Suur reede suurvormi ettekandega

Toomas Velmet

Gioacchino Rossini ?STABAT MATER?: ERSO, RAM, tütarlastekoor Ellerhein ja solistid NIKOLAI ALEKSEJEVI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 25. III.

?Stabat Mater dolorosa? tekstile (Jacobone di Tod, XIII saj) loodud muusika autoreid on teada rohkem kui nelisada. Nende seas meenuvad ka meie omad loojad ning eelkõige Arvo Pärt, Kuldar Sink, Urmas Sisask ja Lepo Sumera. Andrus Kallastu loomingu nimekirjas on neid lausa kolm ja kõik kolm kestavad 13 minutit. Rossini ?Stabat Mater?i? lõpliku versiooni ettekanne Bolognas 1842 tipnes ooperliku triumfiga (juhatas Gaetano Donizetti) ning samal aastal esitati teost 29 (!) Euroopa linnas. Võib oletada, et tegemist on seda laadi liturgilise teose ettekande omalaadse sünnijärgse populaarsusrekordiga.

Suure reede kontserdil Estonias esitasid teose ERSO, Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein, Olga Kondina, Galina Sidorenko, Mati Turi, Uku Joller ning juhatas Nikolai Aleksejev, külalissolistid olid Peterburi Maria teatrist. Huvitav solistide koosseis Rossini oopuse ettekandeks, kus külalistest naishääled selgelt ooperi, aga kodumaised meeshääled vana muusika ja oratoriaalse taustaga, kuigi Turi murrab nüüd jõuliselt ka ooperisse. Maestro Aleksejev oli paigutanud solistid koori ja orkestri vahele, mis nõudis pisut harjumist kuulamisel ja esialgu tuntavalt ka esitusel.

Siinkohal peab teadma, et päev varem toimus ettekanne Pärnu kontserdimajas, mille akustika võimaldab arvatavasti ükskõik milliseid paigutusi ning kus tühja ja täissaali akustiline erinevus on pea märkamatu. Estonia kontserdisaalis tekitab täismaja siiski suure akustilise erinevuse proovimiljööst ning seda märgatavalt sumbumise suunas. Solistide paigutus orkestri taha tekitab üsna tõenäoliselt neis tunde, et saali ruum ei vasta ja hääl maandub orkestrisse, siit ka mõistetav forsseerimine eriti soprani ja tenori poolt. Tundub küll, et solistide tõelist ansamblimeisterlikkust sai nautida alles üheksandas numbris, a cappella kvartetis ?Quando corpus morietur?, millest minule sai teose esituslik kulminatsioon.

Kui bassi aarias ?Pro pecatis suae gentis? kõlas Uku Jolleri vokaal vabalt kandvalt kõigis registrites, siis kvartettides tundus ta miskipärast hoituna ? ja ilmaasjata, sest arvan teadvat, et igasuguse partituuri kõlavus algab selle alumisest reast.

Solistide etteastetest avaldas muljet muidugi tenor Mati Turi ?Cuijus animam gementem?, mille sisutraagika (valutava südame on läbistanud mõõk) sobib hästi Turi dramaatilise tämbriga. Äärmiselt hea mulje jättis ka metsosopran Galina Sidorenko, kellel küll forsseerimist ei täheldanud, kuid esitus siiski hästi jälgitav nii ansamblis kui soolona. Selles mõttes kannatas enim teenistuslehe järgi kogenuim solist ? sopran Olga Kondina, kellele vist tundus, et ta asetseb mitte ainult orkestri, vaid ka koori taga ning keegi ei aita tal seda kõlamassi ületada peale tema enda. Eespool nimetatud a cappella kvartetis sai aga kuulda hoopis teise kvaliteediga sopranit.

Meie suurvormi esitusaparaadile ERSO + RAM + Ellerhein, kes Grammyga pärjatud, ei olegi midagi ette heita, kui just finaali fuuga pisut sumbuurselt ei kõlanud. Parimad tervitused minu poolt aga Rossinile ja Aleksejevile ning viimasele mitte karvavõrdki pisemad kui autorile. Meie publik on hästi aktsepteerinud Eesti Kontserdi tava märkida suurt reedet suurvormi ettekandega ja maailma muusikalugu garanteerib ainuüksi ?Stabat Mater?id? selleks otstarbeks vähemalt järgmise nelja sajandi tarvis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming