Tähislaotus õpetajate toas, kuningatroon tammemetsas

Pille-Riin Purje

Uku Uusberg on kujunemas omateemaga lavastajaks, kes ise näidendeid kirjutades emakeele muusikat vahendab.Strisdanddolia Vai, „Kuidas kuningas kuu peale kippus”. Lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Jaanus Laagriküll, helilooja Peeter Volkonski. Mängivad Martin Kõiv, Markus Luik, Janek Joost, Maarja Mitt, Tanel Jonas, Karol Kuntsel, Maarius Pärn, Ao Peep, Oliver Pärna ja Miina Härma gümnaasiumi segakoor. Esietendus Vanemuise suures saalis 28. XI.   Ei ole ammu näinud lastelavastuse vaheajal nii rõõmsate ja äraseletatud nägudega vaatajaid kui Vanemuise esietendusel „Kuidas kuningas kuu peale kippus”. Rõõm valgus lavalt saali, otse hinge. Mängurõõm nakatas ja see ei sõltunud vanusest. Äratundmist ja mõtlemisainet pakub Uku Uusbergi lavastus nii lastele, üli-õpi-lastele kui ka kõikidele vanematele inim-lastele (kena sõnamäng kavalehelt). Suisa mudilased päris sihtgrupp  ei ole, koolipingikogemus annab mõistmise lisaväärtuse. Kindlasti ei maksa oodata ega otsida kunagise kuulsa telelavastuse koopiat, ütleb ju teatripoolne tutvustuski, et „Kuidas kuningas kuu peale kippus” on vana pärsia muinasjutu ainetel ning Joachim Knauthi samanimelisest näidendist inspireeritud uus lugu. Aga ka väike roosa kleidiga tüdrukutirts, kes teatrisaalis kannatamatult ootas teleekraanilt tuttavat kuningat, leidis viimaks  oma naerulõkerdamise hetked. Uku Uusberg on kujunemas omateemaga sõnatundlikuks lavastajaks, kes vahendab ise näidendeid kirjutades, emakeele muusikat.

Seekord on ta loonud inimlastele teatraalse, särava vormiga sisuka mängumaailma, mis programmiliselt vabastatud halva lasteteatri stampidest: publikuga ei flirdita rämekoomiliselt, ei käratseta tühja, ei tõsteta häält, ei tehta allahindlust elutõsiste ning naljakate teemade osas. Näitlejad tunnetavad end ansamblina, koosmängust tuntakse rõõmu, soleerimata üksteise arvel. Hoolivusele aitab kindlasti kaasa Miina Härma gümnaasiumi segakoori rütmistatud osalus (koormeister Kadri Leppoja) klassitäie lastena, nendest hoovav hea mängutuju kujuneb lavaõhustikus määravaks, seda võib võrrelda koori osalusega Uusbergi lavastuses „Pea vahetus”. Peeter Volkonski muusika pingestab ja  vürtsitab muinasjutumõõdet. Jaanus Laagrikülli loodud lavaruum viib meid kõigepealt kooli, kus kaks vaheseinaga eraldatud ruumi: klassis igavleb Poiss, tähistaevamustrilise seinaga õpetajate toas tarduvad kohvilürpimise rutiini soliidsed pedagoogid. See tummstseen kestab julgelt just nõnda kaua, et igavus saali kanduks – taas võrreldav „Pea vahetuse” ooteruumi saabumise proloogiga.  Muudame oma argiolemise rahutut rabedat rütmi – kus siis veel kui mitte teatris?!

Üks Uusbergi huvitavaid teemasid on põlvkondade-vaheline kuristik. Õigemini küll sillad ja purded, mis sellest üle viivad. See laval nähtav ja kuuldav vahesein õpilaste ja õpetajate territooriumi vahel – ja saladuslik võimalus sealt vahepeal kuhugi mujale kanduda … Üks oluline lavaviiv kasvab vargsi kujundiks: kui koolijüts on kurb, hakkab  vana algklasside õpetaja naerma. Vana mees naerab kohe südamest. Aga ta ei naera poisi üle, ses naerus pole mingit hinnangut, kuna see on elukogemuse, maailma mõistmise lahtine naer. Hiljem, kui pöördlaval paotub muinasjutumets, naerab sama elurõõmsalt printsess Minni ja kuninga silmad lähevad nii kurvaks arusaamatusest: miks ta ometi naerab? Miks hakkab koolis igav? Sest end korrektseks kammitsenud närvlikud õpetajad on  unustanud või tasahaaval loovutanud selle, mis õppeaines oluline ja huvitav, mis käivitaks nii õpilasi kui neid endid. Kõige drastilisemalt ja samas vaimukamalt ilmneb see emakeele õpetaja ümberkäimises sõnadega: mees ei kuule ilu ega mõtet sõnade tähenduses, vaid lahkab neid pelgalt diftongide aspektist. Eriti mõnusaks teeb sõnamänglevad piruetid see, et need sünnivad laval hästi muuseas. Nalja ei jääda müta-müta tammudes  üle korrutama. Sama vilkalt ilmub ja kaob näiteks atraktiivne bänd. Või ringi uitav lõvi.

See sundimatus, musikaalsus, nõtkus laieneb kogu lavastuslaadile, mis publikut ega osalisi mitte üks raas ei alahinda. Mõelgem vaid sepa tehtud kuulile, mis hävitab tammepuud – rabavalt lihtne suur üldistus. „Kas sa tahad, et oleks hästi tehtud, või sa tahad, et oleks ruttu tehtud?” küsib sepp kuuli tellinud onult. Kas me üldse enam maldame endalt  niimoodi küsida? Kas anname endale aru, mis on ruttamise tagajärg me eluvalikutes? Selles lavaloos ei ole halbu, kurja loomusega tegelasi, sest ollakse armsalt naljakad. Näitlejate ansamblist oleks ülekohtune kedagi eraldi välja tuua, sest kõigile meeldib olla ses koosluses kohal, kõigis on nii vaatleja tõsidust kui mänguri sädet ja kõik on sümpaatsed. Martin Kõiv heade lapsesilmadega poisina, kes vaatlevana natuke Vargamäe  Indreku tõugu, aga rahutus otsivas vaimus heiastub Joosep Tootsi ka. Ao Peep naerva algklasside õpetajana on eriti oluline tegelane, kuna ilma temata muinasjutt ei elustuks. Janek Joost – kärsitu matemaatikaõpetaja oma autolahvka ülesandega ja sõgevallatuna lehviv konspireeriv onu. Maarja Mitt – malbe unelev lillelaps, keelteõpetaja ja printsess. Karol Kuntsel – argine tõreda moega tööõpetuse õpetaja,  kes muutub elusloodust kaitsvaks hääsüdamlikuks puumeheks. Maarius Pärn – fanaatiline emakeele õpetaja, kelle temperament süttib lõõskava leegiga, kui temast saab sepp. Huvitavaid vastakaid muundumisi teeb läbi Markus Luik – mõistev ajalooõpetaja, kes käivitab kuningamängu, aga kuninga rollis kuu peale kippudes jääks justkui ise selle mängu hammasrataste vahele. Selle rolli põnevad variatsioonid ja kõrvalpilk võiksid ehk veelgi  täpsustuda. Kaudselt, mõneski intonatsioonis juurdemõeldavalt, viipab Markus Luige kuningaroll ka kunagisele VII lennu tuumikuga telelavastusele …

Tunnistan siiski, et mu lemmikuks kujunes ansamblis Tanel Jonas füüsikaõpetaja ja majori kaksikrollis – see, kuis timukatöödki tegev major kunagi ei tõsta häält, kui vaguralt ja küsivalt ta silmad maailma piidlevad, kuidas ta saablit alistunult järele lohistab  või turvise kahinast aplausimuusika loob, on lüüriliselt naljakas. Mis kena kontrast näiteks silesangari rolliga „Kuningas Richard Kolmandas” ja üleüldse Tanel Jonase võimalikke ampluaa-ohte sujuvalt purustav muhe lavaelu, igati õigeaegne osa. Inimsõbralik huumor, mis seejuures ei loovuta vaikset tõsidust, kroonibki Uusbergi isikupära. Näiteks kuninga ja onu kommunikeerutamine (sõnalaen näidendist „Vahepeatus”),  kui üks põrgus ja teine kuu peal, lisab nukkernaljaka nüansi me igapäevasuhtlemisest ehk elu tobedusest. Lähestikku siira armastuse alguse ja mehise sõpruse põlisväärtustega on ses stseenis meeldetuletus: me ei ela üksteisest nii kaugel, et ei saaks võtta aega silma vaadata. Finaali liginedes kohtuvad taas poiss nimega Kaspar, kes algul igavusest nuttis, ja ta algklasside õpetaja nimega Prunt, kes  naeris. Nüüd räägitakse omavahel. Tõsiselt. Sel hetkel mainis saalis mu selja taga üks nutikas poiss vana õpetaja kohta: „Ta ei jäänudki eluks ajaks naerma!”. Siin ongi elamise võlu ja vaev: keegi meist, mis tahes eas, ei jää „eluks ajaks” naerma ega nutma, sest kõik me ümber ja me sees on avaram ja avatum, suhtelisem ja suhtlevam, kui ilmaelu pealispinnal meile tundub. Sest isegi õpetajate tuppa paistavad tähed ja me ei näe kohe läbi,  mida varjab igav stend tunniplaaniga. Kusagil kuu ja põrgu vahel on loodetavasti veel alles tammemets.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming