„Seitse venda” – lugu seitsme näitleja vahel

Jan Kaus

Priit Pedajase lavastus tundub üsna originaalitruu, ent sisaldab väljajätteid, mis muudavad algteose rõhuasetusi. MTA lavakunstikooli XXV lennu bakalaureuselavastus „Seitse venda”, autor Aleksis Kivi, tõlkija Friedebert Tuglas, dramatiseerija Voldemar Panso, lavastaja Priit Pedajas, kunstnikud Maret Tamme, Illimar Vihmar ja Lina Nguyen. Mängivad Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Pääru Oja, Märt Pius, Priit Pius, Priit Strandberg, Kaspar Velberg ja Priit Pedajas. Esietendus 1. IV Eesti Draamateatri maalisaalis. Vesteldes teatrikriitik Madli Pestiga teatrist, ütlesin talle, et kirjutan Priit Pedajase lavastusest „Seitse venda”. Selle peale arvas ta, et mul tuleks kindlasti vaadata ka sama lavastaja „Lõikuspeo tantse”, sest mõlemas on esil EMTA lavakunstikooli XXV lennu näitlejatudengid, kolm neist ehk Priit Pius, Kaspar Velberg ja Karl-Andreas Kalmet koguni mõlemas. Madli Pesti märkus tundub täiesti loogiline: „Seitse venda” on lennu poistelavastus ja „Lõikuspeo tantsud” tüdrukutelavastus. Arvamus, justkui ei oleks „Seitsmest vennast” kõige õigem eraldi kirjutada, tekitas minus ka kimbatust. Selle põhjuseks võib olla tõsiasi, et jään eesti teatrimaailma jõujoontest omajagu kõrvale: kuulun nende (väheste?) hulka, keda ei käivita klassikalise loo nagu „Seitsme venna” lavastuse puhul kõige rohkem mitte noorte näitlejate mäng ega lavaka kursuse- ja diplomitööde aura, vaid miski muu. Esindan teatrikunsti-vaadet, mille kohaselt pole näitleja eelkõige eesmärk, vaid vahend. Anum, kui soovite, kuhu lugu peaks voolama või millest läbi voolama. See on loogika, mis ei väärtusta esmajoones näitlejaid, vaid lugu, mida nad kannavad, teisisõnu: otsitakse näitlejate kaudu lugu, mitte loo kaudu näitlejaid. Pedajase „Seitsme venna” kontekstis kujuneb, seega, praegusel üksikjuhul keskseks küsimus, mis saab algsest loost, kuidas elab see ühes järjekordses adaptatsioonis edasi, mis looga juhtub, milliseid metamorfoose see läbi teeb, kuidas säilib selle algidee.

Interpretatsioon ei pea olema üksnes vahendamine, vaid ka millegi uue loomine – kuigi, loomulikult eelistan seda, et klassikalise teksti pinnalt tõukudes ei minda sellest päriselt irdu, et tuntakse pärandi suhtes vastutust. Samuti on igati kiiduväärt, et eesti teatris vaadatakse nõnda palju ja järjekindlalt klassika – ning mitte ainult draamatekstide, vaid ka proosa – suunas. Seda enam, et suurem osa klassikalisest proosast pole vahest mõeldud teatrilavale, kuigi näiteks Aleksis Kivi romaan „Seitse venda” on sellepoolest huvitava ülesehitusega, et enamik dialooge on raamatus draamateksti vormis.

Seega on tõsi, et ma pole „Seitsme venna” tüüpiline vaataja, ning Pedajase „Seitse venda” asetub laiemasse konteksti: klassikaliste proosateoste mugandamisse. Täpsemalt huvitab mind see, mis juhtub klassikalise tekstiga, kui seda esitatakse nüüdisaegsel eesti teatrilaval: mis juhtub teksti tasandiga ja mis juhtub tähenduse tasandiga? Olen sellest juba varemgi rääkinud, kahe „Madame Bovary” lavastuse näitel, kus ühes oli säilitatud teksti tasand ja lastud kaotsi tähenduse tasand ning teises õnneks vastupidi. Peangi pärandi ees vastutuse tundmisega silmas algteose tähenduse säilimist adaptatsioonis.

Siiski on juba tunne, et ei saa mööda näitlejatest. Noh, võiks ühmata, et poisid on toredad. Osalt Aleksis Kivi algteksti, osalt vist ka Pedajase suunava käe, osalt aga ansambli enda mõjul tõusevad mõned osatäitjad rohkem esile, mõned jäävad rohkem varju. Nii et tõsiasjale, mille kohaselt Ojade dünastia kroonprints Pääru Oja tõuseb oma kursusekaaslaste taustal nõnda selgelt esile, võib olla mitmeid seletusi. Esiteks on Oja tõepoolest karismaatiline kuju, oma isa murelike kulmudega, mis justkui annaksid aimu pisut väändunud hingest, samas aga Tõnu Ojast jõrmim ja jõulisem, täis mehist särtsu ja jonni, mis teisi kaasa tõmbab – jalgu trampima ja ringi möllama. Kuna ta mängib aga Juhanit, kõige vanemat venda, siis tuleneb tema esilolek ka algse teksti loogikast. Juhani on mõnes mõttes Kivi teose kõige ambivalentsem kuju ning teiste vendade karakteri põhijooned joonistuvad sageli välja just Juhani taustal, tema ütlemistele või tegudele reageerides. Juhani taustal võimendub Eero huumorisoon ja ninatarkus, Aapo tasakaalukus, Tuomase aeglus ja rahulikkus, Simeoni jumalakartlikkus, Lauri ükskõiksus jne.

Kindlasti ei maksa arvata, et ülejäänud poisid ei olegi näitlejatena nõnda karismaatilised kui Pääru Oja. Pedajase lavastuse teises vaatuses on üks huvitav koht, kus Karl-Andreas Kalmet, kes mängib endassetõmbunud Laurit, mõnevõrra ootamatult esile kerkib. Tegu on kuulsa kivil istumise stseeniga, mis päädib kohutava veresaunaga, neljakümne härja tapmisega. Seal tekib konflikt purjus Lauri ning Juhani ja Tuomase vahel. Kalmetist, kes tolle hetkeni on üsna varjus püsinud, saab korraga ansambli solist, ta justkui hüppab varjust välja ja nõuab veenvalt tähelepanu. Äärmiselt mõjuv episood ja näitlejamängu osas ka üks lavastuse kulminatsioone – seda positiivses ja negatiivses mõttes. Tõepoolest, Kalmeti esitatud monoloog, mis tegelaskuju purjusolekust hoolimata ei kaldu lapsikusse groteski ja on uljusele vaatamata kummaliselt lüüriline, lunastab mingis mõttes ülejäänud ansambli mõningase ebaühtluse (vähemalt mulle ei piisanud poiste iseenesest toredast ühes rütmis trampimisest ja mehisest laulujorust). Kalmeti sooritus räägib justkui kõikide lavalolijate nimel, andes mõista, et „näete, siin me oleme, teeme vahvalt ja veenvalt, andke ainult võimalus”. Muidugi oleks tahtnud näha teisigi näitlejaid selliste jõuliste soolodega esile tõusmas. Selle etteheitva varjundiga väite kaalumine eeldaks muidugi pisut kannatlikumat tekstianalüüsi, Kivi dialoogides näpuga järjeajamist. Karta on, et purjus Lauri destruktiivsele purskele võrdväärseid otseses kõnes sõnavõtte romaanist ei leiagi.

Muide, tuleb tähele panna, et Pedajase lavastus tundub üsna originaalitruu, ent sisaldab väljajätteid, mis muudavad algteose rõhuasetusi. Nii et olengi ringiga meelisteema juures tagasi. Paar sõna siis ka Kivi originaali ja Pedajase muganduse omavahelisest pingest. Tegelikult on see osalt seotud ka lavastuse rollidega, jõujoontega seitsmeliikmelises ansamblis. Kuigi mainisin Pedajase originaalitruudust, lõpeb tema „Seitsme venna” versioon mõnevõrra varem kui Kivi romaan. Dramaturgilise otsusena on see täiesti mõistetav, sest Kivi raamatu finaal liigub jutustuse vormis, sisaldades vaid ühe dialoogi Timo ja tolle naise vahel. Tegu on aga ka tähendusliku otste kokkutõmbamisega, vennaste saatmisega eluteele, selle eemaldamine lavaversioonist nihutab ka kohe „Seitsme venna” algset ideed. Teisisõnu: koos raamatu kokkuvõtva osaga on jäetud välja ka Kivi humoorika loo tõsimeelne credo. Olgu täpsustatud, et püüan sedasi öeldes tegelikult hinnangut vältida ja lihtsalt illustreerida originaali ja muganduse omavahelist pinget, mida sageli – enamasti – põhjustab väljajättelisus.

Lavastus lõpeb stseeniga, kus vennakesed tulevad tagasi oma vanematetallu Jukolas. Lavastuse finaalist õhkub armastust kodumaa vastu. Maalisaali pisike ja tume ruum asetub siin täitsa toredalt vastamisi poiste säravate pilkudega, mis justkui näevad Põhjamaa sügavaid ja puutumata laasi, sügavsiniseid järvesilmasid ning kõike muud ilusat ja puhast (mis tekitas vähemalt minus terava nukruse, sest mõte juhtis praegusele Eestile, mis on muutumas vaikse järjekindlusega neljakümne viie tuhande ruutkilomeetri suuruseks prügimäeks). Nii katkeb Pedajase lavastus enne Kivi romaani kokkuvõtvat neljateistkümnendat peatükki, kus käiakse vennaste elujooned üksipulgi läbi. Seal selgub, et kõigist saab asja, mõnest rohkem, teisest vähem, aga ikkagi. Tähenduslik on siin see, et sügaval metsas rähelnud, üle kivide ja kändude koperdanud sagris septeti seast jõuavad mõnedki Soome noore haritlaskonna ridadesse. Aapost saab arst ja kohtunik: „Kuid tark, erapooleru, õige oli ikka ta otsus. Seda teadis ka peakohtunik ja kuulas alati kannatlikult ta pikavõitu seletusi, kui ta käsi laiutades avaldas oma mõtteid esiloleva küsimuse kohta” (vt Aleksis Kivi, Seitse venda. Tõlkinud Friedebert Tuglas. Tallinn 1971, lk 287). Eerost omakorda saab kihelkonna jahikubjas, kes „pühapäevil või suurtel pühadel uuris — kas ajalehte või pani ise kirja sõnumeid ja ühiskondlikke uudiseid oma kihelkonnast, et saata neid samale ajalehele. Ja meeleldi võttis toimetus alati vastu ta saadetised, mille sisu oli üsna tuumakas, esitusviis tabav ja selge, tihtipeale vaimukaski” (samas, lk 300). Mida need tsitaadid kirjeldavad? Lühidalt võib öelda nii: metsa- või talurahva kujunemist kultuurrahvaks, füüsilise jõu asendumist vaimse jõuga. Seitsme venna kasvamise kaudu kirjeldatakse kogu rahva kasvamist. Romaani üks juhtivaid tegevusliine asetab vastamisi vennad ja aabitsa ning aabitsa õppimisest kujuneb ka romaani mitmekordne süžeeline pöördepunkt. „Seitsme venna” ilmumine 1873. aastal on omakorda soomekeelse kirjakultuuri üks olulisi verstaposte: sellest sai tol ajal peaaegu olematu soome algupärase romaani üks alustalasid.

Kui Pedajase „Seitsme venna” eesmärk on esitleda XXV lennu tudengeid, siis pole eespool kirjeldatud rõhuasetuste muutmine ehk kõige olulisem nüanss. Ent kui küsida, kuidas peaks klassikaline lugu meid kõnetama, siis saab Pedajase lavastuses toimunud muutus tähenduslikuks. Tegu pole muidugi traagilise nihkega, ent kui Kivi romaanis püüti näidata – tõsi, oma kaasaegsetele vahest liiga realistlikult ja värvikalt –, kuidas haridus, kultuur ja vaimsus on lõppude lõpuks edasiviiv jõud, siis Pedajase lavastuse idee – noorte näitlejate esitlemise kõrval või taustal – on võimendada vaatajates ähmast armastust oma kodupaiga vastu. Et kui need karused poisid oma kodukanti sedasi armastasid, et pilk isatalule nad härdaks ajas, siis kuidas on lood juurtega globaalse küla külmas nurgataguses, kust nii paljud praegu lahkuvad?

Korraks võiks kaaluda, kas neljateistkümnenda peatüki jutustavat kokkuvõtet oleks saanud dramatiseerida. Näiteks nii, et üks vend jutustab teise venna käekäigust? Nii saanuksid ehk kõik osatäitjad etenduse jooksul soleerida –, kusjuures ansambli kõige passiivsemas, Timo rollis üles astunud Henrik Kalmetil avanenuks just siin võimalus teha oma etteaste.

Aga las olla nii, nagu on. Siinne arutluskäik tahtis lihtsalt illustreerida tendentsi, kus klassikaliste proosateoste mugandamine teatrilavale nihutab või muudab algteose rõhuasetust. Kordan, ma ei taha langetada hinnanguid, vaid juhtida lihtsalt tähelepanu, kutsuda vaatama neid muutusi tähelepanelikult, kaaluda neid, olla neist teadlikud. Teema on õhus. Viimati käisin Eesti Nuku- ja Noorsooteatris vaatamas noore Mirko Rajase Franz Kafka jutustuse „Metamorfoos” ainetel tehtud lavastust, kus Gregor Samsa rollis esines mõjuvalt teatris esimest hooaega töötav Märt Müürisepp. Ometi panin tähele, et kui „Metamorfoosi” etendusele tuleb inimene, kes pole Franz Kafka originaali lugenud, ei pruugi ta üldse aru saada, et Samsa muutub putukaks.* Nukk Müürisepa käes on tõepoolest mõjuv, aga see meenutab rohkem inimkolpa, tekitades pigem seose koletisega. Seega võib putukametafoor nii mõnelegi vaatajale täielikult kaotsi minna. On see probleem või mitte? Ma ei tea. Mulle meeldib selle üle mõtiskleda. Aga peaasi, et klassikalised lood elavad meie teatrites ühes või teises vormis edasi.

* Rääkisin sellest Aare Pilve, Jaan Malini ja Eva Klemetsiga ning viimane pakkus välja, et putukametafoori ähmastumine ei pea tähendama loo sisendusjõu vähenemist. Kui vaadata Rajase lavastust nii, et ühest algselt putukana sibavast proovireisijast saab lihtsalt koletis, siis võiks metafoor olla väga lihtne: lugu inimesest, kes kaotab oma näo. See on väga sümpaatne ja absoluutselt ajakohane interpretatsioon. Ah jah, arutasime ka, kas Kafka kasutab Gregori metamorfoosi kirjeldamisel „putuka” või konkreetsemalt „prussaka” sõna. Lugesin arutelu tulemusena teksti uuesti läbi, „prussaka” peale ei sattunud (vt Franz Kafka, Aruanne akadeemiale. Tõlkinud August Sang. Loomingu Raamatukogu 1962).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht