Selge eneseiroonia ja armas absurditaju

Leenu Nigu

ZUGA ühendatud tantsijate puhul ei tähenda argisus banaalsust ega leierdatud käibetõdede korrutamist.        ZUGA ühendatud tantsijate „Kohe näha, et vanad sõbrad”, idee autorid ja teostajad Tiina Mölder, Kaja Kann, Helen Reitsnik, Jarmo Karing ja Kalle Tikas. Stsenograafiline tugi Liina Keevallik, Margus Terasmehe  fotod ja Martin Sookaela video. Esietendus 15. XI Kanuti gildi saalis.      ZUGA ühendatud tantsijate walking home solo oli mulle üks esimesi isiklikke kokkupuutumisi  nüüdistantsuga. Mäletan, kuidas rohkem kui kaheksa aastat tagasi Kanuti gildi saalist minema jalutades tabasin end mõttelt, et mine tea, mis see nüüd täpselt oli. Aga tunne oli kuidagi hea ja helge. Mis täpselt selle meeleolu tekitas, sellele ei osanud ma toona näppu peale panna, ja see ei olnudki tähtis. Nüüd, tükk aega hiljem, zugade viimase lavastuse „Kohe näha, et vanad sõbrad” esietenduselt koju kõndides leian end mõlgutamas samasuguseid mõtteid. 

Nähtu on nii lihtne, et näib, nagu ei olekski millestki kinni haarata. Nii argine, et ei oskagi esimese ropsuga midagi öelda.       

Ent just see lihtsus ongi ZUGA puhul äärmiselt oluline. Argisus ei tähenda siin banaalsust ega leierdatud käibetõdede korrutamist. Helge mekk tuleb ZUGA lavastustele juurde sellest, et zugad ei ürita paista grammigi targemad, paremad,  ilusamad või ägedamad, kui nad on. Isegi kirjavead ja kehvavõitu inglise keel, mis mõne nende lavastuse juures on paari vaatajat närvi ajanud, on just ZUGA vahetu pretensioonituse põhimõtteline osa. Lavastuse „Kohe näha …” loomise protsessi kajastavas blogis tõdevad zugad ise, et neile on oluline „teha asju päriselt”, selleni välja, et isegi suupisted, mida pärast etendust pakutakse, on ise valmistatud, mitte tooted anonüümselt vabrikulindilt. Sellist suhtumist on  tunda ka laiemas plaanis ja see tekitabki ZUGA loomingu juures koduselt õdusa tunde. Nad võtavad aega ja suhestuvad isiklikult. Samas ei päädi zugadele iseloomulik isiklikkus enesekesksuse ega egomaniaklusega, sellest päästab nad selge eneseiroonia ja armas absurditaju. Lisaks ei püüa nad esineda harmoonilise kollektiivina, vaid asetavad iseendid lavale just isiksuslikku eripära esile tõstes. Jarmo Karing ajab ka selles lavastuses „teaduslikkust” taga,  nagu seda on paistnud ka tema varasemates töödes („Mõte Aadamast ei olnudki nii …”); Tiina Mölder ja Helen Reitsnik toovad lavale oma ühise matkahuvi; Kaja Kann teeb teravmeelseid torkeid kultuuripoliitika ja lavastuse loomise telgitaguste suunal; Kalle Tikas tiksub toetava muusikuna lava äärealadel, ta on ühtaegu teistega koos ja eraldi, on kohal, aga ei tiku tähelepanu keskmesse.     

Ometi töötavad need eripalgelised isiksused üheskoos. Just nimelt neid koosolemisekoostegemise toimemustreid vaadeldaksegi ZUGA viimases lavastuses lähemalt. Üksteise  peaaegu lapselikult siiras toetamine teeb võimalikuks selle, et viiekesi saab pidu pidada ka ruutmeetrise pehme diivanipadja peal. Ja kui osata piisavalt teise inimesega arvestada, on küll võimalik mängida kahekesi korraga üht ja sama suupilli.     

Seejuures ei näita zugad omavahelist sõprust aga teab mis roosamannaidüllina. Nad ei aja taga püüdlikku nunnusust stiilis „me oleme suured sõbrad ja teeme kõike koos”.  Nad küll astuvad mõnda aega üksteisel käest kinni hoides ühte jalga, kuid ei kavatsegi niimoodi elu lõpuni sammuma jääda. Nad ei ilusta omavahelist harmooniat, vaid toovad järgmisel hetkel vaataja ette ka ebakõlad. Sestap võib ZUGA lavastust nimetada naivistlikuks, aga naiivsuses ei saa neid kindlasti süüdistada. Ka mitte-nii-kenade erimeelsuste osas on nad ausad. Kui vaatluse all on, nagu nad ise ütlevad, „grupitöö võlu ja valu”, siis  võlu ju seisnebki selles, et valust hoolimata püsitakse koos, olgu või aeg-ajalt laiali minnes ja siis jälle kokku saades. Ja kes üleüldse ütles, et kui kamp iseseisva mõtlemisega täiskasvanud inimesi otsustab midagi üheskoos teha, siis see läheb hirmus libedalt? Iseenda teise kinnismõtete alla painutamine ei saagi lihtsalt kätte tulla, eriti kui ei soovita seejuures iseennast kaotada.   

Sellest, et mõnikord on koostoimimine  „pagana raske”, annab tunnistust ka zugade blogi: „Ikka väga tähtis on, kui sa saad 4 tundi järjest seletada oma arusaamatut mõtet võitluskaaslastele. Ja nemad ei saa ära põgeneda, vaid peavad kuulama. Seejärel kuulad teise ideed, mis tundub ikka nii kuradi mõtetu. Siis jonnid vastu. Tema proovib näidetega. Jonn lahtub. No ma proovin siis. Kogematta tekkib ruumi ka sinu mõttejaoks. On raske, kuid väga mõtekas tegevus.”1 Ilmselgelt on lavastuse loomine just  selline raske, kuid mõttekas tegevus. Kuid zugade puhul on seesama raske, kuid mõttekas tegevus ka kogu nende lavaloo keskmes. Nad on leppinud omavahel kokku, et nad ei peagi kõiges kokkuleppele jõudma. On stseene, kus nad räägivad kohati üksteisest üle, kus kaaslase mõtted sumbuvad kellegi kitarrimängu või visuaalset müra tekitavasse tegevusse. On stseene, kus suhted arenevad tumedaks ja tormiliseks, kus zugade kooslus  laguneb pahaendelise plekikõmina saatel igaühe individuaalseks ja eraldiseisvaks närveldavaks liikumiseks. Sellest hoolimata saavad nad ühel hetkel teelaua taga kokku. Mingis mõttes räägitaksegi lavastuses „Kohe näha …” zugalaste koosolemisest kolmel paralleelsel tasandil. Esimene ja ilmseim neist on koos laval olemine. Teine üheskoos lavastuse valmistegemine. Ja kolmas pilguheit üheskoos läbi käidud loometeele. Nad  on aja jooksul küpsenud, vanemaks saanud. Nad teavad selgemalt, mis on neile oluline, ega ole enam nii varmalt nõus koostegemise tuhinas loobuma oma tõekspidamistest. Ent sellesama küpsemise plusspoolel on oskus ja julgus ennast usaldada. Erinevalt esialgsest plaanist kutsuda lavastuse loomisel vahekohtunikuks appi kellegi neutraalne pilk, mis kõigi erinevad soovid ja tahtmised omavahel ühendaks, on zugad lõpuks omade jõududega  hakkama saanud. Nad on usaldanud iseennast ja seejärel ka vana sõpra enda kõrval. Vahel on nii, et kui usaldus on olemas, siis ei olegi enam tingimata vajalik, et kõik ühtmoodi teeks. Olgu koos või eraldi, aga raske on uskuda, et viimase tantsu taustamuusikana kõlanud loo „The final countdown” nihestatud versioon annab tunnistust sellest, et kell on lootusetult lõpuni tiksumas.     

1 Lavastuse blogis 20. IX (http://zuga-process.blogspot. com/). Kirjaviis muutmata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming