Soovitused iseendale

Margot Visnap

Keskus võiks rohkem Eesti venelaste kultuurilise identiteedi probleeme analüüsida.  

Eelmises Sirbis jagas Juku-Kalle Raid soovitusi teatrikriitik Boris Tuchile õppimaks ära kultuuritähestikku. Jahmatav avaldus, mille Sirp trükkis ära kui näite, kuis kriitik “iseendale soovitusi jagab”. Vähemalt nii tõlgendan teatritoimetajana Juku-Kalle paskvilli. Nimetet kirjatükki inspireeris Juku-Kalle Raidi kirjutama Sirbis ilmunud Vene teatri lavastuste ülevaade Boris Tuchilt, täpsemalt selles arvustuses kõland mõned krõbedad sõnad Jelena Skulskaja aadressil. Juku-Kalle lajatab Tuchile nelja hinnangu pärast: “jõhkralt grafomaanne ja mõttetu kirjatöö” (Jelena Skulskaja kohta), “madalamale langeda pole enam võimalik” (teatri kohta), “häbiväärne vaatepilt” (etenduse “Kuidas armastada valitsejannat” kohta), “lausa haiglaselt kahtlustava iseloomuga (ja vahel jälle liiga usaldav) inimene” (Eduard Tomani kohta). Tundub, et enim neist on Raidi ärritanud esimene, Skulskajasse puutuv.

 

 

Midagi on väga viltu

 

Ühest küljest justkui poleks põhjust hakata leheveergudel lahti harutama seoseid ja motiive, miks Raid oma lehe püsiautori, Jelena Skulskaja pärast nii võimsalt dzotile viskus. Skeem on ju aimatav: kritiseeritav ei talunud enda kohta öeldud krõbedusi, Keskusi peatoimetaja tuli vastu ja asus oma autorit kaitsma. Mõistetav. Arusaadav. Ehkki ühe hinnangu pärast (ikka see “jõhkralt grafomaanne ja mõttetu kirjatöö”) poleks tasund nii pikka kirjatööd sulest välja imeda.

Aga kui Juku-Kalle Raid väidab, et Tuchi näol on  naasmas meie ajakirjandusse nõukaaegne tige sõim ja võrdleb “rünnakut” Skulskaja pihta Zoštšenko, Ahmatova jt hävitamisega, siis on midagi väga viltu. Paraku, selle juhtumi puhul ei kehti ka määratlus “pada sõimab katelt”. Sest Juku-Kalle Raid (nii oma kirjatöös kui ka ajalehes Keskus, mitmete kaasautorite abiga) on ise nii pada kui katel.

 

 

Torm veeklaasis

 

Hiiliva stalinismiohuga kõikidel rinnetel võitlev Keskus ja tema peatoimetaja ei vali väljendeid oma vastastele hinnanguid andes (roppused kaasa arvatud). Muidugi saab seda võtta kui püüdlust oma stiili loomiseks-viljelemiseks (kuskile proovitakse ikka sokutada mõni “my ass!” või “fakk!”), et eristuda poliitiliselt korrektsest ajakirjandusest. Aga sel juhul näib arusaamatu, miks ise räiget stiili viljelev ühiskonna- ja kultuurikriitik nii endast välja läheb ja kahjuks ka Tuchi artiklit tõlgendades täiesti valede järeldustega lagedale tuleb.

Raidi artiklist selgub küll, et ta on üht Vene teatri lavastust näinud, tormi veeklaasis põhjustanud “Kuningal on külm”, aga teatri tegeliku olukorra tundmist tema kirjatöö ei peegelda. Tuchile esitatud süüdistused, justkui kriitik üritaks sellele teatrile surmahoopi anda (“Sest nii vene teatri uus kunstiline juht Mihhail Tšumatšenko (teatripedagoog ja lavastaja Moskvast) ning teatri direktor Marek Demjanov on piisavalt normaalsed inimesed, et Tuchi vehklemisest põllul mitte välja teha.”), ei pea paika.

Kellel vähegi viitsimist Tuchi artiklit lõpuni lugeda, saaks aru, et Tuch pigem toetab teatri uue kunstilise juhi seniseid püüdlusi. Veider, et seda leheveergudel uuesti üle seletama peab.  Kui “Kunigal on külm” tõesti kahjuks ebaõnnestunud lavastus välja arvata, siis jagab Tuch analüüsivat tunnustust teistele oma artiklis käsitletud lavastustele (“Veerevad kivid ei sammaldu”, “Täna me ei mängi”, “As You Like It”, “Lõikuspeo tantsud”, “Tulus amet”, “Palat nr 6”). Kas ka tulihingeline Vene teatri kaitsja Raid teatri teisi lavastusi näinud või nende käsitlusi Sirbist lugenud, sedagi pole võimalik antud kirjatööst välja lugeda.

Pole ka tähele pannud, et Keskus, mis vene teemat järjekindlalt üleval hoiab, oleks Eestis tegutseva Vene teatri (ka teiste venekeelsete teatrite, nt Drugoi teater) tegevust käsitlenud-analüüsinud. Mistap Juku-Kalle Raidi rünnak Tuchi vastu ja soov Vene teatrit kriitiku “sõimu” eest kaitsta on pehmelt öeldes silmakirjalik. Selmet Sirpi stalinistliku kultuurikriitika eest hoiatada, võiks vene teema sõbralik Keskus pigem Eesti venelaste kultuurilise identiteedi probleeme käsitleda. Vähemalt viimastest numbritest ei tasu sellesisulisi artikleid otsida.

 

 

Rohkem positiivsust!

 

Vene Draamateatril on ju läinud hästi: augustis 2006 avati mitmeid kümneid miljoneid maksma läinud uhkelt renoveeritud teatrihoone, teatriga liitus Moskvas koolitet noor näiteseltskond, truppi juhib innukalt uus kunstiline juht. Eeldusi ainult paremini toime tulla on rohkem kui küllaga. Ka Boris Tuch nendib, et vene teatri uus algus on olnud lootusrikas. Kui millegipärast üldse muret tunda, siis ikka selle pärast, et noored näitlejad sujuvalt ja nende loomingulist perspektiivi arvestavalt trupi, Eesti ja eesti teatrieluga sulanduksid.

Tuleks rõõmu tunda selle üle, et Vene teatri teema, lavastuste analüüs on ka eestikeelsesse meediasse jõudnud. Pisut pentsik on teha nii suur number ühe paraku ebaõnnestunud lavastuse kohta ilmunud kriitikast. Kriitiliste arvustuste-analüüside vastu lahmiv sõdimine pole eriti viljakas tegevus. Pigem tasuks Keskusi peatoimetajal jälgida tähelepanelikult seda, kuis Vene teater kultuurilisest getost välja pürib.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming