Suur sulatusahi

Madli Pesti

Etenduskunstide uusimad suunad ilmutasid end Norra festivalil „Meteoor”. Rahvusvaheline etenduskunstide festival „Meteoor” 17. – 26. X Norras Bergenis.

Norra suuruselt teises linnas Bergenis 2001. aastast korraldatud üleaastase festivali „Meteoor” eestvedaja on BIT Teatergarasjen, üks sealseid eksperimenteerivamaid nüüdisteatreid, mis teeb koostööd rahvusvaheliselt oluliste festivalide ja uuenduslike kunstnikega. Kunstilistelt taotlustelt on neile ehk lähim meie Kanuti gildi saal. Ka võib „Meteoori” võrrelda Tallinnas korraldatava Augusti tantsufestivaliga, mis juba ammu laiendab tantsu piire ning toob Eestisse nüüdisaegse etenduskunsti uuenduslikumaid suundi. Mereandide poolest kuulsa rannalinna festival leidis sobivalt aset endises sardiinide suitsutamise tsehhis ning oli oma inspireeriva programmiga omamoodi suunda näitav. Kuraator Sven Åge Birkeland esitles loojaid Gruusiast, Norrast, Venemaalt ja Prantsusmaalt.

Tehnoloogiline teater. Alustan kõige erilisemast elamusest: norra olulisemaid avangardtruppe Verdensteatret (Maailmateater) näitas lõike oma uuest tööst. 27 aastat tagasi loodud Verdensteatret ühendab eri kunstialade loojaid: koos töötavad maalikunstnikud, skulptorid, animaatorid, filmitegijad, muusikud, näitlejad ning loomegrupi sünergiast sünnivad kõiki žanre ja kunstiliikide piire ületavad teosed, mida võiks nimetada visuaalseks tehnoloogiliseks teatriks. Teatri juhtlause on „Näha heli, kuulata kujutist” – sellesarnast mõttesuunda esindab Eestis MIM Project („Muusika on kujutis on muusika” on nende juhtlause). Verdensteatret võiks inspireerida Eestis näiteks Taavet Jansenit, Hendrik Kaljujärve või Henri Hütti.
Verdensteatreti eesmärk on sulatada kokku esmapilgul ootamatud ja sobimatud meediumid, tehnoloogiad ja materjalid ning luua sellest kõikehõlmav ruumiline kogemus, uus maailm vaid sellel ajahetkel kehtivate reeglitega. Teater töötab äärmise aegluse ja põhjalikkusega, tehes ühe lavastuse kahe-kolme aasta jooksul. Praegust uuringute perioodi nimetavad nad „jutustavaks orkestriks liikuvas ruumis”. Näitlejad ehk inimesed, kes liiguvad tehnoloogia keskel, on küll olemas, kuid ruumis (betoonist kalatöötlemistsehhis) ei jutustata lineaarset lugu. Publik saab kõikvõimalikke assotsiatsioone tekitava erakordse ruumikogemuse. Verdensteatret ei esita valmis tähendusi, vaid näitab pigem tähenduste loomist. Publik loob aja, ruumi ja masinate koosmõjul seoseid ja tähendusi oma peas. Tehnoloogilise teatriga seob Verdensteatretit just tõdemus, et mitte nemad ei loo kunsti, vaid seda teeb masin. Kunstnikud lihtsalt panevad masinad tööle.

Viited. Montaaž. Nii nagu Verdensteatreti loodud maailmamudelisse on kodeeritud palju viiteid, iseloomustab nüüdiskunstile omane viitelisus ka Viinis elavate venelaste Oleg Sulimenko ja Andrei Andrianovi tööd „Vana kaos, uus kord” („Old Chaos, New Order”, 2012).1 Pealkiri on eriti täpne ja mitmetähenduslik. Lavastus koosneb vaid teiste (etendus)kunstnike loomingust (ehk „vana kaos”), mille Sulimenko ja Andrianov uues järjekorras kokku panevad (ehk „uus kord”). Pealkirja mitmetähenduslikkus ilmneb tantsijaharidusega etendajate enda „tagasihoidlikus” väljaütlemises, et nende ühine eesmärk on saada lääne teatri uueks sensatsiooniks ehk siis soov luua vana etenduskunsti vundamendile (lavastusse on panustanud nt juba pika ajalooga koreograafid Meg Stuart, Steve Paxton) uus kunst näiliselt piiritus üleilmastunud maailmas.
Võib tõlgendada, et „uut korda” ei mõelda siin metafoorselt, vaid just otsesõnu: seadkem vanad asjad uues järjekorras ritta ja see ehk ongi nüüdisaegse kunsti olemus. Kas on veel olemas midagi originaalset? Kõik on vaid vana uuel viisil esitamine, kuid uuest (järje)korrast võib sündida midagi tunnetuslikult uut. Etendajad küsivad: mis on meie kultuuriline pärand? Kõik on üks globaalne etenduskunst, mida osava montaaživõttega ümber mängida.
Etenduse kulminatsioon on USA mõjuka koreograafi Steve Paxtoni taies, mille ta nimetas kommunikatsiooniobjektiks. Seni tähendusi ja seoseid kahtluse alla seadnud lavastus lajatab semiootikaga: laval pannakse kokku imelik puidust neljakandiline karp, mille neljas nurgas on punasest puidust pikad ridvad. Sulimenko ja Andrianov hoiavad ritvadest, liigutavad arusaamatut objekti, suhestuvad sellega ja teineteisega. Lõpuks asetatakse karbi peale väike tossu purskav metallist vulkaan. Naljakas ja absurdne.

Tähenduste taha. Absurdi ning tähenduste loomise ja kustutamisega on tegemist ka inglise koreograafi Jonathan Burrowsi ja itaalia helilooja Matteo Fargioni mitmes ettekantud lühivormis (nende töid on näidatud ka Tallinnas Augusti tantsufestivalil). Näiteks lavastuses „Loetakse sajani” („Counting to One Hundred”, 2011) nad loevadki numbreid ühest sajani, edaspidi ja tagurpidi, rõõmsalt ja kurvalt, sosistades ja valjusti, tooli peal seistes ja ümber tooli joostes. Numbrite lugemine ongi numbrite lugemine. Eesmärgiks on see, mis on. Burrows ja Fargion on etendajatena väga täpsed, jaburalt absurdsed, selle kõige juures väga teadlikud etenduskunstide uurijad.
Sama õhtu teine osa „Üks flöödinoot” („One Flute Note”, 2011) jätkab sama uurimisteemat: asjad on need, mis nad on. Etendajad hüppavad-jalutavad-libisevad külgkardinate tagant lavale, nimetades kõikvõimalikke jaburaid helisid (üks flöödinoot, 46 koori, telekasahin jms) ja siis need helid kostuvadki. Kokku tuleb vaimukas tegevuse ja helide sümfoonia. Täiesti tähendusevaba tegevus muudkui kestab ja kestab. Kohati tülpinud publiku nägusid vaadates saab absurdihuumorit armastav ja etenduskunstide olemusest huvituv vaataja ainult hoogu juurde. Mõnusalt sisutühi sisukas lavaline uurimus.
Oma uusima tööga „Näita ja räägi” („Show and Tell”, 2013) liiguvad Burrows ja Fargion justkui risti vastupidises suunas: tähenduste taha piilumisest, tähendusvabadusest tähendusrohkuseni. Esimeses osas näitavad Burrows ja Fargion ekraanil erisuguste kunstiteoste (ballettide, lavastuste, muusikapalade) lõike ning jutustavad, kuidas need teosed on neid inimese ja loojana mõjutanud. Teises osas mängib Fargion klaveril avangardset pala ning nad mõlemad hakkavad paberilt lugema kümneid ja kümneid nimesid: toimub ulatuslik ja kauakestev nimepillamine.2 Vaatajal tekib terve müriaad seoseid ja tähendusi. Etendus on äärmiselt nõudlik: kui mõttega asja juures ei ole, liigub kiire nimepillamine edasi ning tagasi ree peale saada on keeruline. Aga kui vaataja on pingutuseks valmis, pakuvad Burrows ja Fargion jälle etenduskunsti gurmeerooga: mõttetihe, teostuselt täpne ja vaimukas.

Poliitilisus. Poliitilist teatrit esitas festivalil gruusia lavastaja Nadia Tsulukidze,3 kes kasutab töös „Mina ja Stalin” („Me and Stalin”, 2013) etenduskunstide juba eespool nimetatud suundumusi: pigem ideest kui selgest narratiivist lähtumine, multimeediumlikkus ning eri tehnikas stseenid. Tsulukidze lavastuses ja esituses oli küll potentsiaali, kuid kahjuks ei moodustunud dramaturgiliselt ja teostuselt päris veenvat tervikut. Lavastuse lähtepunkt oli autori ja etendaja vanaema pihtimus, et ta nuttis, kui Stalin suri, olgugi et oli olnud diktaatori repressioonide ohver.
Tsulukidze näitab video­ekraanil pikalt Stalini matustest tehtud (propaganda)filmi – võimas ja õõvastav. Videomanipulatsiooni tulemusena asetab ta oma näo ekraanile koos leinava töölisrahvaga. Mõjus kujund. Lavastuse teine mõjus hetk on siis, kui Tsulukidze, kes näeb pearätiga välja kui Jumalaema, võtab lapsena kätele Stalini mustvalge foto, kiigutab seda õrnalt kui oma last ning kägardab seejärel vaikselt paber-Stalini kokku. Vahepeal on etenduses vaheldunud segane teoreetiline tekst tantsuliste stseenidega, kuni etenduse lõpuosas jõuab Tsulukidze ühe oma sõnumini: ta seostab kommunistliku diktaatori ja globaalse diktaatori(?) Google’i ning laseb kõlada Pet Shop Boysi igihaljal hitil „Go West” – ilmneb, kuivõrd ideoloogiliselt laetud sõnumiga oli minu klassiõhtute klassika! Gruusia lavastaja-etendaja sõnum jäi aga siiski (ehk samuti nüüdisaegsele etenduskunstile omaselt) ebaselgeks. Õigemini, päriselt ei veennud Stalini ja Google’i võrdsustamine.

Visuaalne külluslikkus. Verdensteatreti kõrval teine rahvusvaheliselt tuntum Norra trupp Verk Produksjoner näitas festivalil oma uusimat tööd „Stalker” (2013). Lavastuse tekst koosnes intervjuudest, mis tehtud Tarkovski filmi näinud norralastega, eesmärgiks isiklike meenutuste ärgitamine, viimase kahekümne aasta ajamuutuste tajumine. „Stalker” sai Norra aasta parima lavastuse, kujunduse ja muusika auhinna. Verk Produksjoneri (nimi on mitmeti tõlgitav, nt tehasetoodang) loomingut iseloomustab tsirkus ja klounaad, visuaalne külluslikkus, müstiline atmosfäär, grotesk, komponeeritud elektroonilise muusika partituur läbi etenduse. Verki varasemad tööd on põhinenud mingil kirjanduslikul materjalil (nt Bertolt Brechti ja Hella Wuolijoe kohtumine Soomes või Pär Lagerkvisti romaanil põhinev lavastus surnute ja elavate suhetest). Trupi käekiri on eri lavastustes sarnane, esindades just külluslikumat, minimalismist irduvat nüüdisteatri suunda.

Liikumine versus tekst. Võrreldes oma varasemate töödega on muutunud minimalistlikuks ja abstraktseks prantsuse koreograaf-lavastaja-nukukunstnik Gisèle Vienne, kes oma 2004. aasta tööga „Ma vabandan” („I Apologize”) tekitas furoori ka Rakveres „Baltoscandalil”. Vienne on lavastajana seni loonud visuaalselt üsna rikkalikke ruume (nt metsa) ja tekitanud talle omast õõvastavat atmosfääri külluslike vahenditega (nt nukud). Tema uusimas töös „Tuleriit” („The Pyre”, 2013) on pigem vaimselt rikkalik aegruum ning tuttava õõvaga seob uut lavatust jätkuv koostöö ameerika kirjaniku Dennis Cooperiga, kelle judinaid tekitavat novelli tuleb publikul lugeda pärast etenduse lõppu.
Laval on vaid paigalseisev, robotlikke liigutusi tegev valges kostüümis naine. Alles pika aja pärast liitub temaga aeglaselt üle lava kõndiv punases särgis 12aastane poiss. Laval plinkivad tuhanded LED-lambid tekitavad sügava tunneli illusiooni. Elektrooniliste ja loomulike helide segu (live-muusika autorid Peter Rehberg ja Steven O’Malley) vormib kogu ruumi ning rõhutab lavaruumi sügavust. Ruum mõjub küll kui kosmoselaev või diskoklubi, kuid kuna see ruumikogemus kestab pikalt, siis muundub see abstraktseks ruumiinstallatsiooniks, valgusskulptuuriks. Selline ümbritsev abstraktne skulptuur muudab ka laval üksinda liikuva inimkeha järjest abstraktsemaks, mida rõhutab ka nurgeline-marionetlik koreograafia.
Vienne’i lavastuse puhul on asjakohane rääkida etenduskunstist kui uurimusest. Vienne uurib lavalist keha kui koreograafia, teatri, tegevuskunsti, maali, skulptuuri ja fotograafia ristumispunkti. Keha ja tegelane sulanduvad teineteiseks. Publik ei tea, mida ta näeb, kes on need tegelased laval (sest narratiiv, novell lisandub alles pärast etenduse lõppu) ja see teadmise puudumine häirib. Laval nähtav mõjub tegelikult kui elav pilt, kuhu vaataja saab projitseerida mida tahes. See on aja ja ruumi, siin ja praegu kogemus. Aeg rullib end lahti koreograafia, valguse ja muusika koosmõjus. Vienne ise ütleb, et ta uurib tantsu olemust kui paradoksi: tantsu võib näha nii inimliku väljenduse kui ka abstraktse kunstina. Ta eesmärk on uurida tähenduse olemust ja selle kadumist, tantsu ja tähenduse suhet.
Etenduse füüsilise mõju lahtudes tuleb avada Dennis Cooperi novell. See meenutab Sarah Kane’i näidendeid: minimalistlik sõnakasutus, vägivald, ängistus. Novellis räägib noor mees oma poisiea üleelamistest (isa tapab ema), üsna abstraktsel ja mitmeid kirjutamistehnikaid katsetaval viisil saame teada poisi suhtest oma emaga.
Vienne uurib selle lavastusega vaataja-lugeja vastuvõtu taju muutumist kirjaliku teksti, füüsilise liikumise, muusika, valguse ja kogetud aegruumi suhtes. Eesmärk on luua kõikide meediumite võrgustik, nende omavaheline põimumine.

***
Kokkuvõttena võib selgelt sõnastada tugeva kuraatorifestivali tervikkontseptsiooni: nägime uusimaid suundumusi etenduskunstides, teemasid ja vormilisi küsimusi, millest huvitub nüüdisaegne (etendus)kunstnik. Jätkuvalt aktuaalsele ida ja lääne poliitilise vastandamise ja kuhu-edasi-küsimuste kõrval on hulk etenduskunstnikke väsinud pidevast tähenduste ja eksistentsiaalsetele küsimustele vastuste otsimisest. Nad tahavad kiigata tähenduste taha: kas seal on midagi? Kas asi saab olla lihtsalt see, mis ta on? Ka tahavad nad luua täiesti omaette reeglitega maailmu nagu Verdensteatret. Tunnuslik on kestev tehnoloogiline katsetamine, nimepillamine (sh kõikvõimalike viidete põimingud), kunstiliikide lõputu sulatamine ning uues järjekorras uute sulamite saamine.

1 Lavastusega „Tehtud Venemaal” („Made in Russia”) käinud 2010. aastal ka Tallinnas Augusti tantsufestivalil.
2 Nimepillamisest kui postmodernistlikust strateegiast on kirjutanud Janek Kraavi post-sõnastikus (Sirp 17. X).
3 Lavastusega „Armastuseks valmis” („Ready for Love”) osalenud 2011. aastal Tallinnas festivalil „Neu/Now”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming