Taheti rahu, saadi tapatalgud

Ehkki otseselt katastroofi ju ei sünni – lavastuse finaalis on kõik tegelased elus ja üsnagi terved –, siis ometi veendume, kui õhuke on tänapäeva inimeste kultuuriline kaitsekiht.

ROMAN SENTŠIN

Vene teatri „Tapatöö jumal“, autor Yasmina Reza, lavastaja Filipp Loss, kunstnik Juliana Laikova, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov. Mängivad Tatjana Jegoruškina, Anna Sergejeva, Dmitri Kosjakov ja Viktor Marvin. Esietendus 20. X Vene teatri suures saalis.

Vene teatri „Tapatöö jumal“ (vene keeles kannab lavastus pealkirja „Искусство примирения“ ehk „Leppimise kunst“ – toim), mis põhineb prantsuse kirjaniku Yasmina Reza näidendil, tõestab taas, et praegusel konstruktsioonide ajastul, mil esiplaanil püsivad Prjažko ja Volkostrelovi laadis eksperimendid ning sageli süžeetud verbatim-tekstid, on traditsiooniline dramaturgia endiselt ajakohane ja nõutud. Seda ei näidanud mitte üksnes esietenduse peaaegu täis saal, vaid ka viis, kuidas vaatajad süüvisid laval toimunusse – selgelt oli tunda publiku ja näitlejate vahel tekkinud särinat.

Reza pole kirjanik, kes külvaks oma näidendid üle rohke tegelaskonnaga. „Tapatöö jumal“ on neist üks rahvarohkemaid, ent selleski on vaid neli tegelast: kaks abielupaari, kes on saanud kokku, et arutada oma teismeliste poegade vahel aset leidnud konflikti. Eesmärk on arutada juhtunut ja poisid lepitada. Tsiviliseeritud inimestele peaks see olema lihtne ülesanne, kuid kohtumise käigus ei pööra tülli mitte ainult kaks perekonda, vaid ka abikaasad omavahel. Pinnale kerkivad vanad solvumised, välja valatakse oma ärritus, väsimus ja põlgus. Pillutakse solvanguid. Mobiiltelefon, mis kisub mehe eemale pereasjadest, lendab sulpsti teekannu. Tulbid kui hubasuse sümbolid pillutakse mööda tuba laiali.

Reza näidend on küll vägagi realistlik, ent etendusele minnes valdas mind siiski mõningane ohutunne, sest mitmeidki kordi olen kogenud, kuidas lavastajad oskavad teha ka Ostrovski teosest puhta absurdi ja pilkase avangardi. Õnneks on lavastaja Filipp Loss käinud algallikaga ringi küllaltki säästlikult. Isegi pealkirja muutmine on osutunud täiesti asjakohaseks: leppimise kunsti ei valda ei tegelased ega ilmselt ka paljud publiku seast. Meist peaaegu igaüks võib osutuda selle näidendi mõne tegelase prototüübiks.

Lavaruumi on Juliana Laikova kujundanud erksates värvides. Silma hakkavad nüüdisaegset kodu iseloomustavad objektid: pesumasin, suur mahukas külmik, põrandalamp, raamatukapp, lai diivan, lilled. Kõik on valge ja steriilne. Ent hetkil, kui sõnalised tapatalgud koguvad tuure ja tundub, et kohe-kohe kargavad tegelased üksteisele kallale, värvub see kõik helepunaseks, vere karva, kord ja hubasus varisevad aga aegamööda kokku, asendudes kaose ja hävinguga.

Esimesed 10–15 minutit on need inimesed – Michel (Dmitri Kosjakov), Véronique (Tatjana Jegoruškina), Annette (Anna Sergejeva) ja Alain (Viktor Marvin) – kõik väga kenad ja sümpaatsed.

Nikolai Alhazov

Lavastuses pole kasutatud esiletükkivaid valgus- (Anton Andrejuk) ja muusikalisi (Aleksandr Žedeljov) efekte – ja see on hea. Valgus- ja helikujundus ei kisu endale publiku tähelepanu, ei rõhu, ent aitab seejuures luua läheneva katastroofi eelaimduse. Ehkki otseselt katastroofi ju ei sünni – lavastuse finaalis on kõik tegelased elus ja üsnagi terved –, siis ometi veendume, kui õhuke on tänapäeva inimeste kultuuriline kaitsekiht ja kui habras nende närvisüsteem. Mis tahes terav sõna võib kutsuda esile raevu, muuta nad metsikuks. Lepituse otsimise asemel sööstetakse üksteist purema ja veristama.

Mõttes ületavad kõik tegelased kordamööda piiri – nende kätte ilmuvad noad, odad, samurai mõõgad. Lavastuse loojad annavad küll kohe aimu, et tegemist on hetkelise kujutluspildiga, kuid saab ka selgeks, et neil tsiviliseeritud härrastel oleks palju lihtsam lahendada probleemid sõjakunsti, mitte aga vestlemise ja leppimiskunsti abil.

Näitlejaid on valitud rollidesse minu arvates hästi, laval on kohe aru saada, kes mängib keda. Seal on Véronique (Tatjana Jegoruškina), selle hubase korteri perenaine, ema, kelle pojal lõi tema eakaaslane välja kaks hammast, põhjustades niiviisi vahejuhtumi, mida vanemad on tulnud nüüd klaarima. Véronique töötab raamatupoes, ta on mures veriste sündmuste pärast Aafrikas, millest ta on kirjutanud ühe kogumiku tarvis ka uurimuse ja seega saab teda nüüd nimetada kirjanikuks. Seal aga on tema abikaasa Michel (Dmitri Kosjakov), kodumasinate kaupluse töötaja, lihtsakoelisem, esmapilgul heasüdamliku ja pehme iseloomuga. Ning teine abielupaar. Annette (Anna Sergejeva), rõhutatult peen ja intelligentsust kiirgav naisterahvas, „kultuuripärandi objektide konsultant“. Tema abikaasa Alain (Viktor Marvin) on advokaat, ent selles ametis selgeks õpitud ilukõnet segavad praegusel juhul kasutamast tema kliendid, kes pidevalt helistavad ja tõmbavad tähelepanu endale.

Esimesed 10–15 minutit on need inimesed kõik väga kenad ja sümpaatsed. Siis aga hakkab kirgede hooratas aina tuure koguma, pritsides laiali pori, viha – ja avameelsust. Esile kerkib tegelaste närune ja hirmutav olemus. Pits rummi, mis traditsiooni kohaselt peaks rahustama närve, keerab nad hoopiski üles ja viib hävingu äärele. Kostavadki Musta Aafrika sõjarütmid ning tegelased muunduvad ilma igasuguse grimmi ja maskita puhtaverelisteks metslasteks, kes on valmis sööstma mitte ainult võõra hõimu (praegusel juhul perekonna), vaid ka oma lähedaste (naine mehe ja mees naise) kallale.

Lavastust mängitakse komöödiana. Ei, näitlejad ja lavastaja ei ole üritanud iga hinna eest panna saali naerust rõkkama, ehkki liialdamist ette tuleb. Seda eriti stseenides, kui tegelased jäävad purju, hakkavad vaaruma ja üritavad kange keelega midagi rääkida. Nende repliigid, milles sisaldub kohutav ausus, lähevad neil hetkil pisut kaduma – publik enam ei kuula, vaid vaatab.

„Tapatöö jumal“ on arvatavasti samavõrd komöödia, kui seda on Tšehhovi „Kajakas“. Inimesed tõesti kannatavad, kuid kahjuks mõjuvad võõraste inimeste kannatused meile sageli naljakalt. Me naerame või vähemalt muigame nende üle, ent pärast mõistame, et tegelikult naerame või muigame hoopis iseenda üle. Igaüks meist on sattunud või vähemalt võib sattuda samasugusesse olukorda. Igaühes meist on peidus seesama, mis lavastuse tegelasteski.

Nii Yasmina Reza näidendil kui ka Vene teatri lavastusel on tervendav toime. Kõrvalt nähtud sündmused sunnivad suruma endas alla meis peituvat tapatöö jumalat, ei lase tal valla pääseda. Teatrist tullakse välja kindlama ja tähelepanelikumana, seda nii enda kui ka ümbritsevate suhtes. Vähemasti minuga nii juhtus. Kasulik õppetund.

Tõlkinud Tambet Kaugema

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht