?. Sellisel toel võis tavapublik leppida näidendi kummalisemate, segasemate ja painavamate osistega, nagu rõdult kalapüüdmisega või tolle õudsevõitu rääkiva auguga.

Tõepoolest, lähemalt vaadates pole ?Tagasitulek? üldse lihtne ega helge näidend. Nii Kõivu ?Studia memoriae? sarja meenutusproosa kui ka siin nimetatud lavateosed on kindlalt tõrjunud noorusmälestuste sagedast heldimust. Meenutamine on Kõivule ränk töö ja minevik ikka rõhuv koorem. Tema meenutusproosa muutub tihti meeleheitlikuks sahmimiseks järjest kahtlasemate mälukildude ümber, mida ei saa kuidagi õigeks pildiks. Meenutusnäidendites vahendab toda ähvardavas pimeduses viibimise tunnet alatine akronoloogilisus: eri ajalõikude, mälestuste ja kujutluste pidev segiminek. Teistes näidendiliikides on Kõivule tundepingeks piisanud tuleviku määramatusest, lahtiolekust. Meenutustes võib minevik ju näida lõpetatud ja kindel, kuid akronoloogilisusega, mis kahtlemata vastab meie tegelikule tunnetuskäigule, muudab Kõiv kõik niisama lahtiseks nagu tuleviku puhul.

Võib-olla on Kõivu olulisim mõju just teritatud subjektiivsuses. ?Tagasituleku? lõpus väidab kesktegelane küll, et jumalast neetud eestlastele pole antud isiklikku elu ? et nende olemist valitsevad ajaloolised kollektiivdaatumid. Kuid omaenda loomingus on Kõiv järjekindlalt keskendunud süvaisiklikule elamusringile, jätnud kõrvale kõik tavaliste mälestuste olukujutused ja muu nn objektiivse sfääri. Argiseidki seiku täidab tal raskesti ligipääsetav isiklik sümboolika. Selles mõttes on Kõivu näidendite lugemine-vaatamine alati palju segasem ja vaevalisem kui too lõpptulemusena saadud suhteline tervikpilt, mida siis kriitikas arutatakse. Ning just see segasus ja vaev ongi tema maailma põhisisu.

Kuid niipalju kui tervikpilt kujuneb, on selle poolusteks ?Tagasitulekus? ühelt poolt see iseendast igapäevane, veidi humoorikas ja idülliline lõunasöögipilt ning teiselt poolt too maa-aluste häälte ja valgusega hirmutav auk. Järelemõtlemisel üllatab eelkõige võib-olla asjaolu, kui vähe on ?Tagasitulekus? üldse mingit ?lugu?: isegi ?Tädi Ellis? on seda mõnevõrra rohkem. Teiseks üllatab, kuidas näidendi näilisse terviklikkusse õnnestus tagantjärele sulatada mitmeid pikki monolooge, olgu Kõivu varasematest tekstidest võetuid või hiljem eraldi juurde kirjutatuid. Nagu kõik Kõivu näidendid, ilmutab ?Tagasitulek? vabamat ja paljulubavamat lavakujutlust, kui pakub tavaline repertuaar, niihästi algupärane kui tõlkeline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming