Sõita või sõidutada?

OTT KARULIN

Valitsused on ikka peljanud haldusreformi kui võimalikku kirstunaela nende võimule. Haldusreform ei tähenda aga sugugi vaid vallapiiride ümberjoonistamist ega isegi kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel ülesannete nutikamat jaotamist, sest regionaalne mõtlemine ulatub kõikidesse valdkondadesse, sh kultuuri­poliitikasse.

Senine teatripoliitika on lähtunud stanislavskilikult antud olukorrast: suured teatrimajad on püsti ja tuleb täita kunstiga, sest nende ülalpidamine pole sugugi odav lõbu. Senine rollilahendus on aga olnud üsna äraspidine ehk poliitika on suunatud väljasõiduetenduste toetamisele (nt programmi „Teater maale“ vahenditest). Probleemid on ilmsed, kui heita pilk korraks statistikale.

Jah, meil antakse väljaspool teatrilinnu (Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Rakvere, Kuressaare) aastas veidi üle tuhande etenduse ehk ligi viiendik kõigist etendustest. Pole ju paha! Kui aga lahutame sellest tuhandest sisuliselt paikselt Narvas ja Kohtla-Järvel tegutsevad Imarise ja Tuuleveski, kahaneb väljasõiduetenduste arv all 800. Seegi pole ju väga paha! Kui aga küsida, millist teatrit väljaspool teatrilinnu üldse vaadata saab, muutub olukord märksa üheülbalisemaks. Enim rõõmustab nn maapublikut jätkuvalt Vana Baskini teater (15% väljasõiduetendustest). Aastaauhindade nominatsioonideni selle teatri tegemised üldjuhul ei jõua. Korralikku regionaalpoliitikat ajavad ka eraalgatuslikud teatrid, kellel oma maja puudub (eks näis, kuidas seda lähiaastail mõjutab Vaba Lava valmimine), ehk siis Miksteater, R.A.A.A.M, Kell Kümme, teater Piip ja Tuut (nemad annavad kokku kolmandiku etendustest väljaspool teatrilinnu) ning veel mõned väiksemad ja ühekordsed projektid. Suur osa eelnimetatute lavastustest on aga suvelavastused, millel ilmselt külastajaid on isegi enam teatrilinnadest kui kohalikke. Õnneks saavad suviti mõnes rehetares või mõisahoovis kokku huvitavad lavastajate ja näitlejate kooslused ning neile on ikka ka kriitikute tunnustust jagunud.

Oma saaliga teatritest käivad regulaarselt maapublikut rõõmustamas lisaks omaalgatuslikule VAT-teatrile aga vaid kolm suurt riigi asutatud sihtasutusena tegutsevat teatrit (nn G8) – Rakvere teater, Ugala ja Endla, kellele koduses väikelinnas lihtsalt ei jagu piisavalt publikut (need kolm annavad veidi üle viiendiku maapiirkondade etendustest, kusjuures Rakvere teatri teeneks on enam kui pooled neist). Ülejäänud G8 liikmed küll annavad külalisetendusi, kuid kaootiliselt ning sageli saavad nemadki oma käe väljasõidustatistikas valgeks mõne suve­lavastusega.

Ega eelkirjeldatud olukord kellelegi üllatusena tule, aga nüüd, mil ühelt poolt on kultuuriministeeriumis toimunud parteiline võimuvahetus ja aeg paras seniste valikute ülevaatamiseks, ning teiselt poolt on pakutud idee ehitada Narva Vaba Lava, lausa nõuavad teema taaspüstitamist.

Seega: kas sõita või sõidutada? Senine praktika osutab üheselt, et enamik teatrilooliselt olulisi lavastusi maapublikuni ei jõua, sest see ei tasu end majanduslikult ära ning ei ole ka palju kultuurimaju, kus neid kadudeta etendada saaks. Veel ühe teatrimaja ehitamine Narva vaevalt seda olukorda leevendab. Palju mõistlikum oleks lõpuks välja töötada süsteem, kuidas maapiirkondade inimesi enam teatrilinnadesse etendustele tuua. See aga eeldab nii ressursse (saastekvootide müügitulust juba ka osteti mitmele teatrile uued bussid) kui ka selgelt väljendatud kohustust ehk tegevustoetuse saamise tingimuseks peaks olema teatri lubadus tuua kokku lepitud hulk külastajaid maapiirkondadest.

Muidu jääbki arvestatavale osale eestlastest teatri võrdkujuks kergejalgne ustekomöödia ning lootus, et ehk mõni lavastaja peab just mõnd nende valla lagunenud hoonet inspireerivaks suvelavastuse mängu­paigaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming