Täiesti usutav eesti edulugu

Veiko Märka

Nüüd on küll selline tunne, et Eesti tahab veel kellegagi liituda!        Tartu Uue teatri „Edu”, autor ja lavastaja Mart Aas, kunstnikud Ivar Põllu ja Kristel Leesmend, valguskunstnik Rene Liivamägi. Mängivad Leino Rei, Kristel Leesmend, Nero Urke, Mart Aas ja Tõnis Leemets. Esietendus 17. II Genialistide klubis.  „Edu” kandva idee saab kokku võtta ühe küsimusega: kas on võimalik edu kui täiesti puhas  ja omaette esinev nähtus – ilma majandusliku, emotsionaalse või kas või pingpongivõistluste taustata? Miks mõnele meist pakutakse juba aastavanuselt hulgilao juhataja kohta, mida ta ei saa vastu võtta ainult sel põhjusel, et ei oska veel rääkida? Vastust see näidend ei anna, mõtlema paneb küll. Sest väliselt tundub kõik ju nii lihtne: „Mis on edu võti?” – „Mõtlemine.” – „Milline mõtlemine?” – „Õige.” 

„Eduga” jätkab Mart Aas sisuliselt eelmist Tartu Uues teatris tehtud autorilavastust „IDentiteet”: mõlema põhitegevus on otsimine, mitte asjade, vaid psüühiliselt keerukate seisundite otsimine. Truppki on üsna samasugune. Formaalseid erinevusi muidugi leidub, kõige  tähtsam neist on ehk see, et eelmine lavastus keerles ühe isiku ümber, selles on aga kogu nelik võrdses seisus. Mingil määral domineerib Jegor (Nero Urke) kui ilmne edu imelaps, kellel on selge ja kaasakiskuv elueesmärk: püüelda kõigi võimalike vahenditega ebaedu poole, olla selles nii edukas kui võimalik. „Edu” annab lootust, et eesmärk on saavutatav, ehkki raskelt.         

Samas võib kesksetena vaadelda ka Ozolsit (Leino Rei) kui rühma fiktiivset juhti või Kristelsit (Kristel Leesmend) kui ainsat naistegelast ja inimsuhete keskpunkti. Ainult saarlane ja päikesepoiss Veiko (Mart Aas) ei kipu number üheks – võimalik, seetõttu, et autor ja lavastaja ei taha lisaks ka näitlejana liiga esiplaanil olla. „IDentiteet” oli visuaalselt atraktiivsem, „Edu” tekstiliselt sisukam. Mõlema suurim häda on selles, et need on liiga lühikesed ega lõpe eriti  millegagi. Nii identiteedi kui ka edu lätted jäävad laiema avalikkuse eest saladusse. Minul isiklikult on küll tunne, et olen pärast lavastuse vaatamist edukam, aga see võib olla petlik, lühiajaline või tingitud muudest faktoritest. Näidendi suurim puudujääk pärineb samast tüvest, kust selle voorusedki: teemavalikust.       

Puhas edu on ikkagi liiga abstraktne ja käsiteldamatu teema, et täielikult kaasa tundma ja mõtlema panna. Lühidalt: empaatiat ja assotsiatsioone tekib vähevõitu. Üldmulje jääb elegantne, kuid mõnevõrra pealiskaudne – umbes  nagu „Eesti laulul” teiseks jäänud Outloudzi loost „I Wanna Meet Bob Dylan”. Jegor esitab kujuteldavas televäitlussaates oma tähelepaneku Eesti maksupoliitika kohta: „Inimesed tulid. Elektrirongi pealt. Neil olid töökotid käes. Tähendab, keegi toodab kuskil midagi. Kellelgi on mingi idee.” Ma tõesti ei tea, kas see kahtlemata fundamentaalne tähelepanek mõjub meie majandusgurudele prognooside tegemisel julgustavalt või hirmutavalt.  Vähemalt ühe valmis vastuse pakub „Edu” siiski: ilma meediata edu ei ole. Kui sa sööd hommikusööki ja meedia seda ei kajasta, oled sa söönud tühja – nagu ütleb Veiko. Žanrilt balansseerib „Edu” osavalt absurdi ja mõttedraama piiril, tekitades üsna võrdsel määral kummastust ja äratundmisrõõmu. Mõlema komponendi oluliseks sidusaineks on Tõnis Leemetsa ebamaine raadiohääl, mis ühtaegu vastandub näitlejatele, aga rikastab ka mängu –  tuttav juba ”IDentiteedist”, kuid nüüd suurema ulatuse ja sekkumisega. 

Kui ühele tegelastest tundub, nagu oleks ta näitleja filmis, mille režissöör on purjus, siis lavastusest jääb kogumulje, nagu oleks lavastaja kogu prooviperioodi olnud küll mitte just päris purjus, aga siiski mõnusas vines või narkokaifis.  „Edu” on puhtakujulise autoriteatri näide, selle tekst muutus kuni viimaste proovideni üpris suurel määral – peaasjalikult lühemaks. Oluline on siinkohal rõhutada, et Eesti autoriteater on juba nii laiahaardeline ja traditsioonidega, et ainuüksi Tartu Uue teatri raames võib vabalt kõnelda näiteks Aasa koolkonnast (eksperimentaalsem, tinglikum) ja Ivar Põllu koolkonnast (klassikalisem, konkreetsem). Läti teema sissetoomine nii narratiivi kui  ka lätikeelse „filmina” on sümpaatne. Läti on äärmiselt teatraalne ja atraktiivne riik: kõik on ju Eestiga nii sarnane, ainult keel täiesti arusaamatu. Seetõttu mõjub igasugune lätlaslikkus eesti näidendis automaatselt sürreaalse ja meeleolu tõstvana. „Edu” ongi peaaegu samavõrra näidend nii Eesti fantastilisest eduloost kui ka Läti peaaegu sama fantastilisest mahajäämusest. Üks – universumi edu tiiger, teine – rohkem kui olematu riik. Ometi saab iga lätlase  unistus – mängida Jūrmala spaa reklaamklipis ja tuua sellega kodumaale kasu – vaatajale südamelähedaseks.       

Samas: kuna see näidend tekitab väga ränga  kahtluse, et puhtakujulist edu ei eksisteerigi, siis tegelikult vahet pole. Kui globaalne meedia räägib rohkem Läti kriisist ja vähem Eesti edust, siis on lõunanaaber tegelikult edukam. Pealegi on pärast Schengeni ruumiga liitumist Läti-Eesti piir alles vaid igas inimeses endas – nagu viitab näidendki.       

„Edu” algab mõttesangaritest neliku hüpete, pöörete ja muu meditatsioonilise liikumisega geomeetrilise mustriga põrandal, püsiväärtuste messil, edu boksis. See trupile ilmselt tähenduslik, publikule absurdne kord soolo-, kord rühmaliikumine kestab hooti etenduse lõpuni. Alles finaalis, kui põrand tühjaks jäetakse, saad asja mõttest aru: sinu kui vaataja hinges süttib vastupandamatu kutse ise selle  mustri labürinti sukelduda, kehaliste harjutuste ja meditatsiooni kaudu püsiväärtuste messi kargetest imedest osa saada. Tee koos meiega, tee nii nagu meie, tee meist paremini! Aga on juba hilja. Nauditavatest sõna- ja mõttepärlitest on lavastus tulvil. Tavatarbija-tavainimese võrdlus ülitarbija-üliinimesega, üleminek analoogmõtlemiselt digimõtlemisele (millest jääb mulje, et see võiks olla üks edu pante). Või Ozolsi paatoslik:  „Eesti maksud – ükskõik kui palju neid muudaks – minule on nad armsad!” „Sa oled minu jaoks liiga edukas!” pahvatab Kristels temasse armunud Jegorile. Ehmatavamalt ei saagi tänapäeva Eestis vist öelda. Edu defineerimatusest ja kättesaamatusest hoolimata vaatab lavastus helgelt ja optimistlikult tulevikku. Või nagu Ozols formuleerib: „Nüüd on küll selline tunne, et Eesti tahab veel kellegagi liituda!”  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming