Tünnitäis leiget vett kustutab Vihurimäe kiretõrviku

Pille-Riin Purje

Roman Baskini lavastajakäekirjas võimutseb pigem hüperkaine loogika. „Vihurimäe”: Heatcliff – Marko Matvere, Catherine – Helena Merzin. ALAN PROOSA

 „Romaan on ju lausa ime. Kust see üldse tuli, kes selle tegelikult kirjutas? Inimene, või puhas Hing?” Nõnda on Mati Unt 2003. aastal mõtisklenud „Vihurimäest”, ühest oma lemmikraamatust, mis tal Vanemuises lavastamata jäigi. Undi tsitaat Roman Baskini lavastuse kavalehel on salalik püünis, kuhu kujutlusvõime kinni jääb.

Emily Jane Brontë „Vihurimäe” mõjub kui ainsa hingetõmbega jäädvustatud pöörane tunnetekeeris. Romaani tegelaste elukestvad ekstaatilised kired ei allu argiloogikale. Keeruline on mitme raamjutustajaga intensiivset puhangut kadudeta lavale kanda. John Davisoni dramatiseeringut ma lugenud ei ole ega pea selle lugemist ka oluliseks, ent vaatamismuljes lahjendas lavatekst algteksti kõvasti. Ühelt poolt mõjus see skeemina, kus vihkamist ja armastust õhutavad motiivid ja saatusehoovused on ripakile jäänud. Teiselt poolt andis korrektne ringstruktuur koos lihtsustava lepitussõnumiga loole moraliseeriva tooni: noor armastus võidab vana vaenu.

Eestis erandliku arhitektuuriga Alatskivi loss, mis rajatud Šotimaal asuva Balmorali lossi eeskujul, moodustab maalilise dekoratsiooni. Kummatigi ei paku mängupind lossi tagaküljel avaraid misanstseene. Panoraam, kappamisruum hobustele, jääb n-ö külglavadele. Tuultele avatud nõmme tuleb pingsalt kujutleda. Mõtlesin pärast päikselist esietendust, et hakka või soovima „Vihurimäele” rahet ja vihma! Seda needust pole näitlejad ära teeninud, nende ülesanne on helge ilm (koha)vaimujõuga tumedaks sugereerida.

Ann Lumiste kujunduses töötab sümbolina sammaldunud raagus puu, millel küljes haljaid lehti; samuti nii kuivanud kui elujõus väänkasvud lossiseinal. Tinglik näitelava saab aga üle kuhjatud teenijarahva proosaliste kolude ja riistadega, mis risustavad keskkonda. Ehkki suur veetünn aktiivselt mängu kaasatakse – metsik Heatcliff virutab temasse armunud Isabella plartsti! vette ja pärast uputab Hindleyd –, muudab naturalistlik vees sahmimine kirelõõma koomiliseks. Publik ahhetab korraks, aga kohe kandub mõte vee temperatuurile, näitlejanna lirtsuvale valgele kleidile… Loo hoovusi tühistavale kribu-krabule. Lavastus ongi tulvil olustikulist pisimüra. Samasse rubriiki kuulub „saatuslik” kajavõimendus siseruumides, mida pingutav kuulata, kuigi see peaks intriigi seisukohalt tähtis olema. Suvaliselt mõjuvad muusikaaktsendid ning ebamäärane äikesemürin taamal. Kavalehel pole helikujundaja nime – kokkuhoid või?

Põhimagnet on publiku jaoks ikka näitleja. Külalisstaar Marko Matvere pole pelgalt peibutusnimi, Heatcliffi roll lausa kisendab just tema jõulise tumepooluse järele. Ent lavastus pruugib Matvere näitlejaväge pealispindselt. Algul on Heatcliff tõrges sasipea, siis siledaks kammitud kättemaksja, viimaks südamehaige (?!) vanamees, aga rollis puudub sisim areng või taandareng. Esietendusel mängis Matvere lavastajakuuleka professionaalina kitsilt ja jahedalt, kirge käristamata, läbini tuttavate vahenditega.

Helena Merzini Catherine Earnshaw ja tema tütre kaksikrollist kiirgab metsikut isepäist veetlust, ent ahtaks jääb seegi osalahendus. Olen veendunud, et näitlejad suudaksid vallandada varjundiküllasema tunnetevoo. Abitu, lame ja romaani sõnumiga vastuolus on väljendada Heatcliffi ja Cathy kirge pidevas teineteise külge klammerdumises. Isegi vabaõhulavastuses oleks võimalik luua igatsusest hõõguvat distantsi, liiati kui antud loos hingepinge ülem ihulisest külgetõmbest. 

Riho Kütsar tundub sõgeda põrgusigidikuna käituva Hindley rolliks liiga hea inimene. Ott Sepp tema poja Haretonina ongi mahehing, kellest ei usu Heatcliffile  vastast. Margus Jaanovits kujutab Edgar Lintonit neutraalselt, aga veenvalt, hästikasvatatud džentelmenina; Helen Rekkor tema õe Isabellana mängib liiga sarnastes registrites Helena Merzini Cathyga.

Omalaadse „subretipaari” moodustavad teenijad. Raivo Adlase porisev Joseph on lavastuse kõige vintskem ja vaimukam roll; Külliki Saldre Ellen Dean jääb idealiseeritumaks kui romaanis, näitlejale võinuks lubada karakteerseid knihve, mida himukalt mängida.

Viitasin Mati Undile, kuna tema lavastustes ilmutas end irratsionaalne mõõde ka lahjemate algmaterjalide puhul kui „Vihurimäe”. Roman Baskini lavastajakäekirjas võimutseb pigem hüperkaine loogika. Või tabab ta teist laadi absurdinärvi, mitte eksalteeritud egotsentrilisi hingekirgi. Eks seda oli väheke ju ette karta: kui Roman Baskinil jäi ehe loovhullus saavutamata Ingmar Bergmani draamas „Lärmab ja veiderdab”, pole „Vihurimäe” ammugi ta pärisosa. Jääb vaid ohata: nõnda nad kustutasidki Emily Brontë „Vihurimäe” tulekahjulõõma toobritäie külma veega. 

Aga võib-olla on siinkirjutaja naiivne hing. Milleks ihata lisaks unikaalse Alatskivi lossi väisamisele ja müügiedukale vabaõhulavastusele ka midagi nii vanamoodsat nagu elamus? Selle saamiseks võib ju üksinduses raamatuid neelata…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht