Sõit mööda sirget igavat maanteed

Jaanus Kulli

„Tour de Farce’is” on lavastaja näitlejad paraku omapäi jätnud. Komöödiateatri „Tour de Farce ehk Abielu on igavene”, autorid Philip LaZebnik ja Kingsley Day, tõlkija Hannes Villemson, lavastaja Rednar Annus ja kunstnik Riina Vanhanen. Mängivad Henrik Normann ja Kadri Adamson. Esietendus 21. I Aruküla kultuurimajas. Kindlasti on Henrik Normanni parodistiannet märganud igaüks, kes peab telekavaatamist vana-aastaõhtu kohustuslikuks koostisosaks. Normanni tugevus on ennekõike väärt võimes tabada igas parodeeritavas ära midagi väga olemuslikku, vahel võib see olla mingi pisidetail, mille avastad alles peenemal uurimisel, ent üldmulje on tabav ja äratuntav. Rollivahetustega sitcom on teiselaadne žanr, kus iga kuju tuleb luua nullist: eeskujud on küllap kusagil olemas, aga vaataja ei pruugi neid teada. Nii pakub „Tour de Farce” meie ainsale paroodiameistrile küll korraliku proovikivi, aga kindlasti pole see lavatöö, milles ta ujuks nagu kala vees, eriti veel vastuvoolu. Ometi tundus kohati, et lavastaja on näitlejad nagu nimme pannud vastuvoolu ujuma. Nii tulevadki Normannil paremini välja need tegelased, kelle loomisel on ta saanud kasutada oma kogemust, usaldada rohkem iseennast ja kelle algupära on publik võimeline ära tabama. Esmalt muidugi sümpaatne rootslasest filmioperaator Gunnar, kes oma kõrgete kunstipüüdluste ja „Bergmani kooliga” ajab naerma küll, eriti seepärast, et „ruutsi” aktsent on siinmail naljana juba hästi sisse töötatud.

Niisiis, laval on Henrik Normann ja Kadri Adamson, kaks näitlejat, kelle kanda on kahe peale kümme rolli ja kes kahetunnises lavastuses mängivad maha 84 kostüümivahetust. Herbert ja Rebecca on abielupaar, kes viibivad mehe kirjutatud romaani „Abielu on igavene” esitlusturneel. Kui paar on jõudnud järjekordse linna järjekordsesse hotellituppa, saab vaatajale otsekohe selgeks, et meest ja naist ei vaeva mitte ainult reisiväsimus ja tüütud raamatuesitlused, vaid palju sügavam väsimus – abieluväsimus.

Kohe saab sellest hotellitoast läbisõiduhoov, kus situatsioonikomöödia parimate reeglite kohaselt satuvad kõik tegelased olema vales kohas või siis vähemalt vale ukse taga. Seda situatsioonikoomikat kohe ikka jätkub, üks situatsioon ajab teist taga, ka dialoog on vaimukas, kohati väga vaimukas, ent kuidas ka Normann ja Adamson ei pinguta, naerma ajab laval toimuv nutuselt vähe. Milles asi? Tundub, et ennekõike lavastajas, kes on näitlejad omapäi jätnud ja kelle kohalolek pole tajutav lavastuse üheski faasis. Sündmustik liigub isevoolu teed, tempot nagu oleks, aga pausid ja rütmid on kõik kusagile kaduma läinud. Siit tärkabki igavus. Ma ei tea, kui kohane on selline võrdlus, aga Annuse lavastus on kui sõit mööda sirget igavat maanteed, kus saad küll piisavalt pedaali vajutada, kuid peagi hakkad igatsema kurve ja käänakuid.

Nagu öeldud, Normann on parodistina vana kala, ja võib eeldada, et ta oskab ka ilma lavastaja abita tuua lavale viis eriilmelist karakterit. Selles mõttes ongi vist lavastuse suurim pluss, et Adamson on Normannile sõna otseses mõttes võrdväärne partner, nende mäng on tasakaalus. Adamsoni kui karakternäitlejat oleme näinud ju varemgi väga erilaadsetes rollides, aga nüüd on olukord selles mõttes teine, et ümber kehastuda tuleb käigu pealt. Nende käiguvahetustega saab nii Adamson kui ka Normann hästi hakkama. Võib vaid ette kujutada, mis toimub lava taga, sest just seal tuleb teine (või pigem viies) käik sisse lükata, et juba hetk hiljem teisest uksest hoopis teise tegelasena lavale naasta. Põnevat rütmi peaksid lavastusse lisama ka need hetked, kui näitlejad kehastavad lava taga kahte tegelast, kasutades eristuseks vaid hääletooni.

Nagu öeldud, mängivad mõlemad näitlejad viit tegelast, viit karakterit. Paradoksaalselt on Normann ja Adamson laval kõige sümpaatsemad ja ka siiramad abielupaari, Herberti ja Rebeccana, tegelastena, kes on kõige tavalisemad, kellele koomuskit on kõige vähem külge poogitud. Samasse ritta mahub veel Normanni mängitud toateenindaja Bill ning Adamsoni Gwenda Hill, kes on lihtsalt seksikas ja ilus. Adamsoni akordioni mängiv nunn õde Barbara või slaavi aktsendiga rääkiv vargast toatüdruk Nina või ka grotesksena mõjuv telesaatejuht Pam Blair on aga lihtsalt ülepipardatud karakterid. Esimene valesti laulmise, teine valesti rääkimise, kolmas tüütult korduva parukakohendamise ja veidra plastika pärast. Ja see pole naljakas. Siingi olnuks abi lavastajast, et juhatada näitlejad konkreetse karakteri üldistavamate joonte juurde.

Pisut piinlikuks kisub asi aga siis, kui lavale astub Normanni mängitud senaatori abikaasa Delilah Ryan, suur maatõugu naine – nagu Annuse lavastuses teda on kujutatud. Usutavasti võib ja saab selliseid suurt kasvu ja suure kondiga daame mängida ka ilma rämekoomikata, seda hõrgum ja veenvam oleks tulemus. Praegusel juhul teeb Delilah’le karuteene ka kole kostüüm, seesama Normann, kes oli „Vanades ja kobedates” Maiena veenev ja isegi veetlev, on nüüd groteskne ja ebausutav.

Kogu seda juttu kokku võttes: lavastaja pidanuks aitama näitlejail liikuda oma rollilahenduste suunas rohkem sisulist joont pidi, mitte andma neile väliseid „karke” valehammaste jms kujul. Isegi kui seda sorti komöödia ahvatleb kergesti välise jämekoomika poole, tuleks sellele vastu seista. Kui sisu paigas, loksub väline ise oma kohale. Enamasti on ju nii, et enne esietendust astub lavastaja lavalt maha, taandub, tema töö on tehtud ning lavastus peab hakkama elama oma elu. Kuigi mind kiusab jätkuvalt kuri kahtlus, et esietenduse eel jäi lavastaja küpsetustöö tagasihoidlikuks, võib siiski loota, et „Tour de Farce” saab etenduste käigus sisse õige hoo ja mängulusti. Iga lavastus tahab sissemängimist, komöödia puhul on aga eriti oluline, et näitleja vabaneks seatud raamidest ja saaks tõusta lendu. Ja kuigi „Tour de Farce’i” puhul pole raame eriti loodudki, loksutab sissemängimine lavastuse rütmi ilmselt siiski rohkem paika – tänu näitlejate sisemisele rütmitundele. Eeldusi selleks peaks Normannil ja Adamsonil nende kogemuste juures igatahes olema, koguni sedavõrd, et ajapikku võiks kaaluda mõnest välist koomikat allakriipsutavast abivahendist loobumist.

Komöödia on üliraske lavažanr. Olen varemgi imeks pannud, miks Eestis antakse nii sageli komöödia lavastada keskpärastele lavastajatele, kes selle töö kuidagimoodi ära teevad. Arvatakse, et komöödia toob ikka kassat, püsib laval ilmselt palju aastaid ja häbi läheb ju mööda. Selle tulemusena satub meie lavadele harva tippkomöödiaid, millel lisaks asjalikule tekstile ja tublidele näitlejatöödele oleks pisutki ka kunstilõhna juures. Nii tekibki halb ja väär vastandus – nali ja naer ei ole iseenesest „madal” ja „kerglane”. Meelelahutusžanr madaldatakse lihtsalt sellega, et seda ei võeta piisavalt tõsiselt.

„Tour de Farce” viis mõtted taas sellele probleemile. Kuigi tegemist on puhta naerutamistükiga, on selle tekst omamoodi kongeniaalne ning näitlejatel võimekust selles žanris töötamiseks küllaga. Kujundus ja kostüümid (kunstnik Riina Vanhanen) on suuremalt jaolt head, tehnilistelt lahendustelt on kostüümid (kiirete vahetuste ja üksteise otsa lappimise vajadusest tingituna on need kõike muud kui tavalised riided) kohati geniaalsed. Tippkomöödia sünniks – nii et sellele ei saaks halvustavalt vaadata ka nõudlikum publik – jäi aga puudu terviku vormistamisest, sellest professionaalsest peentööst, mis sõlmib kõik osised omavahel ahelaks ega lase näitlejatel rollivahetuse rägastikus ennast ära kaotada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming