Sven Karja: näitleja aeg on üürike

Margot Visnap

Oled juba varsti ligi aasta tegutsenud Vanemuise teatri draamajuhi kohusetäitjana. Milline on seis – kas usaldatakse sind sel postil edasi tegutsema või tuleb lähitulevikus konkurss?

Ei, uut konkurssi ei pidanud teatri juhtkond mõistlikuks korraldada. Seega jätkan 1. augustist draamajuhina ilma kt-ta. Tinglikult on tegu ka struktuurimuudatusega teatri töökorralduses, sest mu senise ameti, draamatoimetaja ülesanded ei kao ära, vaid liituvad loomuldasa uutele. Samas langeb minu puhul mõistagi ära eelmiste draamajuhtide ametijuhendisse kuulunud lavastamiskohustus (ja -soov).

Sattusid ootamatult dramaturgi tööd tehes draamatruppi juhtima. Millised on suurimad üllatused (ka väljakutsed) ametis, millele dramaturgina ei oleks osanud mõeldagi?

Midagi väga raputavat ei oskagi esile tuua, sest kuigivõrd tegelesin ju oma praeguste põhiülesannetega nagu Vanemuise sõnateatri repertuaari, lavastajate kutsumisega jne ka eelmisel ametipostil.

Mis puudutab vastutust-väljakutseid, siis vist kõige enam rõhub mu õlgu vastutus näitleja pärast. Näitleja aeg on tänapäeval üürike, kellelgi ei ole enam aega tema küpsemist-avanemist aastaid “järele oodata”, temalt oodatakse “plahvatust” nüüd ja kohe. Selle sünd, sõltub kümnete asjaolude kombinatsioonist ja teadagi ei pääse näitleja neid asjaolusid ise kombineerima, parimal juhul saab teha valiku “olude” piires. Need “olud” sõltuvad suuresti lavataguste funktsionääride võimekusest.

 

Millised muutused ootavad ees Vanemuise draamatruppi uuel hooajal? Kes tuleb ja läheb?

On tõesti väikeseid liikumisi, nagu on olnud igal aastal. Kevadhooajal lahkusid Piret Simson ja Katrin Pärn (kes jätkavad rollilepingutega seniste rollide mängimist), uuest hooajast tuleb truppi Eva Klemets (nii lavastaja kui näitlejana), pole võimatu, et mõni näitleja liitub uue trupiga hooaja keskel (või järgmise alguses).

Mis puudutab eelmist hooaega, siis üks prioriteet oli selgelt lavakunstikooli viimase lennu lõpetajate (Ragne Pekarev, Laura Peterson, Markus Luik, Martin Kõiv) repertuaari sulatamine, kahe lavastuse koosseis, “Tühirand” ja “Kass, kes kõndis omapead” olid puhtalt nende kanda. See käik õigustas end igati, paraku jäid aga mitmed teenekamad trupiliikmed ilma tõsisemate ülesanneteta. Uue hooaja tööd peaksid jaotuma ühtlasemalt. Eriti hea meel on, et Ingmar Bergmani näitemäng “Lärmab ja veiderdab” toob lavale mitmeid Vanemuise väärikaid näitlejaid, keda seal viimastel hooaegadel pole nähtud (või on nähtud liiga vähe).

Kuna kogu senine draamarepertuaar on küllalt külastatav, pole põhjust ühtki tükki hooajal lõpus “ära kaotada”, kõik lavastused kanduvad edasi ka sügishooaega. Küll aga “lõpetavad” mõned lavastused järgmise hooaja keskel. Mis puutub uude aastasse, siis dramaturgiliste materjalide põhjal on aktsent väga selgelt uuel euroopa draamal: repertuaari lisanduvad uued soome, vene, eesti, briti ja rootsi näitemängud, suhteliselt uued on ka autorinimed, Vanemuise afišil on kõik nad uustulnukad, Eestis on varem mängitud vaid Ingmar Bergmani ja Mark Ravenhilli. Jooksvas repertuaaris lisanduvad uudisrepertuaarile ka suhteliselt värsked norra, prantsuse ja ameerika näidendid, suvi toob üle hulga aja kaasaegse saksa autori näidendi (Paul Barzi “Võimalik kohtumine” Muhumaal Pädaste mõisas). Võib öelda, et järgmise hooaja draamatekstid on pisut komplitseeritumad, jätkavad tinglikult senises repertuaaris “Hüppajate”, “Potteri lõpu” ja “Saja aasta…” rida. Seltskonnakomöödiaid ja vodeville seekord ei tule.

 

Vanemuine on vist ainuke teater, kes on juba aastaid suutnud kevadel teatri järgmise hooaja plaanid välja kuulutada ja uueks hooajaks piletimüüki alustada. Teguviis on teretulnud (ja eeskujuks teistele teatritele). Vaadates uue hooaja draamalavastuste plaani – kõik draamalavastused jõuavad lavale külaliste käe all. Vanemuine on ju olnud pea sajandi oma teatri patriootide-lavastajate ideedel püsiv teater.

Et kas peaks olema veel palgalisi draamalavastajaid? Sajandi lõikes arutlemine kasvaks ehk üle pea, aga kui vaatame viimast kümnendit, siis väidan, et Vanemuise kõige olulisemad draamalavastused on valminud Mati Undi, Ain Mäeotsa, Finn Poulseni ja Tiit Ojasoo käe all, kusjuures peale Mäeotsa pole keegi neist kunagi olnud Vanemuises palgaline lavastaja. Tänane reaalsus on see, et ükski eesti tipplavastajatest pole praegu valmis Vanemuisega liituma (küll aga aeg-ajalt Tartus lavastama). Kui hakata natuke kunstlikult Ain Mäeotsa kõrvale otsima veel üht täiskoormusega lavastajat, siis on selge, et teater eeldaks oma uuelt töötajalt vähemalt kaht lavastust hooajal, sõlmides lepingu vähemalt kaheks hooajaks. See tähendab, et kuuest hooaja täiskasvanute lavastusest neli läheks automaatselt palgaliste lavastajate “kontosse”, üks lavastaja võiks ideaalis tulla väljastpoolt Eestit, teistest Eesti lavastajatest saaks kutsuda vaid ühe inimese hooaja kohta! Pealegi puudub garantii, et palgaline lavastaja ei ole oma esimese hooaja lõpuks äkki pisut väsinud, leping aga sunniks teda muudkui edasi “tulistama”. Probleemi üks tahk on ka see, et lavastaja palkamine ei eelda, et temast saab ka tingimata Vanemuise patrioot, trupi arengut jälgiv-suunav mentor. Täiesti vabalt võib ta teha oma kaks korda kaks lavastust (pole võimatu, et ka suuresti samade näitlejatega) ja ajada muul ajal väljaspool Tartut muid asju. Nii et pigem tundub mõttekas koondada Vanemuise ümber tinglik rida eesti lavastajatest, kes on tõestanud oma sobivust Vanemuise draamatrupiga ja oleksid valmis koostööd jätkama. Hetkeseisuga kuuluvad sellesse nimistusse Hendrik Toompere, Mart Koldits, Ingomar Vihmar, Roman Baskin, Madis Kalmet, Tiit Ojasoo. Sõltuvalt nende muudest töödest ei pruugi nad igal hooajal Vanemuises lavastada, aga ma loodan, et ka oma muudes tegemistest on nad “mõtetes meiega”, nad tunnevad meie truppi, võimalusi ja ootusi. Teine tinglik rida oleksid need lavastajad, kes töötavad Vanemuises esmakordselt. Ehk on põhjust sealt mõni nimi üle kanda nn kestva koostöö tugigruppi?

Peab ka täpsustama, et Vanemuise palgaline lavastaja on endiselt Jaan Tooming, kes teeb algaval hooajal ühe lavastuse ovaalsaalis Sagar Sagitta ja Vanemuise koostöös. Nagu öeldud, liitub trupiga näitleja-lavastaja Eva Klemets, kes asub uue lavastusega tööle järgmisel kevadel. Muidugi tahaks alati hoida ukse lahti ka lavastamissooviga näitlejatele, läinud hooajal kujunes igati õnnestunud leiuks Ott Sepa debüüt lastetükiga.