Soome näitlejad Eesti teatrisuves

Kristi Ruusna

Rakvere teatri suvelavastuses „Köök/Keittiö” osales ka kaks soome näitlejat, üks Lahtist ja teine Tamperest. Rakvere teater Eestist ning Soomest Tampere teater Telakka ja Lahtis tegutsev Vanha Juko lükkasid sellel suvel käima kaks aastat vältava koostööettevõtmise, mille käigus esietendub kolm uuslavastust – igas teatris üks. Septembris toob Lauri Maijala teatris Vanha Juko lavale „Kullervo”, Telakkas samal ajal esietenduva „Petroskoi” koreograaf on Ari Numminen ja lavastaja Jussi Sorjanen. Rakvere teatri „Köök/Keittiö” etendus Andres Noormetsa lavastatuna juunis ja juulis Võsu rannaklubis. Kõigis lavastustes mängivad nii soome kui ka eesti näitlejad: „Köögis” teevad Anneli Rahkema ja Peeter Rästase kõrval kaasa Antti Mankonen Telakkast ja Hannu Salminen teatrist Vanha Juko.

Kuidas kulges „Köögi” prooviprotsess?

Antti Mankonen: „Köök” ei ole päris tavaline suvelavastus, vähemalt mitte Soome suveteatri mõttes. Proovid olid huvitavad, sest lavastus sündis meeskonnatööna, kõigi asjaosaliste panuse summana. Huvitav on nüüd vaadata, mis on jäänud pinnale ja mida on tahetud kõlama jätta.

Hannu Salminen: Väga põnev oli koostöö lavastaja Andres Noormetsaga, ta oskab erilisel viisil juhtida prooviprotsessi ja lavastuse kulgu. Publikule lavastuse mõistetavaks tegemine oli meile oluline. Tuleb tõdeda, et traditsiooniline soome suvelavastus on pigem rahvalik, meelelahutuslik, humoorikas. „Köök” ei ole seda kindlasti.

Lavastuse kohta on öeldud, et see on paljuski improvisatsiooniline. Mida tähistab köök selles lavastuses?

Salminen: Köök on omaette mõiste. See on koht, kus räägitakse köögijutte, mis on avaliku ja väljapoole suunatud juttude vastand. Seal räägitakse justkui hingelt ära. Selles köögielus, mida laval näitame, tuleb välja inimese kahetine sisemus, lõhestatus. See, millest ei räägita otsesõnu, avaldub mängu ja suhtumise kaudu.

Mankonen: Vaatajal on piiramatu vabadus määratleda oma roll selles lavastuses. Meie laval räägime kõik oma lugu, arendame oma rolle. See, millega publik haakub, on igaühe oma asi. Töö ja remont, mida (lava)köögis tehakse, on juba suhtlemise kujutus.

Kuidas sujus koostöö eesti lavastaja Andres Noormetsa ja eestlastest trupiga?

Mankonen: Tore kogemus. Kogu trupp on väga meeldiv, rääkimata Andres Noormetsast, kes on huvitav persoon. Koostöö eestlastega oli selles mõttes teistmoodi, et me rääkisime, vestlesime ja arutasime väga palju maailma asjade üle, mis on kõigile olulised. Nende arut­elude tulemusena avardus arusaam paljudest asjadest.

Salminen: Mitteverbaalne kommunikatsioon on olnud samuti olulisel kohal. Kogu töörühm – lavastaja, näitlejad, tehnilised töötajad – tegutsesid ühe asja nimel. Koostöö ja suhtlemine Noormetsaga oli mulle tõeliselt rikastav ning trupp on pakkunud meile, soome näitlejatele, uusi väärt kogemusi. Mõnes mõttes sulas trupp ühte, lugesime olulise välja juba üksteise silmadest ja kehakeelest, sõnu nagu polnudki enam vaja.

Kas kõige toreda kõrval jäi meelde ja silma ka midagi ebameeldivat?

Mankonen: Ei oska midagi negatiivset küll välja tuua, kaaslaste peale sai alati loota. Võib-olla hakkas silma vaid liigne lobisemine, tundub, et eestlased räägivad rohkem. Ehk on see kultuuriline erinevus.

Salminen: Tõepoolest lobisetakse kogu aeg. Näiteks ükskord räägiti väga pikalt mingist ventilaatorist ja meie Anttiga ei saanud midagi aru, sest räägiti eesti keeles. Me ei saanud tegelikult üldse aru, miks sellest nii palju rääkida. Saaks ju lühemalt!

Mis teid selles lavastusprojektis ja -idees kõige rohkem paelus? Miks tahtsite selles osaleda?

Mankonen: Soomes püüeldakse avatud teatri poole, tahetakse avada teater maailmale. Seda on huvitav teha erilaadsete koostööprojektide kaudu. Selles ettevõtmises osaleb kolm teatrit, mis on ühendanud oma trupid, et luua midagi uut. Teeme kolme lavastust samal ajal Võsul, Tamperes ja Lahtis. Seesugune ringlemine on huvitav, justkui kolm kärbest ühe hoobiga.

Rakvere teatri kodulehel on öeldud, et nende lavastuste ühisnimetaja on „piiri peal olemine”. Kuidas see lavastustes kajastub ja mismoodi teie sellesse teemasse suhtute?

Mankonen: See on ühest küljest Eesti-Soome suhtluse temaatika avamine. On Eesti pool ja Soome pool ning selle vahel eikellegimaa, limbo. See ongi see piiripealne olek.

Salminen: Kui laiemalt mõelda, siis käsitletakse just identiteediküsimusi. Kas publik seda niiviisi mõistab, on iseasi. Ei räägita ainult lähiajaloost, vaid viidatakse ka kaugemale ulatuvatele probleemidele. Geopoliitiline asukoht on olnud läbi aegade väga tähtis, sest piiripealsetel aladel kohtab alatasa ka kultuurilisi piire. Näiteks ajaloost saksa ja vene teema Eestis. Ka usulised küsimused on väga olulised. Kogu see temaatika on ka tänapäeval päevakorras. Juba Euroopa Liit on omaette märk piiripealsusest, sest liitu mahuvad väga erisugused rahvad.

Kas inimesed lavastuse videotes ja plakatil on kuidagi lavastusega seotud? Miks just selline valik?

Salminen: Meie neid ei tunne. Võimalik, et need inimesed ei teagi, et nende nägu on kasutatud „Köögi” tarbeks. Aga kuna lavastuses käsitletakse hirme muulaste suhtes, siis on nende piltide kasutamine asjakohane. Tundub, et Eestis – veel rohkem kui Soomes – on palju võõrakartust.

Mankonen: Olin üllatunud, kui ei näinud Rakveres üldse mustlasi või mustanahalisi. Kus on kõik muulased?

Millist eesmärki teenib „Köök”? Kas publik peaks olema sellest kaasa haaratud ja aktiveeritud või on tegemist pigem probleemist rääkimisega?

Mankonen: Kui tekib diskussioon, on väga tore, kuid see ei ole otsene eesmärk. Peamiselt tahame äratada nende teemade suhtes tundeid ja mõtteid, mõista, mis on inimsus ja mis inimeses on inimlik. Mis on seespool, mitte väljapool. Köök on selles mõttes turvaline sadam või pind, kuhu kõik võivad maabuda. See võiks sümboliseerida heaoluühiskonda, mida ümbritseb muu maailm. Sinna on hea tõmbuda, sulgeda kõrvad ja silmad, püüda välismaailma välja tõrjuda. Selles mõttes räägib see ka üksildusest. Kõik on ju individualistlik, kõik lähtub minast. Isekus – sellest tuleks üle saada!

Mida tahaksite eestlastele veel öelda, olgu lavastuse või käsitletava temaatika kohta?

Mankonen: Üks meie sõnum on: tuleb meeles pidada, et ühiskonna kultuuritaseme näitaja on see, et kantakse hoolt kõige kaitsetumate eest. Tuleb olla tähelepanelik, märgata enda kõrval teisi. Mitmekesisus on meie maailma suurim rikkus. Võib tunduda, et muulased tulevad sotsiaaltoetuste ja muude hüvede tõttu, kuid paljuski tulevad nad lihtsalt tööd tegema. Vajame inimesi tööpostidel, mida oma rahvas täita ei suuda. Eestlasigi on võetud sõja- ja okupatsiooniajal vastu teistesse riikidesse. Ei tohiks seda unustada.

Salminen: Võõraid on alati võetud. Meie pääsetee või tulevik võiks olla see, et hakkame uut moodi mõtlema. Inimesearmastus, altruism, humanism – see võiks olla uus suund. Võib-olla on see lõppsõnaks liiga pateetiline, ent ütlen siiski: mina armastan oma isamaad, kuid ma ei tunnista isamaaks sellist riiki, mis sulgeb oma piirid võõrastele.

***

Andres Noormets, kuidas te lavastajana „Kööki” iseloomustate?

Tegemist on eelkõige tegevusliku teatriga. Tekst ei ole täpselt fikseerinud, ent on teatavad teemaparameetrid, dialoogistruktuur. Me ei tahtnud olla päevapoliitilised, aga kummalisel kombel on see meid kinni püüdnud. Soovisime, et lavaline oleks sõltumatu, iseseisev. Tegemist ei ole narratiivita teatriga, vaid väikenarratiividega, millest võib moodustuda lugu. See oleneb aga publikust. Publik võiks lasta laval loodud maailmal enda sisse tulla ning vaadata, kas see tekitab mõtteid, tundeid, resonantsi. Ja kui ärritab, siis on vaja see ka heas mõttes vastu võtta ja mõelda, miks see nii on.

Küsinud Kristi Ruusna

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming