„Sonja 2” ehk Täna õhtul André Jung

Madli Pesti

Hermanise lavastuste läbiv teema – inimese lausa ontoloogiline üksindus.Saksa kriitikute aasta teatriks valitud Münchner Kammerspiele’s oli läti staarlavastajal Alvis Hermanisel äsja esietendus. Kuu aega enne seda lavastas ta saksakeelse teatriruumi ühes tähtsamas teatris Viini Burgtheater’is. Lähikuudel tuleb tal Riias välja kolm uut lavastust. Kuuldavasti on Hermanisel huvitav töömeetod: ta lendab sinna-tänna, kohtub näitlejatega, jagab neile ülesanded, annab niidiotsad ja võib-olla ka eesmärgi. Näitlejad, enamasti  vaieldamatud tipud, teevad tööd iseseisvalt, neil on suur loominguline vabadus ning tulemusena sünnib nauditav energiavahetus. „Hilised naabrid” on väga hermanislik lavastus, alapealkirjaks tahaksin panna „Sonja 2” (ka Eestis 2008. aastal näidatud Riia Uue teatri lavastuse „Sonja” järgi).

Vähemalt õhtu esimesele poolele. Lavastus koosneb kahest esmapilgul väga erinevast osast nobelisti Isaac Bashevis Singeri novellide põhjal. Esimene,  kahetunnine osa „Hiline armastus” räägib loo ühest rikkast poola juurtega juudist ja tema uuest naabrinnast Miami Beachil. Teises, tunnises loos „Seanss” näidatakse humoorikasgroteskses võtmes kahte naabrit ja naeruvääristatakse võlts-spirituaalsust, esoteerikat ja new age’i. Lavastus on üles ehitatud saksa filmi- ja teatrinäitleja André Jungi (sünd 1953) võimetele, ei mõju aga sugugi jõudemonstratsioonina.  Ei imestaks, kui Jungist räägitaks järgmisel aastal kui aasta meesnäitlejast ning esietenduse ovatsioonide (näitlejad kutsuti seitse korda tagasi) ja esialgse Saksa lehtedes ilmunud vaid ülivõrdes kriitika põhjal oleks ka igati ootuspärane kohata Hermanist igakevadisel „Theatertreffen’il” Berliinis, kuhu valitakse kümme aasta parimat lavastust. „Hilises armastuses” kehastab Jung härra Bendineri – oma eluõhtul Miami Beachi peenes  kõrghoone korteris elavat rikkurit, kellel pole enam mitte midagi vaja ega midagi muud teha kui surma oodata.

Korter neljakümnendatest on stiilipuhas nagu ikka Monika Pormale kujundustes. Ajastu mustrites põrandaja aknakatted, köögisisustus ja muu mööbel. Tagalaval avaneb rõduuks sooja Miami ranna kohale, kaugemal paistab palm. Kõige keskel elab iidvana ja paks Harry Bendiner, kes öösiti peab kaksteist korda vannitoa vahet käima,  hommikuti krõmpsutab maisihelbeid, lõunaks joob piima ja kokakoola segu; tema põlved enam hästi ei paindu ning ta kammib oma kaks valget karva pealael ühte ritta. Härra Bendiner vaatab ka vana pruuni telekat, nina vastu ekraani, sealt tuleb ainult mustvalgeid Tomi ja Jerry multikaid. André Jungi härra Bendiner on niivõrd detailitäpne ja hüperrealistlik, et mul on tunne, et olen seda rikast juuti tundnud kogu oma elu. Ta võib olla minu vanaonu,  kuid on tõenäolisemalt mu pikaaegne naaber. Härra Bendineril pole oma rahaga midagi peale hakata: naine on surnud, tütre perega eriti läbi ei käi, ta ei mõista neid. Nagu kõik vanainimesed, kardab ta vargaid ning umbusaldab võõraid. Ukse paneb ta mitmekordsesse lukkuriivi. Siiski, iga päev väljub ta oma korterist, pannes selga halli ülikonna ja pähe kaabu. Ta komberdab nurgapealsesse panka, et vaadata üle oma vara ning jälgida aktsiate seisu.  Tänane päev on aga eriline. Harry Bendiner teeb parajasti lõunauinakut, kui heliseb uksekell. Kakskümmend aastat ei ole tal keegi külas käinud. Härra Bendiner läheb halenaljakalt ähmi täis. Ta piilub ukse vahelt ning teatab, et koridoris seisab noor miniseelikus blondiin. Uksest astub sisse ehk kuuekümnendates aastates roosas kostüümis ülihoolitsetud Miami mimm. Ethel Brokeles on härra Bendineri uus naaber. Barbara Nüsse mängib Ethelit stereotüüpse  mimmina, kuid veidi võõritavalt-groteskselt. Proua Brokeles hakkab härra Bendineriga korrapealt „liini ajama” ning me saame teada, et ta leinab oma meest, et oma tütart ta ei mõista ning oma rahaga ei oska ta midagi peale hakata. Härra Bendiner on sõna otseses mõttes keeletu. Ta viskab selga havai särgi ning nad lahkuvad naabrinna juurde. Ka Ethel on poola juut, kuid ei soovi sellest rääkida. Tal on uus elu ilulõikuste ja päikesega. Siin tuleb välja  lavastuse üks olulisemaid teemasid – soov, aga võimetus minevikust põgeneda. Münchner Kammerspiele pööningul asuval väikesel laval on seni näidatud vaid härra Bendineri tuba, lava paremat pool varjab kiviimitatsiooniga sein.

Nüüd tuleb hulk töömehi seinapaneele kõrvale tõstma. Avaneb proua Brokelese tuba, identne härra Bendineri omaga, ainult kui viimase oma on sinine, siis naabrinna oma on üleni roosa. Etheli pool flirditakse hoogsalt edasi, naeruväärsuse ja kaasatundmise piiril. Härra Bendiner polegi enam nii vana ja haige! Hetkel, mil vanapaar voodisse prantsatab, kivistub Ethel ja sisistab härra Bendinerile lahkumiskäsu. Peagi saab härra Bendiner teada, et Ethel, Harry uus, kuid hiline armastus, on teinud enesetapu – hüpanud kõrghoone rõdult alla. Senise helge ja lõbusa meeleolu taustal tekib üpris võimas kontrast. Härra Bendiner on jälle seesama haige põie ja  ragisevate liikmetega ätt, kes vaatab “Tomi ja Jerryt”. Enam ei vaata ta läbi posti, ei tee hommikusööki, ei pane end riidesse. Ta istub rõdu plastiktoolil ning mõtleb, miks inimene sünnib ja miks ta surema peab. Vaheajalt tagasi, on lava piiratud massiivsete baroksete ustega. Jälle hulk töömehi, kes tõstavad ükshaaval uksed eest ning järk-järgult avaneb pilgule groteskne-stereotüüpne new-age-lounge, täis kuhjatud kõikvõimalikke  ja võimatuid asju. Kitsas korter on kirju nagu prügimägi. Publikusse jõllitavad naabrid dr. Kalischer (André Jung) ja proua Kopitzki (Barbara Nüsse). Dr. Kalischer on elu hammasrataste vahele jäänud, veidi räpakas allakäinud teadlane, korpulentne proua Kopitzki aga soolapuhuja-ennustaja, kes kallab dr. Kalischeri emaliku hoolitsusega üle. Dr. Kalischeril on süü. Ta põgenes sõja ajal Poolast ning jättis maha kallima, kes hukkus kontsentratsioonilaagris. 

Proua Kopitzki soovib aidata mehel kallima vaimuga kohtuda. Toimub jabur-naeruväärne rituaal trummide, transi ja manamisega. Kalischeril on kõigest kõrini, ta tahab ära, eemale sellest urkast. Kuid kombitsad on liiga tugevad. Proua soolapuhuja sunnib talle pähe elevandi maski, kaela plastmasskeed ning nii nad jäävadki publiku naeruturtsatuste ja Luis Bonfá muusika saatel istuma. Hermanise käsitööoskus lavastajana on  muidugi väljaspool kahtlust. Kui lavastuse teises osas on publiku tähelepanu hoidmiseks tugevalt abiks hüperdetailne-fantaasiaküllane kujundus ning jabur-groteskne dialoog, siis esimene osa on puhtalt näitleja argidetailide väljamängimine. Härra Bendiner on kui meessoost Sonja, ehk grammi võrra vähema groteskiga mängitud. Samuti jääb mulje, justkui oleks Hermanis Jungiga juba aastakümneid koos töötanud, nende vahel tundub olevat samasugune teineteisemõistmine nagu Sonja kehastaja Gundars Āboliņši puhul. Seletamatul kombel on kõige igapäevasemad liigutused ja tegevused põnevad ja kaasakiskuvad. Atmosfäär on üheaegselt argiselt äratuntav ja ülendavalt nukker. Naabrinna hüppab sisse veidi teisest ooperist, kuid rütmid on täpselt paigas ning peagi peab vaataja tõdema sädeleva fassaadi taga traagikat. Armastus surnud mehe vastu sunnib naist talle teispoolsusesse  järgnema.

Ka vormiliselt on tegemist hermanisliku lavastusega. Jälle loetakse ette proosateost, kuid seekord ehk isegi põnevamalt kui „Sonjas” või „Jääs”. Nimelt kehastub André Jung kogu hinge ja naha ja karvadega härra Bendineriks, kuid samaaegselt ka jutustab temast. Huvitaval kombel ei teki sellise justkui võõritava võttega – „räägin teile oma tegelasest kolmandas isikus” – distantsitunnet. Tegemist  on vägagi kaasaelamis-teatriga. Vaataja justkui unustab ära, et André Jung räägib Harry Bendinerist, me kuuleme tema häält justkui oma peas, laval näeme aga ainult Harry Bendineri. Kui esimeses osas otsest dialoogi tegelikult polegi (ka Ethel jutustab endast kolmandas isikus), siis teine osa on jutustamisstrateegialt klassikalise näidendi moodi. „Seansi” tekst algab küll kolmandas isikus, mõlemad tegelased n-ö tutvustavad end, kuid peagi hakkavad  nad rääkima otseses dialoogis ning vaatajal jääb ainult üle nautida dialoogi humoorikust ja kogu vaatepildi jaburust. Pärast etendust kehitasin veidi õlgu – miks otsustas Hermanis lisada teise osa? Ka esimene oleks ju üsna kopsaka teatriõhtu välja andnud. Muidugi näitab see näitlejaid täielikult ümberkehastumisvõimelistena, kuid leidub ka temaatilisi ühisjooni. Kindlasti on Hermanise lavastuste läbivaks teemaks inimese  lausa ontoloogiline üksindus, ka ehk hoolimatus, võimetuski kommunikatsiooniks.

Lavastuse „Hilised naabrid” kõik neli tegelast on üksi, kuigi vähemalt kolme puhul teame, et neil on olnud perekond ja lähedased. Neid aga ei suudeta mõista ega hoida. Samas ei ole Hermanise tegelased mingid kannatavad õilishinged, vaid nende hüperrealistlikkus seisnebki selles, et vaataja teab – ma tunnen neid. Kui ma ka ise selline ei ole, ma võin kohe juhatada sellise inimese juurde. Hermanise lavastused ei ole mustvalged, vaid ta nõuab peentoone ja ülimat detailitäpsust. Ehk kutsun eelneva valguses esile veidi mõistmatust, kui tahan lõpetuseks väita, et olles näinud umbes viit-kuut Hermanise lavastust, sain nüüd lõpuks aru, miks Hermanisest ei saa võib-olla kunagi mu päris lemmiklavastajat. Tema üdini tungiv siirus nõrgendab minu jaoks kunstiteoses vajalikku jõulisust  ja iroonia-distantsi. Kahtlemata on aga Hermanis oma mingis mõttes vanamoodsuses ja relvitukstegevas siiruses absoluutne avangard tänapäeva Euroopa teatris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming