Sõin ja jõin seal minagi

Ott Karulin

Teatri NO99 suurlavastus „The Rise and Fall of Estonia” maalib eestlastest trööstitu pildi.        Teatri NO99 „The Rise and Fall of Estonia” („Eesti tõus ja langus”), idee ja kontseptsiooni autorid ning lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Mängib  teatri NO99 trupp. Esietendus 23. III Nokia kontserdimajas.        Ilmselt piisab lavastuse „The Rise and Fall of Estonia” teatrilukku minekuks ka valitud vormist: kõrvalmajja ehitatud võttepaikade labürindis toimuva ekraanile vahendatud otseülekanne on eesti teatris piisavalt omalaadne, et meelde jääda. Eks jätkatakse seda, millega Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper alustasid paar aastat  tagasi Vanemuise egiidi all esietendunud „Rujas”. Toona oli tegevus paralleelselt näha nii näitlejate esituses kui ka videopildile püütuna ning see paljusus väsitas. Nüüd astuti samm edasi – vähemalt vormivõtte arendamise osas ka õiges suunas. Samas: kui ühe bändi lugu järgiva „Ruja” puhul oli muusikavideolik esteetika ka sisuliselt põhjendatud, siis „The Rise and Fall of Estonia” ekraanile vahendamine nii selgeid argumente ei paku. Tõsieluseriaalide võidukäik,  muinasjutt Eestist kui eduriigist, ajaloo pildilisus ... loovad küll konteksti, kust põhjendusi ammutada, kuid lavastuse tasandil jääb valik tegemata. Siinkohal on paslik soovitada Gob Squadi lavastust „Kitchen” („Köök”), mida septembris mängitakse Põhuteatris.     

Stseene seob Perekond       

Aga noh, vorm pole oluline, sisu on põhiline. „The Rise and Fall of Estonia” maalib eestlastest trööstitu pildi: pidev küüditamishirm, lausumata etteheidetega koormatud lähisuhted, koostöövõimetus, vaikne kannatamine,  tegevusetu vingumine, õgardlus. Üsna adekvaatne peegeldus ju (ekraan kui peegel?), aga ikkagi … Selles 135minutises jadas jäävad stseenid tihti üksteisega lõdvalt seotuks ning kui mõni ühendusniit ka tekkima hakkab, katkeb see peagi. Näiteks: Marjut küüditama tulnud mees on taas platsis mõnikümmend aastat hiljem, kui pere just uue auto ostnud, justkui poleks tema jaoks vahepeal aeg liikunudki, justkui ei saaks me eestlastena kunagi  üle hirmust, et ühel õhtul töölt koju tulles ootab meid köögis ees okupant ja vabariigimäng ongi läbi. See tõi meelde sealsamas NO99s kavas olnud Hendrik Toompere jr lavastuse „Kommunisti surm” peategelase, kes sai ikka ja jälle eluvaimu tagasi. Aga „The Rise and Fall of Estonia” seda teed ei lähe ning küüditaja ununeb.     

Miskipärast on lavastajad üldjuhul hoidunud kunstilistest liialdustest, jäänud kirjeldavale tasandile. Samas: ühes stseenis keerleb ekraanilt korraks läbi barokksootute paar, mis oma tegelikkusega haakumatus eskapismis ilusse on tabav ja ootamatu kujund. Ja eraldiseisvaks see jääbki. Ilmselt peaks stseene kokku  siduma Perekond, mis aastaarvust sõltumata ikka veel eksisteerib, kuid lülitused taas vabanenud Eesti võimukoridori murendavad sedagi dramaturgilist selgroogu. Emb-kumb? Lavastused „GEP ”, „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” või „Ühtse Eesti suurkogu” – ei suuda siiani leppida, et Eero Epnerit viimase eest algupärase dramaturgia aastaauhinnale isegi ei nomineeritud – olid õnnestumised paljuski tänu väga tugevale dramaturgilisele koele, kust  aimdus läbi töötatud taustamaterjali suur maht ning mis olid allutatud konkreetsele kujundile (ideele). „The Rise and Fall of Estonia’st” jääb meelde vaid Sergo Varese esitatud monoloog Marjust, see tabas ajastu (kirjutamis)stiili sama hästi, kui selle teksti tegelased omal ajal. Ehk ka perelõuna, kus tütar vanematele oma pioneeriks astumisest teatab ning alles seepeale (!) ema-isa etteheitvate ja pettunud pilkude saatel lõpuks perekonna ajaloost teadlikuks saab. 

Siingi oli detailitäpsust kuni vastu akent toksiva oksaraoni välja.         

Et siis ikkagi vorm. NO99 repertuaarist on ikka silma jäänud, et enne suurprojekte katsetatakse osa plaanitavast väiksemas vormis: enne „Ühtse Eesti suurkogu” oli aktsioon „Täna õhtul Jaak Prints”, kus prooviti näitleja võimet üksinda saali kogunenute tähelepanu teravana hoida ning päädis Printsi publikusoojendaja  jõudemonstratsiooniga Saku suurhallis – selle eest ka oodatult meeskõrvalosa aastaauhinna nominatsioon; nüüd, enne Nokia kontserdimajja „kolimist” esietendus ustekomöödia „Võtame uuesti!”, mis nõudis näitlejailt ülimat tehnilist täpsust – ja sai samuti nominatsiooni (sest polnudki üle jala tehtud?).       

Sedasama täpsust, küll partnerluses kaameratega, vajas toimimiseks ka „The Rise and Fall of Estonia”. Kaamerameeste selgi ja mikrofonipäid kaadris polnud – kui neid seal just olema ei pidanudki –, puudusid ka külma rahuga peapööramised, mida näeb uudistesaadetes, kui diktorid hakkavad kogemata valesse kaamerasse rääkima. Seega läks kõik hästi: vajalikud suured plaanid saadi kätte ja kõik oli nagu päris (vaid ühes esietenduse  stseenis liikus ruloo paigast, paljastades selle taga laiuva musta tühjuse). Professionaalsetelt näitlejatelt muud ei oodanukski.     

Ja ikkagi igatsenuks mingit nihet, valitud esitusviisi kahtluse alla seadmist, suuremat mängulisust tehnilise täiusega. Tõsi, lavastuse sissejuhatus, kus kaamerad saadavad hüpleval sammul Nokia kontserdimajast NO99 hoonesse liikuvaid näitlejaid, kes võtavad vaikselt sisse oma kohad esimesteks stseenideks, et siis mängima hakata ja tehniline meeskond nähtamatusse taandada, visandas ühe tähenduse lisatasandi – ega film ole päris elu, ega filmitud  lavastus ole kino, ega näitleja ole tema tegelased –, kuid raamiks ei tõusnud seegi võte. Ehk kartsid lavastajad, et samamoodi kaameratega lõpustseeni jalutavaid näitlejaid saates kaotab lavastuse finaal mõjuvuses, kuid asjata: mida muud need näitlejad viimase monoloogi ajal ikka teha oleksid saanud, kui mitte tagasi Nokia kontserdimajja tulla. Võte hakkab kujundina tööle vaid siis, kui seda lõpuni usaldatakse. Sama kehtib huumori kohta. Esietenduse  publikul oli selgelt raskusi, et aru saada, kas ekraanil näidatava üle naermine on lubatud või mitte. Küsimus polnudki niivõrd selles, kas me eestlastena tahame ja suudame oma vigade üle naerda, vaid kuivõrd tegijad uskusid, et meelelahutamine ei vähenda esitatava materjali kriitilisust. 

Lõpuks jäi usku siiski väheks, mistõttu mõjusid üleliigsetena ka kohe äratuntavad päris tegelased, kuigi ühtviisi naeruväärne oli nii nasaal-Savisaare kõik-on-minu-vastu-paranoia kui ka hingeldades trepist üles marssiva ansiplase tühi optimism. Vastuvõtuhorisonti hägustas ka valitud saal: masse mahutav Nokia kontserdimaja vastandus liiga jõuliselt ekraanilt paistvate pereelamu tubade halli ja nukra  igapäevaga, et sellest ebakõlast saaks sündida süümepiin või prioriteetide ümberhindamine. Pisut meenutas see kõik väärtfilmi vaatamist Coca Cola Plazas: tehnilised tingimused, jah, paremad kui Tallinna Kinomajas, aga popkornilehk lihtsalt ei lase keskenduda. Kindlasti oleks „The Rise and Fall of Estonia” intiimsemas ruumis paremini vaatajale naha alla pugenud, võibolla isegi ängistanud. Ja midagi muutnud?         

Ma juba tean seda kõike       

Juba „Ühtse Eesti suurkogu” puhul oli tunda tegijate ebalust lavastuse suunamisel. Siis jäi osale vaatajaist väheseks manipulatsioonimehhanismide uurimusest ning lavastus mõjus well-made-play’na, kus ideed tihedalt  sirges rivis reas, et teekond ühe juurest järgmiseni liialt aega ei võtaks, ning ülejäänud publik ei saanud vahest isegi aru, miks nad meelitati aplodeerima loodusvarade hävitamisele ning mistõttu nad uue erakonna loomise üle hääletada ei saanud. „The Rise and Fall of Estonia” pidi paratamatult vältima sama kahvli otsa astumist, sest vaataja esmatasandi reaktsioon on sama: ma juba tean seda kõike. Ega kunstiteos peagi revolutsioone algatama, piisab ka  ülenäitamisest, südametunnistuseks olemisest, tahtest muudatusteks inspireerida, kuid seegi õnnestub vaid juhul, kui piire kombates ei unustata esteetilise tasandi olulisust. Kunst saab maailma muuta ennekõike esteetiliste revolutsioonide kaudu, mis siis omakorda on väravaks võimalusele, et midagi muutub ka ühiskonnas. Just esteetilisest väljakutsest jäi seekordses Ojasoo-Semperi lavastuses vajaka, kuigi, jah, eesti teatri kontekstis ikkagi teistsugune  ja meeldejääv. Rõhutan igaks juhuks, et see kõik ei tähenda negatiivset hinnangut näitlejatöödele, misanstseenide ülesehitusele vms – lihtsalt sel korral ei suutnud lavastajad vormi lõpuni taltsutada ning see hakkas ise lavastuse kulgu ja valikuid dikteerima.     

Jälle see vorm, ikka ja jälle see vorm. Näitlejaid see siiski väga ei piiranud. Kuigi peategelaseks  tõusis Mirtel Pohla naise ja ema jõgiroll (Marju), jäid enim meelde episoodid, kus mõned NO99 trupiliikmed kehastasid harjumuspärasest teistsuguseid tegelasi. Kes osanuks oodata, et Jaak Prints võib olla madalalaubalise, oma hirme naisesõimuga vaigistada püüdva abikaasana nii pilkevabalt jälestusväärne. Või et Rasmus Kaljujärv summutatud ootusärevusega perepojana vaikideski jutustada oskab. Ojasoo-Semperi lavastustes sageli  kasutatav mänguvõte, kus näitlejad laval justkui iseendina sõna võtavad, toob paratamatult kaasa ka nende lavapersoonide kinnistumise; seda enam, et trupp on väike ja nii peab igaüks võrrandis kindlat kohta täitma, et see lahenduks. Näitlejate mängu tasandil lahendus ka „The Rise and Fall of Estonia” – lahenduskäigu nukralt kaunimaks osiseks oli ehk Marika Vaariku valimiste päevaks valmistuv ja hiljem tulemustes pettunud lihtne naine. Lavastusterviku  osas jõuti küll vastuseni, mis ehk õigegi, kuid tee selleni päris aukudevaba ei saanud, ja nii kumiseski saalist lahkudes peas vana kõnekäänd: sõin ja jõin seal minagi, ilmselt anti suhugi, aga kõht jäi tühjaks – kuidagi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming