Soomlased endist enestele

Margot Visnap

   

Soomlaste pikima ajalooga suveteatrifestival, Tampere teatrisuvi (Tamperen teatterikesä) toimub tänavu juba 38. korda 7. – 3. augustini. Nagu tavaks, lisandub kodumaise teatri ülevaatlikule repertuaarile ka väliskülaliste programm, mille üks peaesineja on äsja Rakvere “Baltoscandalit” väisanud Mark Ravenhill oma monotükiga “Product”. Festivali korraldajate sõnutsi kompab seekordne Tampere teatrisuvi teatri piire ja teeb tuule alla traditsioonilistele teatrikontseptsioonidele. Tekst tuleb tuttav ette, mõeldes nii kodumaisele “Baltoscandalile” kui ka paljudele teistele väiksematele või suurematele teatrifestivalidele siin ja maailmas. Ikka avardame teatri piire… See on nõudmine, mis üleval ka Eesti teatris. Ehkki, nagu nähtub “Baltoscandali” kajastustest, hakkab vaataja/kriitik teatri totaalsest videostumisest juba väsima ja otsib lavalt pigem elavat inimest. Tampere teatrifestival näikse olevat tasakaalus, on nii traditsioonilist lähenemist kui ka ekraanile projitseeritud teatrit. Ent enam kui väliskülaliste programm (trupid Suurbritanniast, Ungarist, Šveitsist ja Saksamaalt) äratab huvi (vähemalt festivali kava põhjal) hoopis soomlaste eneste teater.

Ei ole seegi kord mingi üllatus, et Soome teater mängib palju soomlaste endi tekste. Meeldiv tõsiasi, mille poole Eesti teatril endiselt annab ennast veel küünitada. Tänavuse omateatri programmi 18 lavastusest 14 põhinevad soome autorite tekstidel: veidi klassikat (Aleksis Kivi ja Elias Lönnrot), kuid enamike lavastuste puhul on tegu kaasaegsete soome tekstidega. Sageli osutub lavastaja ka teksti autoriks või siis on teatritekstid sündinud kollektiivse tööna, on ka Merle Karusoo laadis dokumentaalteatrit. Ja nagu soomlastele  vägagi omane, ei valutata südant mitte niivõrd maailma probleemide üle, aines leitakse kodunt: Soome ühiskonnast, elust, perekonnast. Näiteks Pirkko Saisio on Soome Rahvusteatrile ise kirjutanud ja seal lavale toonud nelja Soome mustanahalise loo, mida esitavadki mustanahalised näitlejad (teksti aluseks on näitlejate endi lood). “Pardilaskja” esitab küsimuse: kuidas tunnevad ennast Soomes sündinud-kasvanud tumedanahalised inimesed (järelikult soomlased!), kes ometi on kogenud diskrimineerimist?  Rahvusteater toob festivalile ka Soome kriitikute liidu tunnustuse pälvinud Anna Krogeruse näitemängu “Armastusest ilma”, mis jutustab loo teismelisest tüdrukust, kellelt töönarkomaanidest, ennast ja teineteist petvad vanemad on röövinud tõelise lapsepõlve. Jurkka teater  (Teatteri Jurkka) Helsingist näitab festivalil lavastust “Naiste joogid”, mis on valminud 13 naise kirja pandud pihtimuste põhjal, teemaks – naine ja alkohol. Kolm näitlejat esitavad erinevatest sotsiaalsetest kihtidest pärit naiste lugusid, milles on nii valu, hirmu, häbitunnet, traagikat, ent ka koomikat ja huumorit. See pole moralitee, pigem pilguheit alkohoolikust naiste maailma, kus suurimaiks kannatajaiks on enamasti lapsed. Naiste teemat käsitleb ka Helsingis tegutsev IRTI-rühm (IRTI-ryhmä) oma lavastuses “Naine põleb”, mis tegeleb tänase Soome naise probleemidega. Miks soome naised langevad sagedamini depressiooni kui mehed? Miks naised ei tunne ennast tänases Soomes hästi? Jne. Mitme erineva naise lood koonduvad justkui manifestiks, mis küsib: miks Soome naiste euro on väärt ainult 80 senti?

Soome teater kõneleb endist enestele.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming