Sigade­revolutsioonilik A-teater

Rait Avestik

A-teater ?Miski ei kinnistu. Täiuslikumalt?. Lavastajad Tarmo Tagamets, Anti Kobin, Erni Kask. Ettevõtmise patroon Andres Noormets. Materjal, mängimine, liikumine, hääl: 15 noort inimest Narvast, Viljandist, Pärnust, Rakverest, Tallinnast. Esietendus 26. juunil Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis. Reservatsioonidega võib võrrelda värske teatri ? A-teatri ? sündi ja kulgu Reinumäe ? Kilmi noortefilmiga ?Sigade revolutsioon?. See, kuidas valiti filmi-teatrisse noori ja mis tunded neid ja nende ettevõtmisi saatsid (emadest-isadest rääkimata), võib eemalviibija ainult ette kujutada. Massist väljavalitu ja filmi või lavale pandud noor pole enam see, kes ta oli eile: on parem ja ilusam ja andekam kui varem. Taoliste tõsiste ?noorteürituste? puhul saab tegijatele endile oluliseks (võib-olla olulisemaks tulemusestki) just tööprotsess ? see, kuidas 16-17aastane inimene ?kunsti? tehes sotsialiseerub ja mis märgi taoline kogemus temasse jätab.

Teine asi on aga see, kui ükskõik kui hästi või halvasti aega veetnud kollektiiv on kunstiga valmis saanud ning kui seda hakatakse avalikult eksponeerima. Siis ei mõelda enam sellele, kas ja kui tore tegijatel seda teha on, vaid siis käivitub paljudel vaatajatel mehhanism, mis töötab eelkõige selle nimel, et võõral vaatajal endal oleks huvitav.

A-teatri esimest lavastust võib nimetada, üldsegi mitte halvustades, tugevaks kooliteatri tükiks. (On ka ju näitlejad veel koolinoored.) Märgatavalt kumab läbi A-teatri raudse kolmiku ehk lavastajate-näitejuhtide Anti Kobini, Tarmo Tagametsa ja Erni Kase pretensioonikus ja kontseptuaalsus. Kolmik on kokku kogunud paindliku ja vintske materjali, millega oma ideid ja soove on olnud arvatavasti kerge realiseerida. Teadlikult ?seisundit? ja ?tegevust? rakendavas lavastuses on midagi raskepäraselt kunstlikku, mis pole ka nagu paha. Järjest rohkem aga süveneb arvamus, tegelikult küll kahtlus, et kas näitlejad said ikka kõik aru, mida nad teevad? Kas mitte lavastajad ei olnud liiga kinni oma kontseptuaalsuses ja tegemislustis või lustituses, vabaduses teha ?oma teatrit?, unustades ära vaataja, kes üritab haarata tervikut. Eraldi võetavaid ilusaid hetki oli aga küll. Eriti paistsid silma paar tüdrukut ja poissi, kelle füüsiline kui ka sõnaline külg olid ajakulutamist väärt. Kui nendega nüüd kolmik kontsentreeritult edasi tegutseks, siis võiks prognoosida toredat tulemit.

Eks sellel teatritööl oli ikka mõte ka, mille arusaadavalt ütles välja Andres Noormetsa hääl. (Lapse)vanemad, laske noortel mässata nii, nagu nad ise tahavad. Ärge pidurdage neid! Sellise manifestilaadse teatega, mida ikka teatud aja tagant lavalt maha räägitakse-röögitakse, kuulutatakse oma sõltumatust ja ise hakkama saamist. Samas, koolitatud häälega professionaali sekkumine pani just i-le rasvase täpi, ilma milleta oleks see i vist ära kadunudki. Ehk mingil hetkel vajatakse siiski vanemate abi?

Olles uute teatrite tekkimise suur pooldaja, pole ma siiski veel päris täpselt aru saanud, kas nimetatud teatri puhul on tegemist iseseisva uue teatriga või ühe-kahekordse projektiga? Kui taoliselt pinnalt tekiks teater, kus näitlejaid koolitavad lavastajad ise jne, siis võiks sellest midagi väga sõltumatut ja raju tulla.