Subjektiivselt Linnateatri kingitusest

Rait Avestik

  “Talveöö unenägu 2006”, aastalõpuüritus endale ja teistele meeldivas-mugavas vormis ja ruumis.

 

Festivali maiuspala “Söör Vantes. Donki Hot”: kujundite tulevärgist ehitati tervik, mis esitas vaatajale valusaid eksistentsiaalseid küsimusi. FESTIVAL

 

“Hiljuti lõppenud teatrifestivali “Talveöö unenägu 2004” neli välislavastust saab üpris lihtsalt jagada kaheks – terav ja tundlik kaasaegne sotsiaalteater (Soomest, Rootsist) ning üsna pretensioonikas (teatri)kunst või selle katsetus (Valgevene, Iisrael). Enne kui sellest teisest poolest juttu tuleb, retooriliselt pisut festivalist endast. Nagu sai ka pärast eelmist “Talveööd” kirjutatud, on igasuguse välismaise teatri vaatamine kasulik, eriti kui see veel koju kätte tuuakse. Kui nüüd mõelda selle festivali kuue lavastuse (kaks ka Linnateatrist), eelmise “Talveöö” ning veel paari muu asja peale, siis võib küll väita, et tegemist pigem viisakalt, kuigi pisut uimaselt kulgenud Tallinna Linnateatri meelelahutusüritusega kui teatrirahvast raputava festivaliga. Aga eks see nii ole ja oli vist ka mõeldud. /—/ Mõnevõrra arusaamatuks jäid lavastuste valijate ja kohaletoojate taotlused – mis oli see printsiip, mille järgi lavastused valiti (näiteks eelmine festival torkas silma vormilise mitmekesisuse poolest)? Ehk – millega kavatseti siinse kliima, aastalõpu ja prevaleeriva teatritraditsiooni küüsis vaevlevat teatrisõpra köita?!”

Nii kirjutasin Sirbis kaks aastat tagasi ja ega tegelikult suurt midagi uut lisada polekski. Kui, siis seda, et tänavu sundis nn festival veel teravamalt mõtlema selle üle, et mis on tolle aastalõpuürituse eesmärk ja idee. Ja ka selle üle, et äsja lõppenud festivali puhul oli korraldajatel liiga palju auru läinud geograafilise mitmekesisuse peale: ehk “teatrite” nimekiri – Aafrikast, Jaapanist, Iirimaalt, Venemaalt, Islandilt ja Eestist kõlab küll uhkelt, aga märksa uhkemalt, kui nähtud teater ise. Jutumärgid kuuluvad just kolme esimese maa esindajate juurde, sest täpsem määratlus oleks vahest “esinejad”. Muidugi on paari viimase aastaga meie teatrielus nii mõndagi muutunud, mitmeid häid ja väga häid lavastusi tehtud-nähtud, mistõttu on jälle keerulisem välismaistel “üllatajatel”.

Olen mitmeski asjas nõus Jaak Allikuga, kes sel teemal 3. jaanuari Postimehes kirjutas, et “ehk peaks Linnateatri juhtkond maha istuma ja selgelt sõnastama, mida nad sellelt toredalt festivalilt tegelikult soovivad”. Lisaks tahan veel küsida, kas ürituse nimetamine just festivaliks ei tee üritusele karuteenet. Pigem võiks tegu olla, ja eks ta ole olnud ka, Linnateatri aastalõpuüritusega neile endale (ja paljudele teistele) väga meeldivas ja mugavas vormis ja ruumis. Pigem tasuline kingitus Linnateatrilt. Pigem hea ja tavapärasest erinev ajaviide teatris käima harjunud inimesele. Laskumata metafüüsilistesse mõtisklustesse festivalide ja nende atmosfääride teemal ja olles edasi rõhutatult subjektiivne, tuleb öelda, et sõna “festival” varjab mu meelest endas paljut muud(ki), kui see on “Talveöös” avaldunud. Ja seda on paganama raske arukalt defineerida. Pärast ükskõik millist teatrifestivali nii kodu- kui välismaal olen ikka mõelnud, et, ahah, selle (maa) teatriga on asjad siis sedamoodi või see festival on siis nüüd selline. Kuigi “Talveöö” idee on ju tegelikult hea ja igal “festivalil” oma juht ja teoreetiliselt ka oma nägu, on asi kuidagi hambutu. Vaatamata sellele, et nelja korra jooksul on nähtud ju väga häid lavastusi. Aga see selleks.

Allik kurdab veel:  on kahju, et Linnateatri enda nägu hakkab sellelt festivalilt kaduma, pidades silmas idee autori Elmo Nüganeni algset soovi, “et festivali nišiks võiks olla just psühholoogilise realismi parimate esindajate tutvustamine ning tema kavas ei tohiks olla ühtegi lavastust, mis oleks allpool linnateatri enda tipptaset”.

Kuigi sellises “nišis” paikneva teatri meeldimine on ilmselt maitseküsimus, oleks sellisel festivalil nagu tõesti rohkem jumet. Aga et realism tähendab meile valdavalt rasket tekstimassiivi, siis saab tähtsaimaks (peale kõige olulisema muidugi) tõlke korraldamine, mis “Talveöödel”, vähemalt viimasel, sujus hästi ja tõlge ise ka kõlas vist nagu loogiliselt. Muidugi kerkib küsimus, kes on  inimene või seltskond, kes siis vastavalt etteantud tasemele hakkab lavastusi valima. Ilmselt peaks neid olema rohkem kui üks ja neist mitu väljastpoolt Linnateatrit.

 

 

Kingitustest

 

Mulle ja kindlasti ka teistele kriitikutele-kirjutajatele osutusid nähtud etendused tõesti kingitusteks, seega suur tänu Linnateatrile! Kuna aga tegu pole hobustega, siis vaatame julgelt ka kingituste “suhu”.

Kuigi “Talveöö” kunstiline juht Jaanus Rohumaa on rõhutanud sel korral lugude jutustamise suurt osakaalu, ei oska (või ei taha) nüüd selles kontekstis üritusele kuskilt konksu taha visata. Ühisnimetaja “lugude jutustamine”  kõlab sama “hästi” kui näiteks teema “inimsuhted”.

Hea kingitusena oli rõõm kogeda Mart Kolditsa lavastatud Mrożeki näidendit “Rätsep”. Tollest Linnateatri lavastusest on juba piisavalt kirjutatud, piirdugem vaid sellega, et mõningatele mõttetutele misanstseenidele, kellegi ülemängimisele ja veel mõnele tähtsusetule “veale” vaatamata on tegu huvitava näidendi vaatamist vääriva lavastusega, päris põnevaga kohe. Ma ei tea, kas Koldits üritas absurdi “panna”, aga huvitav, et kõik tundus kahtlaselt realistlikuna. Meelde jäi eriti Indrek Ojari ning Andres Raagi mäng ja i-le pani täpi muidugi etenduse lõpuvõte!

Dmitri Krõmovi lavastus “Söör Vantes. Donki Hot” Teatri Draamakunstikooli tudengite esituses oli kahtlemata teravmeelne, leidlik, huvitav, teistmoodi jne. Tudengite ja võimeka lavastaja klassikatõlgendused originaalses vormis ja võtmes on tihti geniaalsed. Kahtlusteta võib seda lavastust pidada üheks “Talveöö” tõmbenumbriks. Siiski oli tegemist katsetusega või vähemalt sellise tunde jättis – raskesti seletatava koolitöö tunde. Ega sellest polegi midagi ja ei taha ka väga küüniline olla, aga lihtsalt tundus ja tundub teiste meeleolude ja arvamuste põhjal, et juba vaikimisi oli tegu suurepärase asjaga: ikkagi vene teater ja veel Efrose poja lavastus. Niisuguse suhtumise tagamaad on ka arusaadavad.

Loomulikult oli tõeline “unenägu” Ghana tantsu- ja lauluansambli Kusum Gboo etendus “Somu”. Lavastaja-koreograaf Richard Danquah oli kokku pannud pimeduses vaevleva põhjamaalase tarvis hullumeelse trummi-tantsu-laulu-röögatuse pimestavalt mustadelt inimestelt. Üle kahe tunni trummiorgiat mõjus südamerütmidele: kas jäi midagi vahele või oli lööke rohkem. Efektne ja põnev, aga siiski rohkem tuuritav orkester koos oma meeneletiga kui sügavamalt puudutav teatrielamus. (Siin on jälle koht, kus mõelda, et maailm on väga suurepäraseid asju ja inimesi täis, aga mida nendest oleks mõtet just teatrifestivalile tuua…?) Aga meeldiv kingitus igatahes.

Millegipärast võrdles Allik islandi teatri  Jón Atli Jónassoni “Saja-aastast maja” Tartu draamafestivalil etendunud lätlaste “Pika eluga” (lav Alvis Hermanis), “kus nägime sama teema palju huvitavamat esitust”. Minu meelest ei saa neid kahte lavastust üldse võrreldagi, sest eesmärgid ja vahendid on teised. Kuigi “Saja-aastase maja” lugu või temaatika üdini ei paelunud, oli lavastus siiski vaimukas ja ainukesena välisteatrite arvestuses pakkusid islandlased ka midagi näitlejatööde vallast. Just selline näitlejate vaba suhtlemine teatriruumiga ja -ruumis tegi nad sümpaatseks. Oleme tihti istunud etendustel, kui “neljas sein” on justkui hävitatud, kuid siiski tunneme end üksi (vahel keegi ikka röögatab publikusse ka). Lavastaja Hafliði Arngrimsson koos näitlejatega suutsid vähemalt mulle korraldada koostöötamise efekti. Metafüüsiline aspekt Hobuveskis olemas ja mida sa veel tahad?! Parim kingitus mulle.

Iseenesest oli kogemuse mõttes väga kasulik näha Issey Ogataga “Linnaelu kataloogi” (lav Yuzo Morita). Ehe estraad, tuntud võtted, kuid jaapanlaste tehtud-esitatud. Huvitav tõesti, eks midagi saime ikka teada sealsetest muredest-hoiakutest-käitumistest. Muidugi on ka estraad sügavalt maitse asi ja võin leebeltnõustuda paari noore teatripraktikuga, kes kinnitasid, et tehniliselt on mees väga tasemel. Tuli nõustuda, kuid ei saa kuidagi leppida, et väe ja võimuga üritatud humoorikus ja satiir oli hõre või olematu ning kohati oli näitleja esinemist lausa kurb vaadata. Vahest on mittejoovastuses “süüdi” kultuuride erinevus? Kõik oleks hästi lõppenud vähe päikesevagust näinud kriitikule, kui kahe tunni asemel oleks mind “naerutatud” pool tundi. Ja kahe tubli iirlase (jälle need iirlased Linnateatris!) eksponeerimine oli korraldajate poolt küll kohatu. Etendusena teatrifestivalil. Oleks väga tahtnud näha iiri teatrit. Ju siis eelarveküsimus.

Siiski oleks mul väga hea meel, kui Linnateater nii umbes kahe aasta pärast siinkirjutajale samalaadse kingituse teeks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming