Suure Stalini mõõtmatu tsirkus

Teekond kõige naljakamast kõige kurvemani on lavastuses „Cabaret Siberia“ kabareelikult lühike ja ootamatute pööretega.

VEIKO MÄRKA

Teatri Piip ja Tuut „Cabaret Siberia“, autor ja lavastaja Lauris Gundars, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Rūta Kuplā, koreograaf Marge Ehrenbusch, muusika autor Siim Aimla. Mängivad Haide Männamäe ja Toomas Tross. Esietendus 6. III Balti jaama endises elektrirongide ootepaviljonis.

Eesti ja Läti iseseisvuse 100. aastapäevale pühendatud „Cabaret Siberia“ on lugu naiivsest, ent murdumatust armastusest, õieti kahe inimese kahest armastusest: oma partneri ja oma töö vastu. Need ei sega raasugi teineteist, aga põhjustavad kummalisi kombinatsioone.

Toomas Tross ja Haide Männamäe demonstreerivad oma võimeid kolmes etenduskunsti žanris: kabaree, klounaadi ja sõnalavastuse vallas. Kõigis kolmes on nad võrdselt heal tasemel. Žanrid on omakorda maitsekalt ühendatud lavastuseks ning ükski kolmest ei domineeri ega jää ka varju. Lavastuse tempo varieerub läbimõeldult, kineetilised ja staatilised stseenid vahelduvad proportsionaalselt. Kokkuvõttes saame sisult ja vormilt nii omanäolise lavastuse, et lihtsalt vaata ja ahheta.

Et üks kabaree ülesastujatest on tumm (täpsemalt: peab teesklema tumma, et mitte oma sugu reeta), lisab lavastusele absurdi. Juba süžee ise – koomikutest abielupaari sattumine vangilaagrisse nälja, külma ja terrori meelevalda ning nende pingutused seal erialast tööd jätkata – on väga absurdne.

Stalini-aegseid massirepressioone on meie kultuuris küllalt käsitletud. Kui tehtut humoristliku elemendi osakaalu järgi sorteerida, siis ühes otsas võiksid olla Andrus Kiviräha „Ivan Orava mälestuste“ vastavad peatükid ja „Tujurikkuja“ sketš, teises aga Rein Saluri „Minek“ ja Jaan Kruusvalli „Vaikuse vallamaja“. Üllatav, aga siiamaani klounidena tuntud Piip ja Tuut kalduvad kindlalt traagilise suuna poole.

Laulu- ja tantsunumbreid on küllaltki vähe ning üheski neist ei valitse pidu-katku-ajal-meeleolu. Need ei vähenda raasugi masendavat atmosfääri, kohati isegi võimendavad seda, näiteks Maksi (Tross) ja Meli (Männamäe) etteaste küüditatute vagunis haigetele ja surevatele lastele. Esimese, väga pika laulunumbri frivoolsus ja jämekoomiline tekst (tegevus toimub veel aastal 1939) moodustavad järgnevaga terava kontrasti, mis püsib õhus lõpuni („Meie kabaree oli siivutu, kuid samal ajal me uskusime, et elu on ilus“). Üldiselt mõjuvad kõik numbrid terviklikult ja meeldejäävalt, on viimistletud nii emotsioonide, liikumise kui ka sõnumi poolest. Ainult kordusi ja varieerimisi on paljuvõitu, enam-vähem igas palas võiks vähemalt üks salm vähem olla.

„Cabaret Siberia“ süžee on ootamatu, ent sugugi mitte võimatu. Näitlejaid vangistati ja küüditati nagu teistegi elukutsete esindajaid. Võimaluse korral jätkasid nad oma kutsetööd. Nii peatub Mari Möldre oma mälestusteraamatus ka sellel, kuidas ta organiseeris vangilaagris eesti- ja venekeelse näiteringi („Minu nimi seisis kvartalite viisi eesrindlaste autahvlil. Meie kontserdid ja etendused äratasid huvi ka laagri juhtkonnas“).

Just Stalini ajal oli tsirkusel Eestis kõrgeim staatus kui kunagi varem või hiljem. Sirp ja Vasar (1953, nr 20): „15. mail avab Tallinna tsirkus oma neljanda hooaja. [—] Ettekannetega vaheldumisi esinevad kogu õhtu koomikud Antonio ja Leandro“. Sirbis ja Vasaras (1953, nr 31) teatatakse ka pidulikult, ehkki veidi kahemõtteliselt: „Tallinna tsirkus näitab vaatajaile praegu head programmi. Etendus algab lakoonilise, kuid väljendusrikka pühendusega Eesti NSV 13. aastapäevale. Pidulikkuse meeleolu kannab etendus esimesest kuni viimase programminumbrini“.

Ilmekas ja iseloomulik, et kõige lõbusam muusikalis-tantsuline vahepala lavastuses on just Stalinist – kogu kurjuse ja ülekohtu peaorganisaatorist. Huvitav paradoks, aga ka meeldejääv kujund. Ajaloo tõlgendamisel on ses lavastuses oldud leidlik ja julge, kuid jäädud usutavuse piiresse. Muu seas toob lavastus välja sellegi, et vangilaagrid ei olnud mingi ühekülgne piinamis- ja tapmiskoht, vaid väga rafineeritud institutsioon. Kui mõnes laagris oleksid kõik vangid talve jooksul surnud, siis poleks selle ülemat mitte autasustatud, vaid ta oleks saboteerimise eest maha lastud. (Mel: „Meie barakis oli 300 inimest. Missugune publik!“)

Langemine süüdimatust naerutamisest jäägitusse masendusse ja apaatiasse on kiire, kuid järkjärguline. Just vangipõlve etteasted on erakordsed, sest kindlasti oli neid raskem lavastada ja usutavalt välja mängida. Eriti efektselt mõjub number, kus Mel näljast nõrkenud Maksi punaste kangaste abil püsti hoiab, et laul viimase kõrist korralikult välja pääseks ja kehagi mingis rütmis kaasa tegutseks. Seegi on sügav sümbol. Edasi läheb elu siiski natuke paremaks. Natšalnik käsutab: „Meie laagrisse saagu kabaree!“

Tinglikkusele vaatamata on mõlemad tegelased psühholoogiliselt usutavad ning eristuvad teineteisest. Eriti omapäraselt mõjub Trossi Maks oma ammendamatu optimismiga pärast Eesti liitmist NSV Liiduga („Aga mina hääletasin uue elu poolt. Ma olin selleks valmis. Ma unistasin esinemistest Moskvas ja Leningradis“). See pole põhimõtteliselt uskumatu, sest igasugust teatrit, tsirkust ja tolategemist armastati Nõukogude Liidus väga ja Moskvas kõige rohkem. Männamäe realistlikuma ja skeptilisema eluvaatega Mel on talle ustav ja kindel elukaaslane, aga ka omaette tõsiseltvõetav karakter („Ma olin pärit kolkakülast. See tähendas, et ei mingit kabareed. [—] Nüüd oskan laulda, tantsida ja kõneleda“).

Mulle ei meenu ühtegi meelelahutusüritust, kus esinejate püüd publik kaasa tõmmata oleks tekitanud nii vastandlikke tundeid kui etendusel „Cabaret Siberia“. Ühest küljest nagu tahaks näitlejaid toetada, teisest küljest on kõik see, millele nad üles kutsuvad, provokatiivselt ebaeetiline ja nende tegelaskujusid mõnitav. Vähemalt üks neist stseenidest, kus osa publikust peab hüüdma „šag leva!“, teine „šag prava!“, orkester aga „streljaju!“, tekitab toreda osalusefekti, on psühholoogiliselt põhjendatud ja lisab tublisti värvi ka absurdidiskursusse.

See, kes läks „Cabaret Siberiat“ vaatama Lauris Gundarsi ja trupi eelmise koostöö „Hamleti“ mõjul kõrgendatud ootustega, pidi siiski pettuma. Lõpp vajub ära. Õieti on ilmekas ja puändiga lõpp olemas. Pean silmas kohta, kui vangilaagris lõpuks avastatakse, et Mel on naine – seda Jenissei kalade tõttu. Vangid varastavad ja söövad neid nii ohtralt, et Melile kasvavad pärast mitut nälja-aastat rinnad tagasi. Tagajärjeks on paari lõplik lahutamine. Nii nad teineteisest sõltumatult ühtemoodi ka lausuvad: „See oli lõpp.“

Lavastuses järgneb aga „lõpule“ veel üsna pikk lõik, mis ei meenuta enam millegi poolest kabareed ega üldse meelelahutust ega paku enam ka leidlikke assotsiatsioone meelelahutuse ja vangilaagrite lõimumismeetoditest stalinliku terrori tingimustes. Jääb ainult kahe õnnetu lahku viidud armastaja martüürium, kusjuures üks – Maks nimelt – ei oska õigel ajal surra („Tahtsin nii surra, aga mul ei olnud piisavalt jõudu“). Et nad pärast surma taevas taas kohtuvad ja õnnelikuks saavad, on paraku liiga lihtne ja lapsik lahendus, mis pole kuidagi kooskõlas varasema kummastava, kuid usutava süžeega.

Ka „Hamletis“ sai enamik tegelasi lõpuks surma, aga see sündis leidlikumalt ja paeluvamalt ning pinge püsis lõpuni. Midagi pole teha, Shakespeare jääb ikkagi Shakespeare’iks. Loo terviklikkus ei kao ka uues lavastuses kusagile, aga selle kandumine alguses realistlikku, siis absurdi ja musta huumori ning lõpuks esoteerilisse paradigmasse häirib mõnevõrra.

Teadsin tänu Trossile ja Männamäele ammu, et klouni kõnnak peab olema nagu aastasel lapsel, sest see on kõige naljakam. Viimane demonstreerib seda kõnnakut lavastuse alguses päris pikalt. Teekond kõige naljakamast kõige kurvemani on lavastuses kabareelikult lühike, ootamatute pööretega ja püsib enam-vähem hea maitse piires.