Sünni ja surma konveier Võru haiglas

Veiko Märka

Naer ja nutt, sünd ja surm on Võru Linnateatri „Haigemaja” läbivad teemad. Võru Linnateatri „Haigemaja”, autor Jan Rahman, idee autor Heiki Kelp, lavastaja Tarmo Tagamets. Mängivad Marje Metsur, Silvi Jansons, Heli Teidla, Maive Käos, Gertrud Kinna, Aira Udras, Kait Kall, Madis Mäeorg, Martin Liira, Siim Sareal jt. Esietendus 25. VII Võru endises haiglas. Haigla on paik, kus võib ohjeldamatult naerda (sketšiloojate üks inspiratsiooniallikaid), aga ka lohutamatult nutta. Naer ja nutt, sünd ja surm on ka „Haigemaja” läbivad teemad. „Rõõm näha ... või kurb näha, et te just siin olete,” ütleb arst patsiendile. Lugu üheksanda klassi tüdrukust, kes tahab pärast edukat sünnitust multikaid vaadata, asendub sujuvalt haigete matusekõnega lahkunud palatikaaslasele („Olid päevakiir me pimedas palatis ...”). Näidendi idee, mängupaiga valik suure, räämas ja tühja puumaja sisehoovis ning mõned lood pärinevad Heiki Kelbilt. Jan Rahman lisas oma osa, kaasas ka fantaasiat ning kirjutas näidendi valmis. Lavastaja Tarmo Tagamets arendas seda omakorda, lisades peamiselt ajalisi edasi-tagasi hüppeid. „Haigemaja” sarnaneb struktuurilt väga Rahmani varasemate, Tartu Hansahoovis mängitud näidenditega „Buss” ja „Saun”: pealkirjas märgitud institutsiooni taustal hargnevad usutavate, ent kentsakate inimeste kummalised, tragikoomilised pisilood, mis üksteisega pigem konkureerivad kui liituvad.

Surra ja sündida võib ju ka saunas või bussis, ent haigla pakub tunduvalt kangema kontsentraadi. Näeme, et haiglas on muudki kummalist: näiteks külastajad, terved inimesed, peavad siin olema väga vaiksed, patsiendid võivad aga röökida nagu loomad. Oluline on seegi, et tegevus ei toimu lihtsalt haiglas, vaid just Võru haiglas, s.t provintsis, kus inimesed üksteist ka enne valgesse palatisse sattumist üsna hästi tunnevad. Lõpuks ei lähe näidend mööda ka sellest tervislikust aspektist, mis avaldub laulusõnades: „Võib olla arstimeid küll terve laar, aga kui puudu jääb üks silmapaar, on ravi raskendatud”.

Kui laip enda ümber toimuva kauplemise ja jahmerdamise tõttu kannatuse kaotab ning ise pesuruumi kõnnib, on see pealtnäha naljakas, järele mõeldes aga kurb ja õudne. Seda sorti tragikoomikat esineb „Haigemajas” palju. Sotsiaalne mõõde on lai, seetõttu ei häiri ka rohked alkoholistseenid: satuvad ju joodikud meditsiinisfääri objektiks märksa sagedamini kui oma tervise eest vastutust tundvad isikud. „Kolhoosist saadeti! Verd pean andma,” ütleb mees, mille peale arst rutiinselt küsib: „Te olete kolhoosist. Ega te ometi joonud ole?”

Kokkuvõttes on lavastus siiski rohkem palagan, kui eeldab teksti sisemine filosoofia. Üldmulje on üsna kirju, isegi häirivalt keskendamatu. Ajas edasi-tagasi hüppamisi on liiga palju. Samuti mittemidagiütlevaid vihjeid: näiteks haiglahoone ehitamise initsiaatori doktor Rudolf Piho nimi võeti mitmel korral suhu, isegi tema pilt oli olulisel kohal, kuid midagi olulist temast teada ei antud. Linnapea Jüri Kaveri kaasamine (Kreutzwaldina) tegi kohalikele ilmselt nalja, sissesõitnu nägi aga lihtsalt üht kahvatut osatäitmist. Mõistetamatuks jäi Võru draamastuudio noorte vahenumber, mis ei haakunud üldse teemaga, oli nõrgal tasemel mängitud ning sisult täiesti lollakas. See, et venelase perse on samasugune kui eestlase oma, ei vaja küll tõestamist, saati veel kunstilises kontekstis.

Lavastuse struktuuri ebaühtlust võimendas trupi võimete ebaühtlus. Mõjukamalt kehtestas end kolmik Martin Liira, Maive Käos ja Gertrud Kinna, seda eelkõige intermeediumis, kus patsient – maniakaalselt agar kultuurimaja juhataja – moodustab haiglaõdedest näiteringi ning see kannab ette omaloomingulise näitemängu „Pime sool”. Sellest sai loo lavastuslik nael, kus kolmik moodustas harmoonilise ansambli. Lisaks tegi Käos hiilgava rolli krapsaka sünnitaja Siirina. Ka Liira ülejäänud rollid olid näitejuhi omaga samaväärsed, tema ekspressiivsus muidu staatilises lavastuses hädavajalik nagu õhk.

Sümpaatse mulje jätsid Siiri lapse isaduse üle konkureerivad lihtne võru maamees Kõiv ja paheline parteifunktsionäär Kask (Kait Kall ja Madis Mäeorg). Elu (või pigem mandumise) järjepidevuse kehastajatena oli neil ka tõsine üldinimlik missioon.

Heli Teidla majahoidja-laibalõikajana oli kramplik, ent osa ise nii huvitavalt ja võimsalt kirjutatud ja lavastatud, et vääris aplausi küll. See, et poeg peab ise isa laiba puhtaks pesema ja riidesse panema, kui „spetsialistile” sadat rubla ja kahte pudelit viina ei anna, tundus ulmeliselt groteskne. Hiljem kuulsin, et just selle stseeni oli Kelp kohe välja pakkunud, sest nii juhtus tema endaga. (Enamik näidendi tegevusest leiab aset veidi enne haiglaväljakolimist uude majja kas Kubjal või Kuu peal aastal 1982, seega sügaval stagnaajal.)

Muusikaline kujundus jäi kusagile rahvaliku ja labase vahepeale. Lõpunumber – balletistseen ehk modernne „Luikede järv” – oli aga nii lavastuslikult kui ka tantsijate oskustelt suurepärane ja terviklik. Ehkki lavastus sai seeläbi muidugi veel eklektilisem.

Nii lavastuse kui ka trupi ebaühtlase kogumulje tõttu tõuseb näidendi dominandiks dekoratsioon ehk luitunud rohelist värvi haigemaja ise. Hoone põhikorpus ja tiivad ümbritsevad mängupaika kolmest küljest. Maja aknad, koridorid, uks ja koguni vihmaveetoru on lavastuse harmoonilised ja läbivalt kaasa mängivad komponendid, need lisavad mänguruumile sügavust ja kõrgust, aga ka kompaktsust. Pealtnäha vana ja põdur haigemaja mängib väga hästi ja elavalt! Küllap on sellega täidetud ka autorite peamine eesmärk.

Võru teatri viimase aja areng on olnud sama käänuline kui Haanjamaa teed. Steriilsete stuudioeksperimentide juurest tõi „Haigemaja” taas kohaliku koloriidi ja paigaidenteedi rõhutamise poole. Regulaarset kõrgetasemelist teatrielu ei saa Võrus praegu olla vähemalt kahel põhjusel. Esiteks puuduvad staarid, keda laiem publik tuleks juba üksnes nime pärast vaatama. Rakvere pole Võrust palju suurem linn, kuid Üllar Saaremäed, Ülle Lichtfeldti ja Tarvo Sõmerit tuntakse üle Eesti. Teiseks puudub Võru Linnateatril repertuaar, mida kannataks mängida ringreisidel.

Karja tänav 17b vana haiglahoone näol on uus arvestatav staar nüüd küll olemas, aga paraku pole temast ringreisidel kübetki kasu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming