Tõuseb ja räägib

Ivar Põllu

Märkmeid Euroopa suurimast teatrifestivalist

Edinburghi teatritaevas pole just alati pilvitu. 

 

Festival on möll. Aga kui on liiga palju müra, ei saa aru, mis on mis. Mis on väärt ja mis mitte? Eriti, kui kvaliteet on nii kõikuv, nagu Edinburghis oli. Mingit garantiid pole. Kohe üldse mitte.

Teatrifestivale on tegelikult ju kaks: rahvusvaheline teatrifestival ning ?Fringe?, ehk siis ametlik ja off-programm. 50aastaseks saanud ?Fringe? on mahult juba ammu suurem kui põhiprogramm, kuid seda laialivalguvam.

Usaldades ametliku festivali programmi, võib sattudagi külmavereliste kunstimasinate otsa, kes projektipõhiselt festivalilt festivalile sõidavad ning sobivate komponentidega lavastusi kokku kleebivad, nagu tantsulavastused ?Impromptus? ning ?Countre Coup?.

Usaldades tuntud pealkirju, võib sattuda asjaarmastajate poolt pilastatud kaubamärkide otsa, kus libisetakse vaid pealispinda pidi. Antud juhul siis ?Preili Julie? ja ?Clockwork Orange?.

Usaldades uuenduslikku vaimu, võib sattuda läbikukkumisele (mida esitatakse siiski, kas või seepärast, et huvi on ning et on piisavalt neid, kellele meeldib või kes ei julge mittemeeldimist tunnistada). Näiteks Naomi Campelli produtseeritud ?näitlejata teater? ?Breath(e)?, mis oli sisuliselt stsenograafiliste ideede raiskamine, ning mehhiko uue dramaturgia esindaja ?The Girls of the 3,5 Floppies?, kus briti draama stiilis oli esitatud lõbutüdrukute elu.

Usaldades kõhutunnet, võib näha ka head teatrit. Mis on kas lihtsalt tuttav asi, mida pole nii korralikult tehtuna kunagi näinud, nagu David Harroweri pedofiiliamõtisklus ?Blackbird? või midagi uut, näiteks iiri rahvusteatri ja -terrorismi sündi kujutav ?Dublin by Lamplight?.

Võib sisse põigata ka festivalist enamuse vallutanud stand-up comedy mõnele harilikumale (nagu neid on sadu ja suurepäraseid) või ?erilisemale? show?le (Mark Ravenhilli monotükk ?Product?, Reduced Shakespeare Company uus show ?All that good films: Hollywood? või Austraalia ime ?Puppetry of the Penis?). Mõnest valikust allpool.

 

Festivalitants

 

1. ?Impromptus?. Sasha Walz ja külalised, koostöös Schaubühne am Lehniner Platz Berlin?iga. Hea näide halvast festivaliteatrist. Jah, siin on kõike. On moodsalt liigutavad japsid, latiinod ja gringod. On füüsiline teater. On klaverimängija. On Schuberti muusika. On naine, kes laulab klaveri saatel tantsu ajal. On kaks naist, kes end vahepeal alasti võtavad ja vannis käivad. Aga kokku on see halb moderntants akadeemilises ooperiteatris. Mõned head leiud ei varjanud ideelis-kontseptsioonilist tühjust. Kaks vett täis säärikutega tüüpi olid naljakad küll. Ja kui säärikust taldade all olevale punasele pulbrile vett valada, siis justkui oleks veri. Kuid siiski? Lõpuni oli tunne, et Walz mängib akadeemilisuse ja etteprogrammeeritusega ? sestap ka ooperimaja, klassikaline muusika ja kole lavakujundus. Et kohe tuleb nõks või pööre või laks. Aga ei. Paar aastat tagasi mööda festivale tuuritanud Walzi vabaõhuvaatemäng ?Körper? (nähtud Avignoni festivalil 2002) polnud nii alasti.

2. ?Countre Coup?. Lavastaja Francois Verret, La Compagnie FV. William Faulkneri teose ?Absolom! Absolom!? järgi tehtud liikumise- ja jutulavastus. Iseenesest on lavakujundus nii võimas, et esmaminutitel võiks teatriskäiku juba õnnestumiseks lugeda ? kui siis ei hakkaks tekstiandmine. Mõttetu materjalitruudus või siis totaalne nipp, millele on allutatud isegi kliendisõbralikkus. Näitlemist näitekunsti mõttes siin pole ja see on huvitav. Aga monotoonne sugestiivne jutt katkestab tegevust (tantsu) ning peaks sel hetkel ise kandma, kuid ei jõua, vähemalt mitte enamasti. Läbi võimenduse ja erinevalt positsioneeritud põsemikrofonide tuleva jutustuse heliruum ja heliriba olid aga võimsad ja kummastavad, kogu üritus on ilmselt kõige nauditavam lihtsalt kuuldemänguna. Mitu inimest seda nii nautisidki. Või nad magasid?

 

Kas see on elu-kulu väärt?

 

1. Strindbergi ?Miss Julie?, Act Provocateur Int. Mis on õilsam ? kas hästi tehtud rämpstoit või halvasti tehtud ?kunst?? Selle üle mõtlemiseks oli 54 minutit, mille jooksul mängiti ?erootiliselt pingestatud? ?Preili Julied?. Kogu Jeani ja Julie loo brutaalsus oli siin esiplaanile toodud, kui te saate aru, mis ma mõtlen. Kogu võttestik ja lähenemine oli nii halb, et oli lausa õpetlik. Ja järjekordne tõestus, et hea dramaturgia ei loe mitte midagi, kui pole lavastajat ja pole näitlejat.

2. Burghessi ?A Clockwork Orange?, Godlight Theatre. Lavastus on kehaline, kuid teostuses füüsiliselt räpakas. Paatos, millele lavastus oli üles ehitatud, on tüütu. Vaid tõesti sarmikas peaosatäitja tõstis aeg-ajalt ?tähelepanu-lipu?. Kindlasti mõjus negatiivselt ja odavalt ka saal, kus lavastust mängiti, ilmselgelt liiga väike. Ilmselt oli nende (ning paljude teistegi jaoks) festivalile tulek rohkem tegu teo enese pärast. Et olla festivali organismis sees.

?Fringe?i? staabis müüdi edukalt raamatut ?Kuidas tulla oma lavastusega meie festivalile?. Eesti harrastus- ja kooliteatrite, miks mitte ka riigi- ja munitsipaalteatrite entusiastidele oleks kindlasti väga hariv ja värskendav paar nädalat festivalil veidi kunsti ja raha teenida. Aega kulutada. Mängida oma lavastust nii palju, et hakkad mõtlema, kas see kõik, mida ma teen, on siis seda väärt, et ma end ja oma lühikest elu niimoodi kulutan.

 

Uuenduslik vaim(upuudus) ja selle ületamine

 

1. ?Breath(e)? ? produtsent Naomi Campell. Seda etendust vaadates oli natuke piinlik, et ülikooli ajal sai isegi näitlejata teatrit proovitud. Oli palju tühje lubadusi, südametukseid ja hingetõmbeid. Palju valgustatud tossu. Sügavusse avanev ruum. Pikk sissejuhatus laualambiga mängitud kuule. Ja kogu lugu. Aga mida kõike oleks saanud teha kas või ?veepinnaga?, mis oli lavale tekitatud? Teos tundus ühteaegu nii pikk kui lühike, sest vaatamata tüütamisele oli pidevalt tunne, et nüüd midagi tuleb. Hea seegi.

2. ?The Girls of the 3.5 Floppies?. Autor Luis Enrique G. O. Monasterio, lavastaja John Tiffany (Gabriela Murray ? Stage Awards for Acting Excellence, parima naisnäitleja nominent). Vaatama meelitasid eelkõige sõnad ?uus? ning ?mehhiko draama?, samuti plakatil olev pilt lavakujundusest (mis oli tõesti vaimukas umbes ühe minuti). Tõeliselt kandev oli siin kahe prostituudi lugu, naljakas oma pooleldi pärisseebilikus ja pooleldi britipopidraamalikus esituses. Nii et lugu ühteaegu piinab ja painab, teiselt poolt on absoluutne mitte-minusse-puutuv fiktsioon ?kuskil mujal?. Ja kui nad on juba päris inimesteks muutunud, püütakse olustikulisusele üldistuse korrust peale ehitada, kuid see ei õnnestu ning kogu üritus on jälle teisel pool ekraani.

3. ?Blackbird?, lavastaja Peter Stein. Maailmaesietendus, festivali ilmselgelt õnnestunud omaproduktsioon. Teema on tüütu ja läbikirjutatud (ehkki aina rohkem esil n-ö tavaelus). Pedofiilia, kuid see on vaid lähtepositsioon. On võetud kõigile teada-tuntud müüt või legend või lugu, millest tehakse oma lõpuga oma versioon. Nii kirjanik David Harrower (Eestis tuntud näiteks näidendiga ?Noad kanade sees?) kui lavastaja Peter Stein püüavad lootusetuna tunduvast loost teha suurema üldistusega lavastust. Kohtumine endiste ebavõrdsete armastajate vahel toimub pärast kohut, mehe vangistust, nimemuutust ja uue elu ülesehitamist. Tüdruk, nüüd juba naine, otsib mehe üles, et mõned asjad selgeks rääkida.

Näidend püüab avada mõlema poole psühholoogilisi tagamaid. Lavastus püüab seda peenpsühholoogiani välja mängida. Lõpuni, kus vallandatakse tulevärk ? räme füüsilisus (teadlikult kole alastus ja ebaõnnestunud vahekord), ?okk (meest otsima tulnud uus armas alaealine) ning ülbe lõpplahendus. Õigemini lõpplahenduse ülbe tehnilisus ? lava mängitakse-ehitatakse ringi maa-aluseks parklaks ning põgeneva mehe auto sõidab lavale. Kaklus. Leppimine. Nagu Romeo ja Julia viimane käepigistus. Kokkusaamine heitgaasisurmas. Konventsioonide kiuste.

 

Enam-vähem põhi?anr

 

Nagu öeldud, on stand-up comedy festivali põhi?anr ning lavastusi, mis olid mingil määral selle stiiliga seotud, tuhandeid. Nähtutest peab välja tooma neist kaks:

1. ?Dublin by Lamplight?. Tekst Michael West, lavastaja Annie Ryan, Corn Exhange (Stage Awards for Acting Excellence, parima trupi nominent). Lavastus, mille nägemine oli festivali lagi. Lavastus, mille toomine eesti teatri aastaks siia on kohustuslik. Lavastus, kus füüsiline perfektsus on vaimustav ja kõnekas. Lavastus, kus põimuvad reaalsus ja väljamõeldis julgemalt, kui oskaks oodata isegi iroonilistelt iirlastelt. Et rahvusteatri sündi ja rahvusliku terrorismi niimoodi siduda, ei pea olema geenius, kuid stiilitunnetusega kunstnik kindlasti.

Mängustiiliks kaasaegne commedia dell? arte, mis sobib kuidagi liigagi hästi ka sajandivahetuse teatri maneere kujutama. Nipp on läbi viidud nii maksimalistlikult, et kogu selle maailma illusoorsus on enesestmõistetav. Kogu lavakujunduseks on vaid telliskivisein ja laudpõrand, kõik muu luuakse mänguliselt. Ka suurem osa tegelasi, kuus näitlejat, hüppavad rollist rolli (kokku vist 30). Peen, täpne ja vaimustav klaverisaade rõhutab detaile, maailmu, kuid astub ka lava-ilma sisse, kui näljast ja murest hulluv teatrijuht väljub fiktsiooni raamidest, nähes ja kuuldes lava nurgas klaverimängijat, nii et ei pane tähele, mis teised räägivad.

Omaette trikk on remarkide ettekandmine. Siin ühinevad iiri jutustamis-traditsioon ja stand-up ilmselgelt millekski uueks ja värskeks, omaette teatrilaadiks, mis, kui vaja, on laadalikult lõbustav, kui vaja, siis läbinisti traagiline ? see tähendab, et on rohkem kui nipp.

2. ?Product?. Autor ja esitaja Mark Ravenhill. Sellel Kaur Kenderi välimusega briti näitekirjanikul enese tutvustamisega (?Shopping and fucking? ja ?Mõned teravad polaroidid?, kui piirduda Eestis esitatuga) ja eneseteostusega probleeme ilmselt pole. ?Fringe? raames etendus Ravenhilli enda esituses monotükk terrorismist ja kinost, ehk siis kindla-peale-filmi lavastaja kõne näitlejannale, kus ta räägib ära kogu triviaalse filmi sisu. Tüdruk, näitlejanna, ei räägi midagi.

Ühelt poolt on see imaginaarne film täiuslik kli?eelik toode, mis on sündimas (miks mitte ka päriselt) kaubanduskeskuse tornideta ja turvatundeta Ameerika filmitööstuses. Teiselt poolt on Ravenhill ise teadlik toode, me oleme tema nime ja näoga sinna saali petetud, vaatama tükki B-filmi põrgust pääseda soovivast staarikesest Amyst ja võimsast Markist, kes usub, et ta seda oma tootega suudab.

Ajakirjanduses võib Ravenhill rääkida, kuidas teksti ja lavastuse sünni ajal muutus terrorism Suurbritannias päriseluks. See on tõsi ja samas reklaamitrikk. Põhimõtteliselt on see näidend nii neto-, bruto- kui metatasandil alkeemiast. Võluvalemist, mis tänapäeval muudab kõik rahaks ? käibivaks ja läbilöövaks. Kas Mark suudab päästa Amy? Kas Mark Ravenhill, isegi kui ta pole suurepärane näitleja, suudab oma puudutusega teha etlemisest teatri? Üks vastus on ?jah?.

Nägemata jäi palju. Lohutada võib end sellega, et nagu turist sai üles pildistatud ?pea­aegu kogu ?otimaa?, sai kaasa ostetud ka ?suurem? osa festivalil esitletud uut dramaturgiat. Küsige näitemänguagentuurist.

Reis toimus Kultuurkapitali toel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming