Skandaalid ununevad, kunst jääb

Leea ja Klaus Klemola hull ja hell lugu maaelu tulevikust Soome Rahvusteatris.

TIIT PALU

Soome Rahvusteatri „Maaelu tulevik” („Maaseudun tulevaisuus”), autorid Leea Klemola ja Klaus Klemola, dramaturgid Rosa-Maria Perä ja Aina Bergroth, lavastaja Leea Klemola, kunstnik Erkki Saarainen, kostüümikunstnik Tuomas Lampinen, valguskunstnik Ville Toikka, helikujundaja Miksa Koponen. Mängivad Miko Kivinen, Sari Puumalainen, Klaus Klemola, Ville Haapasalo, Heikki Pitkänen, Mari Turunen, Jukka Puotila, Juha Varis jt. Esietendus 26. XI teatri suures saalis.

Soome näitleja, lavastaja ja näitekirjanik Leea Klemola on tuntud oma otsiva, leidliku ja armutu loomingu poolest ka Eestis. Ingomar Vihmar on lavastanud kolm tema näidendit, millest gurmaanidele on meelde jäänud ennekõike arktiline tragöödia „Kokkola”. Novembris vallutas Klemola esmakordselt Soome Rahvusteatri suure lava: teatri ja selle avangardisõbraliku juhi Mika Myllyaho tellimusel lavastas ta enda ja oma venna Klausi kirjutatud näidendi „Maaelu tulevik”.

Lugu on lihtsalt õudne. Tuleviku Soome on jagunenud kaheks: arenenud Helsingi ja mahajäetud ülejäänud Soome. Soome-Rootsi ristluslaeva tantsuansambli trummar otsustab keskkonda vahetada ja hakata lamburiks. Ta võtab kaasa oma kohitsemata koera. Elupaigaks saab endine kirik, mille katus on puruks ja rist jumala viltu. Loomade inimõigused on seadusega tagatud. Neil on kõnevõime ja nad astuvad inimestega vahekorda. Kuna loomade õigused on seadustatud, ei tohi neid tappa. Ka looma enesetapp pole aktsepteeritud, ehkki üks lammas püüab end tappa nii tule kui ka kirvega. Lehmad streigivad ja lambakarja asju ajab oinast usaldusisik. Käsitöö, eriti kudumine, on üldlevinud.

Lavakujunduseks on tohutu suur kirik, kuid Jeesus ristil ei pälvi etenduse kestel hetkekski kellegi tähelepanu – ilmselt on ta unustatud. Küll aga sigitab üks traktorist otse laval kitsega tallekese, kes peatse sünni järel kohe vastu pinki surnuks pekstakse, kuid jõulude puhul siiski hauast välja kaevatakse, ahjus küpsetatakse ja orelimängu saatel nahka pistetakse. Ja nii edasi.

Eranditult masendavatest asjaoludest hoolimata suhtuvad kõik selle pastoraali tegelased üksteisesse suurima soojusega. Jagatakse nii armastust kui ka rüübet ning aetakse kõikvõimalikku käojuttu. Ropendamine käib niisuguse sageduse ja mõnuga, et vaatamata soomekeelsete obstsöönsuste teatavale ühekülgsusele (ainult v-sõnade invariandid) tekkis seda kõike kohapeal tunnistades ülev ja soe tunne.

Soome teatri suure sõbrana olen leppinud kohustusliku alastusega. Ka seekordses lavastuses lasid mehed „kellade” väel ringi. Kuid stseen, kus endine trummar ja traktorist kitse rindu imesid, oli tase, mille ületamist peetakse tulevikus kindlasti omaette näitajaks.

Esietenduse päeva järgses ajalehes Helsingin Sanomat kuulutas kriitik Suna Vuori Klemola lavastuse kunsti­sündmuseks ja rahvusteatri õnnestumiseks, sest millest veel peaks riigi väärikaim teater rääkima, kui mitte kodumaast ja selle tulevikust. Publikut lahkunud nii eel- kui ka esietenduselt kümnete kaupa, kuid see näitavatki pigem seda, et teemad puudutavad.

Oli neidki, kes leheküsitlusele vastates leidsid, et tegu on Soome riigi ja teatrivaatajate mõnitamisega. Üksmeelne oli arvamus, et rahvusteatri 143aastases ajaloos on tegu kõige problemaatilisema lavastusega. Mõni ütles, et Klemola lavastus on sama hull kui Jouko Turkka õpilaste teatrigrupi „Jumala teatri” manifest-lavastus 1987. aastal, mille käigus loobiti publikut muu hulgas munade, jogurti ja roojaga. Näidendit kirjutades käisid Leea ja Klaus ekspeditsioonil Mongoolias, milleks andis raha konservatiivne Soome Maa- ja Metsamajandajate Keskliit. Vooruslike kodanike arvates on stipendium läinud täiesti valesse kohta.

Skandaalid ununevad, kunst jääb. Leea Klemola visioon on kurb, imelik ja ilus. Muidugi oleks võinud lavastus olla pool tundi lühem ja mõni vallatus kordas teist, kuid sõnum normide ja direktiivide taga külmetavast inimesest, kes vajab sooja ja hellust nagu iga teinegi loom, jõudis hästi kohale. Usku ja lootust on vähevõitu, kuid armastust jagub selles teatritöös kõigile.

Vanemuisesse ma seda lugu siiski ei too. Võib-olla kirjutab keegi näidendi Eesti tulevikust, mis on sama arusaadav ja realistlik nagu Leea ja Klausi oma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming