Sellest, mis kõrvale nähtamatu

Laur Kaunissaare

Kunst olgu tarbetu nagu linnulaul? Alvis Hermanise „Vaikuse hääl” läheb ajas 1968. aasta Riiga. MONIKA PORMALE

Unistused on kahtlemata igavene teema, aga viimasel ajal on neist ja nende võimalikkusest millegipärast palju juttu. Küll on kuulutatud töö, küll ajaloo lõppu. Prantsusmaal-Saksamaal on unistuste mõttekusest ja reaalpoliitika paratamatusest räägitud seoses 68. aasta tudengiliikumise põlvkonna pensionile jäämisega. Mis see siis omal ajal oli? Tõesti viimane utoopia? Miks on just utoopia mõiste õhus? Berliini teatrifestivali „Spielzeit’Europa” selleaastaseks motoks on „paradiis praegu”. 1968. aasta lillelapsed teemaks ka Läti Uue Teatri värskes lavastuses „Vaikuse hääl”, mis selle festivali kaasfinantseerituna Berliinis esietendus.

Kuuldavasti mängitakse lavastust Lätis kohaliku teatri- ja muusikamuuseumi ruumides, kus näeb ka sama teatri varasemat lavastust „Pikk elu”. Berliinis toimusid etendused igatahes teatrimajas. Vaatajad kutsutakse lavale, mõtteliselt justkui raudse eesriide taha, ja veel enne kui nad maha saavad istuda, mööduvad nad fotodest. Hipielu Riias. Siin linalokk, seal hiigelvunts, moodsad prillid, sulnid suudlejad, tüüned suitsetajad. Ühel fotol isegi nooruslokkis Riia Uue Teatri lavastaja Māra Ķimele. Kevadpäike paistab kõigi inimeste peale. Nagu meil omal ajal, mõtleb ehk Berliini teatrivaataja. Fotod vaikivad. Vaikuse häälega.

Laval on räämas ühiskorter ja 14 noort näitlejat. Pikad juuksed, vuntsid, habemed, lokid. Peamiselt loomulikud. Korter on tuttav – seesama, kus 40 aastat hiljem elavad oma halenaljakat olelusvõitlust „Pika elu” pensionärid. Mõned näitlejadki on samad. Mõtteliselt on tegu ehk isegi nendesamade inimestega. Nende noorpõlvega. Noortega, kes ei aimagi, et nad kunagi samas ruumis nõnda groteskselt lõpetavad. Aga seda seost pole õnneks alla joonitud, see hõljub õhus. Nagu udusulg, mida lillelapsed ühes stseenis puhudes õhus hoiavad, et selle maha langedes muusika ei katkeks. Või on see ainult muusika, mis siis katkeks? Korter on ootusrikkalt tühi – räämas seinad, mõni mööblitükk. Veel ei ole aeg siia kuhjanud mälestusi ja noorust meenutavaid rekvisiite. On vaid lõputud mängulised stseenid süütu lillelaste ajastu teemadel. Vaikuses, sest ükski näitleja ei räägi. Sõnad on, aga vaid lauludes – läbi kogu etenduse kõlab lindilt Simon ja Garfunkel, mõtlik ja pisut imal.

Nagu Alvis Hermanise puhul tihti, on lavastus täis süüdimatult ulakaid kujundimänge. Kui lavale saabub uus inimene või rekvisiit, ei või iial kindla peale teada, mis tast saab. Vanni valatud vesi võib osutuda sulamuusikaks. Tühjad kolmeliitrised purgid võivad olla vanale koristajale nooruspõlve varasalveks, kust lonkshaaval rõõmu juua. Raamatutest saab teha kurbusevastast kompressi. Nooruki ekstaatiline esmakohtumine ühe vanema armukesega võib toimuda mänguautoga üle daami keha sõites. Vihjed, seosed, fantaasia pillerkaar. Rütm on kiire, aga mitte piitsutatult. Lavastus koosneb piltidest. Kujundid on üllatavad, arenevad jumal teab kuhu. On ka klišeesid, aga ju neid oli 60ndate lõpuski ja eks oli neil tugev mõju ka lillelastele. Kuhu nemadki pääsesid.

Ainult et – ei süüvita ühiskondlik-poliitilistesse tagamaadesse. Riia 1968. aasta Läti NSVs – mida see tähendas? Kurbust, valu on, aga see on kergesti haihtuv ja mesimõru – kuivõrd on valus lillelaste abiellumine ja korralikeks perekonnainimesteks saamine. On rõõm, aga… läbi naeratuste on tajuda tegelaste teatud jahmatust – nii lihtsalt see siis käibki? Mis saab sarvraam-prillidega tüdrukust 40 aasta pärast, millist kitlit ta siis kannab, jääb õhku. On see vähem valus kui poliitilised kataklüsmid? Seos „Pika eluga” polevat olnud proove alustades plaanis, see selgus alles üsna proovide lõpus. Siiski mõjub kõik kokku nagu vanainimese pühapäevahommikune unenägu. Minevik kui helesinised mäed.

Just karmide nõukogude ühiskonna tagamaade puudutamata jätmist heitsid paljud saksa kriitikud Hermanisele ja näitlejatele ette. „Einoh, vaieldamatult andekas, aga liiga palju tuhksuhkrut,” paistsid kimbatuses kriitikud arvavat. Etendusejärgsel vestlusel arvas Hermanis selle peale, et nad tahtsidki teha helget lavastust. Miks arvavad näitekirjanikud, et mida rohkem jamasid nad tegelastele turjale laovad, seda huvitavam? Sarah Kane läks lõpuni, selles suunas on sein ees. Poliitilised seisukohad? „Kunst olgu tarbetu nagu linnulaul,” ütleb Hermanis etenduse kavalehes.

Pimesi ei maksa Hermanist selles osas ka uskuda. Vaevalt ta isegi pimesi usub. Sest mõneti meenutab „Vaikuse hääl” Watteau’ maale – jah, sulnid armastajad, aga suvi hakkab lõppema. Ja kunsti kohtagi tsiteerib ta edasi Brodskit: „Kunst on küll tarbetu, aga mitte mõttetu.” Lillelastenostalgia magusus on petlik. Kõik taandub pealkirjale – „Vaikuse hääl”. Tegelaste vaikimine jääbki saladuseks. See on nagu peitepilt: leia etendusest vaikus ja kuula, mida see sulle räägib. Muidugi, osaliselt on tegelaste vaikimisel praktilised põhjused. Proovide käigus sattus nii, tundus lahe… Aga mis puudutab nõukogudeaegseid tagamaid, siis millegipärast meenub Oberlin Büchneri novellist „Lenz”: „Kas teie ei kuule siis midagi, kas te ei kuule seda hirmsat häält, mis karjub ümber terve silmapiiri ja mida tavaliselt kutsutakse vaikuseks?”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming