Suured munejad ja Lembitu pea

Kui žanriks on valitud lustimäng Kukerpillide lauludega, on nii kerged kalambuurid kui ka satiir näitlejate mängus ootuspärane.

OTT KARULIN

Tartu Uue teatri „Praktiline Eesti ajalugu“, autor ja lavastaja Ivar Põllu, kostüümikunstnik Kristiina Põllu, toidukunstnik Ann Ideon, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare. Mängivad Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare ja Ann Ideon. Esietendus 23. II Tartu Uues teatris.

Kuidas see nüüd siis ikkagi läks niimoodi? Alguses ju täitsa oli: veest sai õige pea välja tuldud kuivale maale, kus küll, jah, oli alguses raske, „viljatu kudemine“, aga innovatsioon ei lasknud end kaua oodata ja „varsti munes iga teine“. Oh, kus siis alles tehti piu ja tehti pau (ja kui veel turule tuli inimene – ja tuli!), aga praeguseks on järel ainult piu-piu ja „tahan lennata – aga mitte eriti kõrgelt“.

Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud „Praktiline Eesti ajalugu“ alustab sisus bravuurikalt, kuigi väljenduses tagasihoidlikult imestades: „Kuidas on see juhtunud / Et mina / Olen jõudnud siia / Nii kaugele / Nii kõrgele / Mina / Inimene / Kuidas ma olen end üles töötanud / Tippu / Toitumisahela kõrgeimale pulgale,“ mõtiskleb kokk (Ann Ideon) avamonoloogis ja lubab: „Kohe jutustan teile …“ Edasi tõepoolest ka jutustatakse, vähemalt Lembitu lavaletuleku ja ristisõdadeni. Seejärel unustab dramaturg valitud võtte justkui ära ja pöördub ettenäitamise poole. Peaaegu alati toimuvad need stseenid söögilaua ümber, aga kui juba kokk ja pliit on laval, siis polegi põhjust tegevuspaiga otsinguil köögist liiga kaugele ukerdada. Jutustavad peamiselt naised (lisaks Ideonile Maarja Mitt ja Maarja Jakobson) – ja mitte sugugi seetõttu, et naise koht on köögis („Kui naine armastab meest …,“ eks ole). Otse vastupidi, mehed ise on need, kes peavad loomisest olulisemaks teha teel koerustükke („Hoian kõik endale!“) ja saavad selle eest ka tublisti emmelt kiita („Sa oled ilusasti kõik oma pudru ära söönud“). Või siis ägisevad („Olen vana ja väsinud mees“) ja süüdistavad niisama („Sigaretid ja viinad ja kirglised naised / Mu elu kõik tuksi on keeranud nad“) ning luuletavad läbi öö.

Minajutustusest loobumisel on ilmselt praktiline põhjus, soov varieerida lavastuse rütmi. Selle kaasnähe on seegi, et alguses kehtestatud kollektiivne identiteet (mina, inimene, võimaldab samastuda igal vaatajal) lahustub tegelaste vahel ning tegijast saab tehtav, eestvedajast solgutatu. Iseenesest ei erinegi see palju meie põlistunud ajalookäsitlusest, mille kohaselt on eestlased küll tublid võõrvõimu ärakannatajad (700 aastat orjapõlve), aga oma loo seadjatena paratamatult kammitsais. Seega on lavastaja valik ajalooliselt korrektne, kui ka dramaturgiliselt kaheldav ja ajalootõlgendusena pretensioonita. Viimasest on eriti kahju, sest pealkirjaski kasutatud praktilise ajaloo mõiste annab justkui lootust, et jutustatakse kuidagi teisiti, tegelikult – ja et see tegelikkus on pigem liialdatud kunstitõde, kui see lugu juba ajalooraamatust lavale on toodud.

Mehed (Robert Annus ja Tambet Seling) peavad oluliseks teha koerustükke ja tõsta võimaluse korralik viinapitsigi.

Gabriela Liivamägi

See ei tähenda siiski, et Põllu tekst poleks nauditav, sest üksjagu kalambuure leiab sellest küll, peamiselt siiski avastseenide minajutustusest. Sest tõesti: mis saaks olla loomulikum ja loogilisem kui käsitleda maailma loomist inimese, just eestlase ajaloo esimese start-up’ina (on meil neid ju tänapäeval ühe elaniku kohta kõige rohkem maailmas): „Me ei alustanud suurelt / Pigem oli see selline underground / Omaette nokitsemine / Turg oli suurte munejate poolt ära jaotatud,“ nenditakse ja lisatakse: „Just praegugi on käimas suurem kampaania / Kus vanemad mudelid / Mis uue tarkvaraga ei jookse / Ei kohane uue kiirema eluga / Jäävad mängust välja / Tiksuvad vaikselt oma versiooniga lõpuni / Uuendusi enam neile ei tule“. IT-rahvas, nagu me oleme.

Tekstile lisavad vurtsu ka ohtrad viited tüvitekstidele, nagu „Hamlet“ („Muidu passiksime kõik siin pimeduses ja mõtleksime, kas olla või mitte olla“), „Tõde ja õigus“ („Alguses tuleb teha palju tööd / Ja näha vaeva / Armastusest ära mõtlegi“), „Viimne reliikvia“ („Eks iga mees / On ise oma saatuse sepp / Ja oma õnne valaja“) või ka nõukaaja kultuslik kokasaade „Vaata kööki“. Viited tunneb vastuvõtja raskusteta ära ja eelkõige teenivad need eesmärki laiendada lavastuse emotsionaalset välja, viia publik kiirelt varasema vaatajakogemuse pealt stseeni ajaloolisse konteksti ja meeleolusse sisse. Ehk liigagi kergesti?

Mitmed viited mõjuvad asjana iseeneses, tõlgenduseta naerukiskujatena, kuigi on ka erandeid. Nii on vägagi kurbnaljakas kuulda „Mässajate laulu“ väega sõnu Lembitu (Tambet Seling) suust, kellest järel vaid pea rüütlipere toidulaual. Veelgi hinnangulisemad on tekstis kasutatud kuulsate presidentide Donald Trumpi ja Toomas Hendrik Ilvese loosungite parafraasid, nagu „Teeme Eesti jälle suureks!“ ja „Me elagu!“. Neist esimest hõiskab uhkelt seesama Lembitu pea ning teist lausutakse päris lavastuse lõpuosas, kus on jõutud tänapäeva, toosti lõpetuseks grillipeol, kus muu hulgas teeseldud, üleolekuga palistatud murega meenutatakse neid, kel vähem õnne olnud: „Kuid on inimesi / … / Kes ei saa endale lubada isegi tavatoitu / Mahetoidust rääkimata / Kes on sunnitud tarbima / Rafineerimata suhkrut / Ning suurtes lihavabrikutes kasvanud loomade / Stressist läbiimbunud liha / Mistõttu ei saa pahaks panna / Et nad ka mõtlevad teisiti kui meie“. Kui need parafraasid pole hinnang Eesti viimaste kümnendite ühiskonna lõhestumist toitnud poliitikale ja viide pead tõstvale paremäärmuslusele, siis …

Riie ei tohiks siiski meest rikkuda ja kui juba on žanriks valitud lustimäng Kukerpillide lauludega, on nii kerged kalambuurid kui ka satiir näitlejate mängus ootuspärane (eriti hoos on Robert Annus, kelle huulilt pääseb valla mitu mahlakat aktsenti ning kehakoomikaga värvitud laulukest). Mingil põhjusel jääb aga üks vint lõpetuseks puudu. Teine vaatus algab talurahva äpardunud kohvikeetmise looga (rumalukesed püüavad sellest kallist kraamist putru teha, aga ei tee seda söödavaks ohtralt lisatud sool, suhkur ega piimgi), mis järgmises stseenis, kui lavale astuvad Estonia teatri rajajad Theodor Altermann ja Paul Pinna (esitatuna muidugi kenitleva aktsendi ja rõhutatud maneeridega), mängitakse sakste moodi spektaaklit teha tahtvate eestlaste näidendiks. Selle kohta arvab Theodor muu hulgas: „Mulle ei meeldi need karikatuursed naljamängud, kus eestlasi kujutatakse kummaliste rumalate olevustena. Minu meelest on see selgelt maitsetu.“ Eesti kutselise teatri esimese Hamleti hinnang võiks Põllu lavastuses mõjuda eestlaste suhtes valusalt enesekriitilisena, kui sel oleks jõudu tühistada sinnani kasutusel olnud „Praktilise Eesti ajaloo“ karikeeritud jutustamis- ja mänguviis, aga ei ole seda, sest stseenile järgneb veel kogu alkoholilembene nõukogude aeg ja iseseisvuse taastamisega turumajanduse petlikesse laintesse sukeldumine, mis lahendatud lavastuslikult (ja kahjuks ka tõlgendatud) vanal viisil. Kuidagi ei hakka toimima ka lavastust lõpetama planeeritud kõverpeegel: laul „Ma tahan lennata – aga mitte eriti kõrgelt“ mõjub saalist vaadates pigem jaatava järelduse kui tekstiraamatus kirjas oleva hinnanguna „vähenõudlikule seikluslikkusele ja tasapasasele alalhoidlikkusele“. Jääb muidugi võimalus, et lavastaja on iroonia nii osavalt ära peitnud, et pealiskaudsemal vaatajal jääbki see leidmata, aga publikuvaatlus seda ei toeta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming