Suured lootused

Gerda Kordemets

Priit Pedajas on seekord saanud paremini hakkama pedagoogi ja näitejuhina. MTA lavakunstikooli XXV lennu bakalaureuselavastus „Lõikuspeo tantsud”, autor Brian Friel, tõlkija Joel Sang, lavastaja Priit Pedajas, kunstnikud Maret Tamme ja Illimar Vihmar. Mängivad Liis Lass, Maiken Schmidt, Piret Krumm, Katariina Kabel, Kristiina Hortensia Port, Jane Kruus, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius ja Kaspar Velberg. Esietendus 18. III Eesti Draamateatri suures saalis. „Lõikuspeo tantsud” on kuulsa iiri dramaturgi Brian Frieli tuntumaid näidendeid, mille tõi esmakordselt Eestis 1992. aastal Pärnu Endlas lavale Kaarin Raid ning mille Priit Pedajas on ka korra varem Moskvas Fomenko stuudios lavastanud. Seda vapustavat lavastust näinuna mind ühtpidi kiskus seekord Eesti Draamateatrisse, teistpidi see minek aga hirmutas. Paaril korral saaliga otsesuhtleva minategelase Michaeli (Karl-Andreas Kalmet) kaudu antakse romantiline tagasivaade 1936. aasta Iirimaale Ballybegi külla, aega, kui jutustaja oli veel väike poiss, kes elas seal koos ema ja tema nelja õega. Tol suvel toimus Michaeli ning õekeste elus nii palju. Nende tagasihoidlikus kodus kolis aukohale esimene raadioaparaat. Michaelit ja tema vallasema Chrisi (Jane Kruus) külastas enne sõttaminekut lõbus tantsulõvist isa (Priit Pius). Suve lõpuks aga ei pidanud kaks õekestest – Rose (Katariina Kabel) ja Agnes (Kristiina Hortensia Port) – enam lootusetuse painele vastu ning lahkusid teadmata suunas. Tagasivaatavalt saame Michaeli jutustusest teada ka nende edasise saatuse.

Pinget loova dramaturgilise võttena annabki Friel selles loos vaatajaile kõigepealt Michaeli suu läbi kuulda, kuidas kõik lõpuks läks, ning alles seejärel pöördume tagasi tollesse suvesse, kui kõik oli veel hästi, või enamvähem hästi; kui oli veel lootust, kui oli veel nii kerge leida lohutust, sest raadio mängis ja sealt tuli tantsumuusikat. Tantsimine, selle kasvamine joovastavaks enda väljaelamiseks, on ilmselt selle näidendi kõige olulisem dramaturgiline element.

Tantsimine on siin asendustegevus, mis päästab kurbusest, toimib samal viisil teraapiliselt nagu üks korralik peatäis nuttu. Tants loob ka efektse lavalise dünaamika, kord alustatuna haarab see õekesed jäägitult endaga. Omaaegsest Moskva lavastusest mäletan tantsu kasvamist kõikehaaravaks pöörasuseks, mis pühkis tuulispasana teelt kõik argise ning tekitas publikus mõnusa hirmu, et see ei lakka enne, kui keegi langeb surnult maha.

Teine tähtis detail on „Lõikuspeo tantsudes” see, et ükski õdedest pole saanud mehele ning ühel neist on veel ka vallaslaps – suur patt toonasel padureligioossel Iirimaal. Nende lootusetus on mõistetav, kui arvestada, et Frieli teksti järgi lähenevad nad kõik keskeale – viimnegi lootus peret luua on kadunud.

„Lõikuspeo tantsude” valimine bakalaureuselavastuseks oli kindlasti ahvatlev ja õigegi (palju häid naisterolle!), ent siin peitub ka lavastuse suurim komistuskivi. Loomulikult võib mängida kõike, ka endast aastaid vanemaid naisi, kuid nende imekaunite ja vähese lavakogemusega noorte tüdrukute kehastumine keskealisteks vanapiigadeks ei veennud siiski päriselt. Kuna nad on algusest peale noored, veetlevad ja ihaldusväärsed, ei saa nad mängida ka tantsu vabastava mõju toimel aset leidvale imelisele muundumisele – hallist ja keskealisest nooreks ja kauniks.

Lavastuse suurim teene on muidugi XXV lennu noortele näitlejatele suure lava kogemuse andmine ja nende tutvustamine päris suurele hulgale publikule. Lavaka lendudega läheb ju erimoodi, on selliseidki, kus näitlejanäod ei eristu hästi lennu foonilt. Ent seekord on taas tulemas seltskond, mis just isikupäralt rikas. Kõik „Lõikuspeo tantsudes” laval olnud jäid kohe säravalt meelde ning ka nimed kinnitusid nägude külge. Kindlasti osalt tänu heale dramaturgiale, kus polegi tähtsusetuid rolle ning kus igaühel oma selge karakter ja võimalus.

Eraldi võttes teevadki kõik noored näitlejad päris toreda rolli. Liis Lass Kate’ina on pikk ja kontkõhn, ja kuigi tema kandilised liigutused jäävad kohati pigem väliseks joonisetäitmiseks, on Kate’i loodud ka üks lavastuse imehetki: kui mustad seelikusabad kergitatakse üle valge aluskleidi satsi ja paljastuvad laitmatud sääred hakkavad vihtuma stepptantsu, muutub Kate tõeliselt kauniks. Sellel hetkel on ühtäkki aru saada, mida tantsimine selles loos tegelikult tähendab. Kohe tuleb esile ka Kate’i traagika, sest see, kui ka niisugusel kaunitaril pole võtjat, on juba tõepoolest traagiline.

Küllap võikski „Lõikuspeo tantse” mängida ka nõnda, et unustada autori etteantud vanus ning seada eesmärgiks nimelt noorte tüdrukute elutraagika rõhutamine: ole sa nii ilus kui tahes, kui oled sündinud kauges ja vaeses Iirimaa kolkas, pole sul ikkagi lootust mehele saada. Samal teemal on kirjutatud teisigi iiri näidendeid, esimesena meenub Rakvere teatris mängitav „Leenane’i kaunitar”. Chrisi kuju võiks sellisest kontseptsioonist võitagi – sellisel juhul pidi Michael olema saadud ikka väga noores eas. Kahjuks segab seda versiooni uskumast nii mõnigi lause tekstis, eriti aga kusagilt läbi lipsav kellegi konkreetne vanus – 35.

Vaatamata sellele, et mitte kogu aeg ja mitte kõigil tegelaskujudel pole välise karakteri katteks veel sisemist sundi, on omamoodi võluvad nii Kristiina Hortensia Porti sulnis ja tubli Aggie, Maiken Schmidti naerune ja suitsetamisest lohutust leidev Maggie, Katariina Kabeli lapsik, haavatav ja pidurdamatu Rose kui ka Jane Kruusi armunud Chris. Jane Kruusi puhul võlus kõige rohkem just rolli välise joonise vaoshoitus: väga napp, ainult suurtele särasilmadele toetuv osalahendus lubas uskuda suuri ja vastuolulisi tundeid Chrisi sees.

Noormeestest on raskeim ülesanne Karl-Andreas Kalmetil Michaelina. Seistes rahulikult saaliga vastamisi, jutustab oma lugu täiskasvanud Michael: lihtsalt, kohalolevalt, vahenditult ja kuulama panevalt. Väike Michael on samuti äärmiselt lihtne, illusioon lapsest on usutav, see luuakse vaid mõne iseloomuliku detaili abil.

Gerry pakub meesterollidest enim võimalusi ning seda kehastama valitud Priit Pius on sarmikas ja võimekas, ent loodud Gerry kuju jääb natuke veel süüdimatu iiri poisi kehastuseks, temas ei aimu suurlinna tantsuõpetajat ega sedagi vastupandamatut meest, kellesse Chris nii lootuselt ja lõplikult armub. Gerry tegeliku traagikani – võimetus luua ja hoida püsisuhet, võimetus olla mehena usalduväärne, võimetus endale tegelikult elu luua, samas seda kõike ometi ihates – on Priit Piusil praegu veel arenguruumi.

Uskumatult usutava isa Jacki kuju ning ühtlasi lavastuse vist parima rolli teeb Kaspar Velberg. Isa Jacki puhul ei häiri vanuselised erinevused kummalisel kombel üldse – Velberg ei mängi vanust ega vaevatust, see muutub täiesti ebaoluliseks. Mingi üldinimlik hämmastus maailma veidrusest kannab seda tegelaskuju ning see sunnib teda pingsalt jälgima. Tema keelelised segadusesolekud on ühtaegu halenaljakad ja armsad, aga ka hirmutavad. Kui õekesed isa Jacki natuke pelglikult vaatavad, küsides endalt, on ta üksildane ja äravaevatud mees või hoopis hullumeelne, jõuab Jacki lugu uhkesti ka suure saali tagaridadesse.

Lavastaja Pedajas on aidanud noori lavastusvõttega, kus enamik tekstist räägitakse lavalt otse publikusse – see ongi hädavajalik abivahend esmakordselt suurele lavale astujatele. Kokkuvõtteks võib öelda, et Priit Pedajas on seekord saanud paremini hakkama pedagoogi ja näitejuhina, vähem lavastajana. Lavastus meenutab paljuski Moskvas tehtut, kuid sealsega võrreldes on seekordne „Lõikuspeo tantsud” veidi igavam, vähem pöörane ja hinge kriipiv, sellest ei jää südamesse seda kuulsat traagilist iiri naeru.

Suurele lavale on toodud üheksa uut näitlejat (lisaks loetletutele veel Piret Krumm teise Maggie’ kehastajana), kelle edasiste tööde suhtes on vaatajail nüüd kahtlemata suured lootused.