Suitsupääsukesed arhiivikastide küljes

Suurim dramaturgiline küsitavus näib autori püüd luua kaks läbivat tegelaskuju nende elukutsete kaudu, kleepides mõlemale sildina külge ametinimetuse: naine on ajakirjanik, mees poliitik.

PILLE-RIIN PURJE

Rakvere teatri „La h us“, autor Liisi Rohumäe, lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Marion Undusk, valguskujundaja Märt Sell. Mängivad Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Grete Jürgenson ja Imre Õunapuu. Esietendus 9. III Rakvere teatri väikeses saalis.

Kuulun põlvkonda, kes kasvanud teatrinägijaks, aga sedakaudu ka elunägijaks, Merle Karusoo eluloolavastuste toel. See on tugev vundament, millele rajatud põhjalik, süvenev, üldistusjõuline mäluilm. Niisugust sleppi endas kandes on teatrisaalis vahel hirmus raske toime tulla, kui tunnen, et laval lepitakse liiga vähesega.

Liisi Rohumäe näidendile „La h us“ tahaksin riputada külge karmi hoiatussildi: ettevaatust, uuslihtsustamine. Arvestades kirjutaja põhjalikku töötamist Kanada arhiivis, poleks ilmselt kohane ette heita algmaterjali nappust või kesist eeltööd. Ometigi kumab tulemusest läbi suutmatus liita veenvaks tervikuks dokumentaalne ja fiktiivne aines. Nii tekib koguni küsimus, kas fiktsiooni on üldse tarvis, kui see päriselule sedavõrd abitult alla jääb?

Elava võrdlusena meenub hiljutine näidend, mis keskendub ühe eesti pere kokkusaamisele ja -jäämisele just nimelt Kanadas: Tiit Palu „Klarissa kirjad“, mida Pärnu Suveteater kahel suvel mängis Pärnu jahtklubi purjekakuuris ja mis 24. märtsil esietendub Raadioteatris kuuldemänguna. „Klarissa kirjades“ on ehedad meenutused ja ajastudokumendid tundlikult ja taktiliselt põimitud luule­lise ja kujundliku autoritekstiga, ilma et kumbki poolus teist lahjendaks. Seega on niisugune tee täiesti võimalik.

Ma pole kindel, kas pealkirjasõna „La h us“ lahtikistus tähtedeks tähistab veel mingit lisakoodi, aga ideena toimib sõnaterviku meelevaldne osadeks lahutamine nagu eestlaste väljaränne Teise maailmasõja ajal. Näidendi tegevus toimub Torontos Tartu College’i arhiivis. Seega täpselt sealsamas, kus Rohumäe materjali kogus. Tegevuspaigana on mäluhoidla tänuväärne, läbinisti kujund­lik paik. Seal saavad olude sunnil kokku, klaarivad mineviku- ja olevikuarveid pool­õde-poolvenda. Suurim dramaturgiline küsitavus näib autori püüd luua kaks läbivat tegelaskuju nende elukutsete kaudu, kleepides mõlemale sildina külge ameti­nimetuse: naine on ajakirjanik, mees poliitik. Nood sildid jäävad paraku formaalseks, nii et tahes-tahtmata meenub, kuis Nõukogude ajal teotsesid mõneski propagandamaigulises näitemängus näiteks partorg ja kolhoosi­esimees.

Tiina Mälberg ja Toomas Suuman on nii andekad ja targad näitlejad, et mängiksid elusaks, värvikaks, seejuures intellektuaalseks ka telefoniraamatu. Sellegipoolest või just selle tõttu ei haaku kummagi tegelase amet tema olemusega laval. Korraks tekib isegi mõnus kahtlus, kas pole lavastaja Üllar Saaremäe nimme nõnda sättinud, et näidendi pealispind osatäitjaid liialt ei eksitaks, et trafaretsed stambid kummagi rolli tekstis saaksid terake muigamisväärilisemaks.

Kõnekas on juba lavastuse proloog. Kui Suumani tegelane Peeter siseneb arhiivi, seisatab see soliidne hallipäine härrasmees korraks riiuli ligidal, et tajuda pappkastide lõhna. Väärikas mees hingab sisse mälestusi, ta kogeb sel viivul vaimuinimese vabanemistunnet, maailma avardumist. Professionaalne poliitik, liiati mälupelguri sugemetega, võrdlemisi EKRE piiril balansseeriva sallimatu meelelaadiga poliitik, kelleks autor justkui oleks püüdnud Peetri kirjutada, nõndamoodi vaimselt hingata vaevalt mõistaks. Seda enam olen Suumanile sõnatu lavahetke eest tänulik, sest tema vaikimises sisaldub põhjatu saladus, ka võimalus samastuda. Arusaam, et mälestused on hinge kodu.

Ka Mälbergi Annale antud ajakirjanikutöö ei kajastu naise olemuses kuigivõrd. Pigem näib just korrektne, veidi pepsi huulejoonega Anna ses tandemis ettevaatlik ja alalhoidlik. Täpselt seda tüüpi eesti naine, kes valiks kasulapse tingimata siniste silmade ja valgete juustega. Palju hõlpsam oleks neid kaht inimtüüpi jälgides uskuda, et Anna pelgab paaniliselt mälestuste ülesäratamist, Peeter aga vajab mälu nagu puhast õhku. Et lehvivama vaimulaadiga Peeter suudaks ja tahaks kirjutada andeka ja üldistava suguvõsaraamatu, ontlik Anna aga takistaks teda, surudes luu­kered sügavamale kappi. Ent näidendi lähtesituatsioon väidab millegipärast risti vastupidist. Võimalik, et autori eesmärk oli paotada mõlema tegelase tõeks­pidamiste muutumist mäluruumi mõjuväljas, aga seda ei suutnud esmavaatamisel välja lugeda. Idee, skeem summutas inimloomused.

Eelnev nurin ja virin ei tähenda, et Saaremäe lavastus emotsionaalselt ei puudutaks. Kui lükata kõrvale kunstlikuks kruvitud konflikti vastupanu, kui keskenduda arhiivis lenduvatele mälestustele, tõuseb ka lavastus lendu. Dokumentaalsed meenutused saavad teatriõhtu päristeljeks. Saaremäele on tunnuslik luuletuste lisamine: Henrik Visnapuu, Hando Runneli, Ivar Ivaski, Ellen Niidu ja Lydia Koidula luule muudab lavamaailma tundlikumaks. Võrdlus sündmuseks jäänud luule- ja ajalavastusega „Johannese passioon“ oleks mõistagi liiast, samasse kategooriasse „La h us“ ei kuulu, aga Saaremäe lavastajateekonnal on alati peamine see miski, mis ei allu pelgalt ratsionaalsele analüüsile. Mis loomuldasa lähemal kirglikule luulele ja muusikale kui seebiooperi jäigale, hingetule well-made’ile.

Mänguruum Marion Unduski kujunduses näib esmapilgul igati realistlik: pappkastid riiulitel pakuvad lahkelt äratundmist igaühele, kes kusagil arhiivis käinud. Mu esimene isiklik seos tekkis teatri- ja muusikamuuseumi kogudega. On tõesti eriline ärev mõnu arhiivikaste lahti teha, neist paberilehti välja võtta, säilitusühikutesse süveneda. Digiteeritud arhiiv niisugust vahetut aistingut enam ei võimalda. Aga riiulite ootamatud ümberpaigutamised lavaruumis loovad irratsionaalseid misanstseene.

Mõjusaks muutub Märt Selli valguskujundus, kalkide laelampide haljendama löömine, eriti aga finaali üllatav, hingeliigutav sinimustvalge. Lisandub veel üks meeleolukas rahvuslik finess: mustad paelad, millega pappkastid on kinni seotud, mõjuvad nagu lendu tõusta ihkavad suitsupääsukesed. Imetabane allusioon! Lennulootust ergastab muusikaline kujundus, Sven Grünbergi ja Rasmus Puuri helikeel.

Ses mäluruumis elustuvad viirastused, vilksatab tähenduslikke episoode väliseestlaste elutegelikkusest, ajanihkeid põgenemise dramatismist kohanemise tragikoomikani. Neid variatsioone vahendavad täpselt, erksalt, rütmistatult Grete Jürgensoni Neiu ja Imre Õunapuu Noormees, ilmudes ja haihtudes, unenäolisuse ja tõeluse piiril. Nende intermeediumidest saab vargsi lavastuse telg. Meeleolu varieerub hardusest irooniani. Ühes äärmuses minevikku ja olevikku kokku liitev tants oma stiilipuhtas hapruses, teises taskulampidega vehklevad nuhid, keda jälgides meenub ikka Juhan Viidingu luulerida „helgiheitja otsib taevast ingleid“, kuigi seekord sihib otsiv valgusvihk inglite vastandeid.

Lavastuse kõrghetkeks kujuneb rahvariietes väliseestlaste duett, iseäranis aga lapseootel naise ettekantud luuletus, Niidu „See maa“. Naise püüdlik, emakeelt puisemaks muutev kerge aktsent annab luuleridadele valusa allhoovuse, külvab hinge rahutuid küsimusi. Kas on võõrsil elades üldse võimalik vastutada selle porise maa ja võtmata kartulite eest? Või osutab väliseestlaste vaibumatu vastutustunne hoopis kodueestlaste võõrandumisele oma maast?

Teiseks lavahetkeks, mis kõri kinni nöörib, on vana mehe lõpumonoloog: kui saaks tulla kord veel Eestisse, kui jõuaks veel ühele laulupeole. Seda teksti vahendab mõtliku igatsusega Volli Käro hääl. Tema esimeste sõnade ajal kangastus mulle järsku nii ilmsi ja võimsalt Peeter Jakobi häälekõla, et olevik viskus korraks heitunud pääsulinnuna lendu. Ma ei saanudki aru, millises ajahetkes viibin. Sel haruldasel viivul haihtusid poliitilised ja ajakirjanduslikud juhu­dimensioonid, kadusid kõik kahtlustused. Jäi mälestuste helgus ja tänumeel.