Sitapea lugu

Valle-Sten Maiste

Just nende inimeste rohkus, kes voolus püsides oma arvamust välja ei ütle ning on matnud maha ideaalid, selmet neid järgida ja teostada, on viinud ühiskonna praeguse moraalse pasauputuseni. Viljandi Ugala „Ladu”, autor Arto Salminen, tõlkijad Ülev Aaloe ja Viive Taro, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Jaanus Laagriküll ja valguskujundaja Raiko Saadjärv. Mängivad Tanel Ingi, Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Kata-Riina Luide, Andres Tabun, Janek Vadi, Luule Komissarov, Martin Mill ja Gennadi Gorjajev. Esietendus 2. XI Ugala teatri suures saalis. Viljandi Ugalas lavale tulnud Arto Salmise „Ladu” on pealtnäha orgaaniline samm Taago Tubina teatritegemiste reas. Soome autori nüüdisaegne, sotsiaalselt tundlik näidend, millest varem filmiversioongi tehtud – see kõik tuleb Tubina puhul tuttav ette. Traditsiooniliselt rõhutab Tubin, et püüab lavastusega lahata inimese minapildi kujunemise ja muutumise keerukat ja põnevat temaatikat. „Fookuses on ebakindel ja valulike kogemuste kaudu muutuv identiteet. Olukord, kus elu muutub ebastabiilseks, olgu põhjuseks siis isiklike suhete kriis, traagiline minevikuseik või sotsiaalne pinge. Minapilt peab sellele reageerima kiiresti ja muutuma, senine elukorraldus ei toimi enam.” Nii on „Ladu” juba viis aastat tagasi iseloomustanud Ene Paaver (Sirp 18. V 2007), kes andis ülevaate III Põhjamaade draama päevadest, mille raames esitasid Eesti Draamateatri näitlejad näidendist katken­deid. Peaaegu sõna-sõnalt kattuva kirjeldusega serveerib lavastust nüüd Taago Tubin. Ometi katkeb „Laoga” just identiteediteemat silmas pidades üks Tubina lavastustele iseloomulik loogika. Oma senistes töödes on Tubin ikka rohkem või vähem avardanud vaataja inimese minapildist mõtlemise horisonti, pakkunud Slavoj Žižeki laadis mõttemalle, mille toel stereotüübivabalt eluprobleeme mõtestada ning iha- ja identiteedivõrrandeid tasakaalustada. Uues lavastuses jutlustab Tubin pigem lootusetust, võimatust üle oma varju hüpata. „Ladu” ei paku märkimisväärseid isiku- ega sotsiaalpsühholoogilisi pidepunkte personaalsete küsimustega tegelemiseks, või kui pakubki, siis Tubina seniste lavastustega kõrvutades vähe ja viletsaid.

Identiteedist enam näib Tubin olevat soovinud kujutada laval praeguse Eesti keskmisi valitsejaid ja valijaid, Michalite, Galojanide, Vitsutite ja Lauri Laaside väiksema kaliibriga õpilasi. Tubin on öelnud Äripäevas: „Eesti keeles on olemas selline sõna nagu „äraelamiskunst”, mis tihtipeale võrdub rehepaplusega, st mõisa tagant varastamisega. Siin loos väljendub see oma töökohalt varastamisena. Olulise teemana puudutab „Ladu” ka ühiskonna moraali, seostudes Eesti poliitikaga. Seejuures on sobilik tsiteerida Rein Rauda: „Kuidas peab tundma end ühiskond, mis on suures osas veendunud, et teda valitsevad moraalsed värdjad? Mõne jaoks ei valmista olukord probleeme, vaid lubab tema oma lähemas elukeskkonnas samamoodi vassida ja sahkerdada.”

Sellises võtmes on kriitika ka lavastust tajunud. Sakala pealkirjastaski arvustuse lausa „„Laost” vaatab vastu meie enda ühiskonna ametlik moraal”. Märgiline, et lavastuses ja treileriski on kasutatud Tõnu Tepandi ja Olav Ehala omal ajal Paul-Eerik Rummo sõnadele loodud laulu mehest, kellele elu (selles mõttes, et selles isikupäraselt kuidagi kaasa rääkida) käib kõrgelt üle pea. Haletraagilisel kombel iseloomustab see laul nüüdseks riigikokku kivinenud sõnade loojat Rummot ennast ja tema erakondlikku jõuku, mis koosneb isetutest vaikivatest kaasajooksikutest, kes söandavad küll kooris kätteõpitud loosungitega kisada ning nõrgemaid ja üksikuid julgeid karjas kividega pilduda, ent omaenese mõtted ja arvamused salgavad isetult ja häbitult maha, nagu ka kaaslaste valskuse. Liberaali raha tuleb ämma kapist ja kui on kahtlus, et liberaal on endale ülikooli majas korteri sahkerdanud, nagu praeguse kultuuriministri puhul, siis ta lihtsalt ei anna neil teemadel selgitusi. Eks pugema ja klienti pügama pea mutrina palgatöölgi, miks siis mitte teha sedasama keskmisest pisut lennukamalt riiklikul tasandil.

Ometi on nõme ja ideoloogiliselt vastuvõetamatu, kui niisugust inimest, kes valetab, varastab ja sigatseb või on ka lihtsalt isikliku ja sotsiaalse porno suhtes ignorantne ja tundetu ning jääb vaikselt kõrvaltvaatajaks, kujutatakse „siiski veidi toredana, oma pisikese huumoriga tasapisi toimetulevana,” nagu seda „Laos” tehakse. Tubina lavastuses remondipoes töötavate ning selle ümber tiirlevate jõmmide ja nende sugulaste puhul on tegu inimestega, kelle armastuski pole rajatud mitte ühistele ideaalidele, austusele, imetlusele ja hoolivusele, vaid ühistele kuritegudele või siis toorele pragmaatilisusele. Laval näidatakse mitut põhijoontes jälki sitapead. Just niisuguste sitapeade rohkus, kes voolus püsimise ja isikliku toimetulemise nimel jätavad välja ütlemata oma arvamuse ning järgimata ja teostamata oma ideaalid, on viinud Eesti ühiskonna praeguse moraalse pasauputuseni.

Selles mõttes on soomlanna Taru Mäkelä Salmise romaanist küll liigsentimentaalse finaali poolest mõnevõrra lahknev film Tubina lavastusest kontseptuaalselt sümpaatsem, sest seal ei esitata peakangelast mitte isetu allujast närukaela, vaid tegelasena, kes suudab ümber kasvada, kõigepealt otsustada, andestada ja teha valikuid armastuse vallas ning seejärel ka sõpru ja ühiskonda silmas pidades isiksusena käituda. Mäkelä film on kontseptuaalselt mõjuvam, hoolimata sellest, et selle lõpplahenduses on järgitud levinumaid naiselikke stereotüüpe (lapsed ja pereväärtused) ning on veidi seebiooperlik. Loomulikult käivad elu lained üksikisikul üle pea ja ei suuda üks inimene ega inimpõlvgi läbi näha ega ümber pöörata ei globaliseerumise, parteide kartellistumise ega paljude muude nähtustega kaasnevaid sigadusi. Ometi usun ma sarnaselt Paul-Eerik Rummoga ühiskondlikult kummaliselt avalduva ja ignorantse Hando Runneli luuletusse „Muuda ennast, muutub maailm”. Ka väikese inimese väike idealism, püüdlemine ideaalide poole ja toimimine nende vaimus annab kas või pisikesi, ent ometi toimivaid impulsse selles suunas, et maailm püsiks ikka hea ja väärikas.

Vaatasin Mäkelä filmiga juhuslikult samal päeval Margarethe von Trotta linateost Hannah Arendtist. See rõhutab iseäranis isikliku mõtlemise ja tegutsemise julguse osatähtsust suure kurja ja halva ärahoidmises ning toonitab veelgi enam nimetatud omaduste puudumise rolli inimkonda tabanud õuduste (nagu holokaust) võimalikuks saamisel. Nii resoneerusid kahe naise tehtud filmid jõuliselt Tubina õrna huumoriga abitust pildistava nägemuse vastu. Vales ja ideaalideta elamine on tulevikuta elamine, tulevikuta ei suuda aga keegi elada, nagu on õpetanud Hans-Georg Gadamer. Isegi kui ideaalid on väikesed, rumalad, naiivsed, ebareaalsed (aga ühiskondliku aususe ideaal ei peaks ju olema ebareaalne), on elu nende vaimus parem kui ilma, sest ka ebareaalsed ideaalid hoiavad alles inimliku toimetulemise seisukohalt fundamentaalse psühholoogilise teguri – lootuse. Kui „Ugala” lavastuse tegijad ongi püüdnud näidata amoraalsete eluvalikute trööstitust, siis argi ja olmestseenide grotesk paraku varjutab draama tõsiduse.

Mäkelä film varjutab Ugalas nähtu ka oma oivaliste rollivalikute ja -lahendustega. Siiski on siin üks suur erand: Tubina lavastuses teeb märkimisväärse osatäitmise Raivo E. Tamm kommunistlikku plära ajava vargana. Filmis on see roll (kui „Internatsionaal” tegelase mobiilihelinana välja arvata) kuidagi häirivalt tuhm. Tamme esitus annab kommunistliku varga tekstile aga hoo ja sära, meenutades õrnalt Tamme üht hiilgerolli Von Krahli teatri kunagises lavastuses „Connecting People”. Päris kaasa­elamisväärset „Eat the Rich”-filosoofiat see plära ei moodusta, kuid groteskset elegantsi ja isikupsühholoogilist veetlust Tamme esitatus igatahes oli.

Tublid olid ka Tanel Ingi peaosalisena ja Kata-Riina Luide. Paraku ei toetanud lavastuskontseptsioon neid osatäitmisi sedavõrd, et sellega oleks kaasnenud looülene sügavam haare. Ülejäänud rollid, kui ehk ka väsimatult igierk Luule Komissarov välja arvata, olid soomlaste filmis värvikamad ja meeldejäävamad.

Üldjoontes ei olnud siiski tegu kehva teatriga, lihtsalt sisulised ja vormilised ootused on Taago Tubina iga teatritöö puhul kõrged. Lavastuses oli siiski mitmeid tõeliselt naljakaid kohti, esietendusel rõkkas publik ülearugi. Jääb loota, et Viljandi teatrivaataja võtab lavastuse omaks. Kontseptuaalsetele küsitavustele vaatamata on ju tegemist siiski sisuka ja ajakohase teatritööga. Ometi jäi tunne, et Ugala on hakanud Taago Tubinat liiga ära kasutama ja üle koormama. Vähem kui kolm kuud enne „Lao” esietendust tõi ta välja suvelavastuse „Ööhaigur”, mis jäi küll sisult ähmaseks, ent vormiliselt oli hulga veenvam ja pakkus stiilseid rolle (Merle Palmiste, Tarvo Vridolin jt) ning tubli film noir´liku atmosfääri. Nii lühikese ajaga ei olegi võimalik piisavalt uude maailma sisse elada ja uut lavastust stiilselt vormistada. Taago Tubin on ju seni paistnud silma tubli viimistleja ja oma tööde sisuliselt järjekindla mõtestajana. Teatrid peaksid hoolitsema, et nad oma loomingulisi jõude üle ei koormaks ning et kogu süsteem liiguks sinnapoole, et süvenemine ja viimistletus oleksid au sees. Vastupidisest ei sünni kellelegi head.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming