Surm ? oivaline vorm!

PILLE-RIIN PURJE

Üllar Saaremäe artistlik osalahendus ?Suvekoolis? on otseses ja kaudses mõttes katuseharjal turnimine. Leppik. Osades Üllar Saaremäe,  Kais Adlas, Marika Vaarik, Tõnu Tepandi, Piret Rauk või Ülle Lichtfeldt, kaastegev ansambel Streptococcus Pyogenes. Rakvere teatri lavastus Sagritsa talumuuseumis Karepal juunis-juulis 2004.

Pealkirja hüüdlause pole ?Suvekoolist?, see kuulub ühele teisele mässavale ja hukkuvale Pojale, Mrozeki ?Tango? Arturile. Mati Undi lavastusi vaadates on deja-vu efekt ?kiir küll tulema?, Hamleti tragöödia kordub nüüd ja igavesti.

Vahingu-Undi ?Suvekooli? tõlgendamisel kehtib vanarahvatarkus: nagu seenemetsa hõikad, nii vastu kostab! Üks usub, et lavastus irvitab maainimese üle; teine, et mõnuga mõnitatakse hoopis intelligenti. Kolmas näeb selles raju noortelugu, neljas üdini küünilist totaalmängu. Ma ise olen viies: irve ja künismi kohal, ülalpool vihmapilvi otsin tragöödiat, teatraalsuse ja poosi taga aiman siiruse pimestavat helki.

Kes käisid Karepal, said osa intensiivsest, lõikavalt vaimukast lavastusest. Minule on see 2004. aasta suveteatri tippsündmus. Hästi sobisid paigavaimuga etenduste eel peetud dialoog-loengud, mille sügiseks jäädvustas raadio ?Ööülikool?. Ehkki ?Suvekool? on koos peategelasega püstipäi kaduvikku sammunud, jätkan olevikuvormis. Tõeliselt hea teater kestab mälus.

Kunstnikutalu kammerlikul õuel mängitakse suure saali mõõtkavas. Lavasuitsu paiskub Poja toa aknast ja Isa põrguaida punavast ukseavast, sirelipõõsas muutub rappuvaks dekoratsiooniks, kass ja linnud satuvad võimendusega bändimuusikast paanikasse. Näitlejad naudivad mängu ja looduse kontraste ja kooskõla, osatavad õhinal teatraalsuse stampe, iseennastki parodeerides.

Vingeid ja nakatavaid variatsioone ?mina ja minu näitlejateema? pakub Üllar Saaremäe Poja rollis. Edevusest puhevil meeleolude etendamine, triviaalteksti lausumine eksistentsiaalseks, hõljuv liikumisjoonis, jultunud flirt publikuga, ambitsioonikas kontaktiotsing taeva ja vihmaga? Saaremäe artistlik osalahendus on otseses ja kaudses mõttes katuseharjal turnimine, kohtunikuvile randmel kõlkumas. Lihasööjabakteri punkbänd (pillimehed Elmar Sats, Tarvo Linnas, Heiki Kübar või Tambet Pukk) mõjub Poja orgaanilise eneseväljendusena, Sex Pistolsi laulud toimivad Saaremäe esituses kui Hamleti monoloogid. Nähtud kolme etenduse põhjal liikus näitleja ülemeelikuma etendamislusti suunas. 27. juuni ?Suvekoolis? olid vihjed Poja rolli lunastajapõhjale tundlikumad, pilgud üles Vanaisa poole ja surmaminek hingepitsitavad. 10. juulil näis, et Poja hüvastijätulaulus muusikalist ?Jesus Christ Superstar? on põhirõhk end eksponeerival Superstaaril. Poeg lahkub, heledaid lapsesilmi varjavad tumedad päikseprillid maskiks. Saavutusroll nii või teisiti.

Vanemad on heitlikule Pojale ohtlikud vastased, ei nemad alistu. Marika Vaariku Ema paneb linnast tulnud poisi rajubändi kohe rahvalikku ?kodukandihümni? ümisema. Eks ole vitaalsel Emalgi lõpuks närvid krussis, kui ta kahmab sireli alt valge kärbseseene ja lööb hambad sisse? Aga kui Ema ootab igaveseks ?seenemetsa? siirdunud Poega koju ja hüüatab, et tuleks ta juba, ?Aitaks meid ometi!?, kõlab see tõesti kui patuse sureliku karje lunastuse järele ? pretensioonikas, aga haletsusväärne. Marika Vaarik loob võimsa rolli, näitleja oskus mängida jõulises groteskivõtmes ja samas ülinappide vahenditega on võrratu.

Mastaapse nähtusena mõjub Tõnu Tepandi Isa ja Äia kaksikrollis, luues mälusilla Tartu legendaarse teatriuuenduse aegadega. (Omaette elamus oli pärast etendust Tepandit iseendana laulmas kuulda ja näha.) Pole tükk aega adunud Tõnu Tepandis nõnda kelmikat ja kuratlikku näitlejaväge. Pealtnäha on vanapagana tõugu Isa muhe juhmard, häält moonutav põsemikrofon meie suveteatrikontekstis hiilgav lisapila! Aga Isa teeseldult tuima tuiamist jälgides kasvab ärevus: kui ses isakodus kaevaks, leiaks kase alt luukeresid lademes? Üheks kulminatsiooniks kujuneb Äia etteaste, kes tuleb linnast, rosett rinnas ja kitarre käes, Tepandi laulud huulil. Äi, bardi ja psühhiaatri irooniline sulam, toob taluõuele nii rafineeritud Spiel?i, et lööb Pojas pulbitsevad emotsioonid puhta segi. Lavastuse hasartseim partnerlus sünnibki Saaremäe ja Tepandi kokkumängust ? kunagised õpilane ja õpetaja möllavad üpris tasavägiste vastastena. Äia ligiduses saab uusi varjundeid ka Naise roll. Piret Rauk mängib Naist oma isa tütrena, kes oskab egotsentrilist meest käidelda, mõistab tülpimusega pooleks kaasa mängida, maandada (mehe)Poja boheemlikke ning hüsteerilisi stseene. Teatud piirini? Ülle Lichtfeldti Naine on puhtsüdamlikum, peaaegu absurdikihita roll.

Oluliseks muutub lavaversioonis Elviira, keda Kais Adlas mängib osavõtlikult, armsalt ja traagiliselt. Elviira kohalolek, tema osadus Poja saatuses on tunduvalt tähendusrikkam, tekstiküllasem kui näidendis. Ainuüksi Elviirasse suhtub Poeg alati teesklematu hellusega, nende hingeside mõjub liigutavalt. Elviira on Poja andunud fänn, kandub vabana kaasa Poja iga fantaasiapuhanguga, ronib katuselegi järele. Ema poolt vigaseks pekstud Elviira surmaheitlus ja Poja lõplik äraminek on otseses, irratsionaalses seoses. Minu arvates jätab lavastus lahtiseks, kas Elviira paraneb või sureb ? äkki ongi see üks ja seesama?

Untlik tragism ilmneb pisidetailides keset padukoomikat. Näiteks Marika Vaariku suur stseen sokkidega. Ema sorteerib sokke, mis ta sõge meheõde kokku kandnud. Leiab roosad titesokid, varasurnud tütre omad. ?Leena sokid,? kordab Ema hetkeks tardudes, aga kohe peidab ta sokikesed? endale pähe, totra heegeldatud mütsi serva alla. Kõik sündsusetu, nagu lein, ilmarahva silma alt ära! Pööraselt naljakas tegu, aga kui edasi mõelda, hakkab õudne: kuhu sokutab Ema oma täiskasvanud Poja surnukeha, mille lükkab koduõuele ?must munk? käru peal ? hea lihtne kohe auku ajada? Ühishauda kase all? Jõkke?

Finaalis on Kais Adlase Elviira loobunud pulstunud parukast, oma lapsiku hulluse kaitsekihist. Nüüd haarab Poja labida hallipäine naine? Kõik algab otsast. Kuni kõik saab otsa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht