Sõnastatud Nimi Müüritüki tänaval

Madis Kolk

Dramaturg Uusberg on lavastaja Uusbergi eest juba kõik ära sõnastanud. Eesti Draamateatri „Kuni inglid sekkuvad”, autor ja lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Artur Tšehhi ja valguskujundaja Priidu Adlas (Tallinna Linnateater). Mängivad Tiit Sukk, Maria Avdjuško, Viire Valdma, Tõnu Oja, Maria Klenskaja, Ivo Uukkivi, Märt Avandi, Kristo Viiding, Laine Mägi, Martin Veinmann, Harriet Toompere, Mihkel Kabel ja Jaan Kapp. Esietendus 11. XII Eesti Draamateatri suures saalis. Oma „Inglite” looga näitab Uku Uusberg end lisaks sõnumikindlale lavastajale ka tugeva näitekirjanikuna. Kui tema varasemad tekstid, olgu need koguterviku mõttes kui tahes lõpetatud, kuuluvad ikkagi väga konkreetselt tema enda lavamaailma (nn autoriteater), siis „Kuni inglid sekkuvad” on käsitletav iseseisva näidendina, mille ka mõni teine lavastaja võiks ette võtta. Etendust vaadates tabasin end mitmel korral tundelt, et mitte lihtsalt võiks, vaid võikski. Ka „Inglites” annab muidugi üht-teist täpsustada, kärpida, kontsentreerida, kuid see kõik on tühiasi, võrreldes nende tühikutega, mis andsid end tunda just Uusbergi kui näidendi autori ja Uusbergi kui lavastuse autori koostöös. Tegelikult tundub, et ka Uusberg ise, vaatamata oma väga jõulistele visioonidele, tajub vajadust autorivastutust natuke jagada, vähendada autoriteatri mõistega vaikimisi kaasnevat demiurgistaatust ning leida rohkem sünergiavõimalusi. Sümboolselt võiksid seda taotlust märkida näiteks tema „koostöö” dramaturg Strisdanddolia Vai („Mrożeki „Pidu” Võru Linnateatris) ning kunstnik Artur Tšehhiga, reaalselt aga lähtumine muusikast kui lavastuse alusimpulsist. Viimane on läbiv kontseptsioon ka „Inglite” puhul.

Uusbergi „Jõudu” arvustades leidsin end mõneti paradoksaalselt igatsuselt, et loomeprotsess näib olevat kantud justkui „liigsest” harmooniast, kõik sujub täpselt autori-lavastaja ja temaga ühel lainel trupi koostöös, mille tõttu jääks nagu olemata mingi materjali vastupanu ületamise pinge, mis võiks lavaellu lisaelektrit laadida. „Kuni inglid sekkuvad” on selles mõttes julge edasiminek, et Uusbergi tundlik ning mõneti sõnastamist trotsiv sõnum on antud kehastada Eesti Draamateatri staarnäitlejatele. Mitte et need teineteist välistaksid, vastupidi, arvan, et idee tasandil söandaksid vähesed vaidlustada „Inglite” teema vajalikkust ja väärtuslikkust praeguses „horisontaalses” ilmas. Teine asi on leida kogu sellele pakitsusele ja sisemisele veendumusele lavaline vaste, mis ei mõjuks kogenud näitlejale mingi esoteerilise hämamisena.

Valdamata lavastusprotsessi siseinfot, võin puhta vaatajaelamuse pealt kinnitada, et Eesti Draamateatri tippnäitlejad naudivad lavastust täiel rinnal ning noorele lavastajale ilmselt kiuslikke lisatakistusi teele ei veeretatud. Eriti terviklike tegelastena tahan esile tõsta Tõnu Oja Väino ja Martin Veinmanni Harri, kuid kõik trupi liikmed tõusid oma tegelastega ühel või teisel moel esile, säilitades seejuures tugeva ansambliühtsuse.

Kogu eelöeldu taustal tundub päris kohatu hakata seletama, mis „tühikud” siis jäävad Uusbergi kahe autorimina vahel justkui täitmata. Objektiivses mõttes on tegemist tugeva lavastusega, millega peaksid rahule jääma Eesti Draamateatrit näitlejate pärast armastavad vaatajad, samuti need, kes eeldavad, et teater peaks panema „mõtlema”, ja ka need, kel esmakriteeriumiks empaatia – „Inglite” lavastuse võtmetermin, mis leiab seletuse ka kavalehel.

Öeldakse, et iga oma tegu tuleb teha kui viimast, s.t panna sellesse kogu oma potentsiaal, et kui ka inglid peaksid just praegu sekkuma, ei jääks miski kripeldama. Uku Uusbergile sellest ei piisa. Kõik tema senised lavastused oleksid ka justkui esimesed: kui kogenud dramaturgid räägivad, et panid oma debüütnäidendisse „kogu oma hinge”, edasi aitab juba täiustuv professionalism, siis Uusberg paneb oma hinge taas ja taas mängu iga oma uue tööga. Ikka ja veel jätkub tal vaimuteravust imestada asjade üle, mis justkui enesestmõistetavad, kuid tegelikult ei tohiks seda olla, samuti ei häbene ta oma hinge avada. Tema rohked sõnamängud ongi justkui empaatiaharjutused, mis õpetavad argielu nähtusi värskema pilguga vaatama. Kui aga esmane naer nende leidlikkuse üle naerdud, seletab autori järjekordne alter ego näidendidialoogis täiesti siiralt seda laadi kogemusi, mille kohta kipume tavaelus kohmama, et sellest ei räägita või see on mu isiklik asi.

Olemata kuidagi harjumuspärasel moel ühiskonnakriitiline, võitleb Uusberg tegelikult mitmel moel silmakirjalikkusega. Eestlase tõsiasjana tõestatud vertikaalsuseleigus, mis ei takista muidugi horisonaalset horoskoobihobi, sunnib meid „Inglites” kõne all oleva mõõtme küsimustes sageli võltstaktitundega tõdema, et see või teine teema on liiga isiklik. Uusberg tuletab meelde, et horisontaali heites lobiseme sageli palju taktitundetumalt, seevastu suhtes vertikaalsete väärtustega pole tegelikult midagi intiimsemat kui meie mis tahes muus eluavalduses, kus peame tunnistama, et oleme oma egoga vaid üks tibatilluke detail kogu terviku ilus ja paljususes. Kõik, mida me sellest hoomame, on nii või teisiti väga isiklik. Üsna ennast täis ja ego rõhutav on seda iga natukese aja tagant üle korrata (à la „see on üksnes minu isiklik arvamus” või „see teema on minu isiklik asi”), oluline on häälestus, see, kuidas oma isikliku klaveriga saata inglite pasunakoori.

Olgugi et Uku Uusberg räägib oma lavastustes alati tegelikult inimese igapäevastest asjadest, ei tähenda see mingit argireaalsuse poetiseerimist, olmeeksistentsialismi. Vastupidi, ta õpetab märkama, et reaalsus on mitmekihiline, kui taustsüsteem on selle võimaldamiseks piisavalt avar. Seda ei saa sisendada deklaratiivselt, selleks on vaja kõnetada vaataja meeli ning see element, mis on Uusbergi lavastuses sel otstarbel alati olemas olnud, saab „Inglites” ka filosoofilise põhjenduse. Väino, tõsi küll, igaks juhuks varjunime taha varjudes, sedastab, et „muusika on siin maailmas veel midagi sellist, kus inimene tunnetab seda kõrgemat, kus inimene tunneb, et on midagi suuremat kui „modru””.

Kõik muusikaga seonduv leiab ka lavalise põhjenduse. Kontseptuaalselt on kõnekas, et inglitega klaveril kooskõla otsiv meedium on omaenda reaalse eksistentsiga lavalist fiktsiooni väisav noor pianist Jaan Kapp. Kuna ilmihuta vägede pildis kujutamine on läbi ajaloo olnud teatavasti õrn teema ning teatrilava on peetud selle temaatika üheks kahtlasemaks katsepolügooniks, kätkeb lavastaja enda välise sarnasuse kajastumine inglikooris nii teoloogilist kui ka metateatraalset tõlgendust, märkides ühtlasi vastutuse võtmist ning ebausulaengu maandamise soovi.

Vaatamata lõpplahenduse mõjuvusele, jäi näidendi kogu tekstimassiivi lavaelus aga justkui puudu sõna elluäratavast imestamisväest, sellest, mida Uusbergi näidend näikse ühe kaastähendusena tegelikult rõhutavat. See näidend pakuks iseseisvat lugemiselamust nii dramaturgia kui ka esseistikana. Samuti kujutan ette, et kui mõni lavastatav näidend räägiks langenud inglist (Märt Avandi kehastatud Aleksander?) või Jeeriko müüride langemisest sarvehelide mõjul, oleks Uusbergi Müüritükinäidend suurepärane ja inspireeriv lavastajaloeng näitetrupile selle materjali tähendussisu avamiseks ja loovuse äratamiseks. Praegu aga ongi kõik juba sõnadesse pandud. Repliikide „tähendus” ja lavastajasõnum kattuvad sedavõrd, et näitlejale ei jää enam ühtki saladust, mida avada, ta seisab teksti ja selle sõnumiga silmitsi ning satub selle rikkusele vaatamata teises mõttes suletud ruumi. Sündimata jääb spetsiifiline lavavõti, mida see näidend näiks justkui nõudvat.

Ma ei arva, et hotelli eesruumis viibimine iseenesest oleks üllatusi välistav dramaturgiline situatsioon, pealegi on see apokalüptiliste lõpplahenduste jaoks üsna ahvatlev. Esimese hooga meenus näiteks Jaan Toominga lavastatud Jerome K. Jerome’i „Neljanda korruse ajutine”, muljet toetas ka Kristo Viidingu kehastatud Nimi-tegelane. Miks mitte ka „Hukkunud Alpinisti hotell”. Kuid kuidagi häirivalt palju meenutas näidendi lavaelu lobisevat Kivirähka. Ja asi pole mitte ainult assotsiatsioonides „Atentaadiga”, vaid selles, et dramaturg oli lavastaja eest juba kõik ära sõnastanud. Ehk suudab mõni teine lavastaja selles materjalis rohkem üllatusi ja saladusi avastada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming