Tants inimlikest vajadustest

Oma universaalsuses ja lihtsuses ei ole „Vajadustest“ õnneks plakatlik, küll aga oodanuks iseenesestmõistetavusest enamat.

IIRIS VIIRPALU

„Vajadustest“, idee autor ja lavastaja Tatjana Romanova, liikumise autorid ja esitajad Jekaterina Soorsk, Gert Preegel, Helen Reitsnik, Laura Kvelstein, Maria Uppin, Marie Pullerits, Mari-Liis Velberg ja Silver Soorsk, helikunstnikud ja etendajad Deniss Vinogradov ja Lilia Märtmaa, valguskujundaja Oliver Kulpsoo, videokunstnik Roman Pankratov. Esietendus 31. X Tallinnas Endla 59.

„Vajadustest“ ei üllata niivõrd sisu ja vormi poolest, kui just sotsiaalse aspektiga. Ühena vähestest siinsete tantsulavastuste hulgas on see suunatud erivajadustega inimestele, ühiskonnagrupile, kes jääb pahatihti tähelepanuta. Sümpaatne on, et seekord on lavastus tulnud ise publiku juurde, mitte vastupidi: etendamispaigaks on Tallinna puuetega inimeste koda. Nii on „Vajadustest“ ka juba toimumispaiga poolest avatud igasugusele publikule, ka neile, keda tavaliselt südalinna saalides ei kohta. Ruum, mis on erivajadustega inimestele tuttav ja kodune, mõjub neile kutsuvalt.

Mujal maailmas on sotsiaalne ja erivajadustega inimesi kaasav või neile tähelepanu osutav etenduskunst üha levinum, Eestis aga on selles valdkonnas veel vähe tõsiseltvõetavaid näiteid võtta. Välistrupid ja -lavastajad kasutavad üha tihemini erivajadustega etendajaid, ehitades tööprotsessi üles demokraatlikule printsiibile, mille alusel sobib selleks iga inimene, olgu ta näitlejakoolitusega või ilma, sealhulgas ka erisuguste kehaliste võimete ja omadustega. Erivajadustega teatri puhul on vormist ja sisust olulisem toosama sotsiaalne külg, mistõttu tuuakse kahjuks mõnel puhul lavastuse kunstiline tase selle nimel ohvriks.

„Vajadustest“ on nii sisult kui ka vormilt lihtne, kõigile üldinimlikult arusaadav – ilmselt on see olnud ka autori taotlus. Lavastuses joonitakse alla ühisnimetajad, mida saab kasutada kõigi inimeste kohta: liikumiskeeles ja tekstis on esile toodud meie baasvajadused ja soovid elementaarsetest eksistentsiaalsetest kuni spetsiifilisemate ja eneseteostuslike püüdlusteni. Oma universaalsuses ja lihtsuses ei ole lavastus õnneks plakatlik, küll aga oodanuks iseenesestmõistetavusest enamat: rohkem üllatusi, omapäraseid kujundeid või liikumiskeelt, rohkem põnevaid ja haaravaid variatsioone või sidustatumat mängu elava muusika ja liikumise vahel.

Nüüdisetenduskunstis üha hoogsamalt kasutusel tehnoloogilisuse ja posthumanistliku paradigma kõrval tuletavad seda laadi lavastused meelde suhtlemise olulisust. Inimeste kontakt, üksteisemõistmine ja empaatia on nii ühiskonda kui ka iga väiksemat kollektiivi kandvad talad, mis loovad indiviidide vahele sildu. Seda ka nii tugevalt individualistlikus ühiskonnas nagu Eesti oma. Lavastuse rõhuasetus ongi eelkõige aktsepteerimisel ja teise inimese enda kõrval nägemisel – sarnase, võrdsena. Hoopis uue nüansi saab teineteisemõistmine siis, kui me ei räägi ühte keelt või kui tajume maailma eri meeltega, nagu see on näiteks kurdi või vaegnägija puhul.

Viipekeele sulatamine koreo­graafiasse aitas tugevalt kaasa ühe meeldejäävama lavapildi loomisel: üksikust žestist välja kasvavad liikumisfraasid andsid veenvalt edasi soovi kõnetada teist inimest, olgu selleks publik või lihtsalt inimene sinu kõrval. Mainitud stseenid andsid tunnistust viipekeele koreograafilisest olemusest ning selle tantsuga sidumise potentsiaalist.

Koreograafia esituse ja interpreteerimisega tõusis enim esile Laura Kvel­stein, kes mõne tantsija puhul silma jäänud õpitud hoiakust hoopis kaugenes ja väljendas rohkem individuaalsust. Kvelsteini liikumine tundus kõige tabavamalt iseloomustavat tema siseilma, vajadust oma ruumi järele, kuid võimaldas ometi teistega kontaktis olla. Huvitavalt mõjus ka mänguline, sümpaatset lapselikku rõõmu kätkev tõstetele, hüpetele ja otsekontaktile üles ehitatud stseen Helen Reitsniku ja Gert Preegli esituses. Üldises kompositsioonis torkas aga kohati silma hüplikkus ja stseenide fragmentaarsus või nõrk side.

Lavastuse nõrgim lüli on stsenograafia ja kostüümid, mis mõjusid liiga lihtsa või väsinuna ega andnud lavastuse temaatikale kujunditena midagi juurde. Võttes arvesse, et tegu pole tavapärase black box’i tüüpi teatrisaaliga, pidanuks lavakujunduses mõtlema sellele, et saal ei muutuks n-ö rahvamajalikuks, ning kasutama seda laadi ruumi ka stsenograafia seisukohalt põhjendatult. Ent just veidi ajast maha jäänud kultuurimaja see kardinate ja õhupallidega lõpptulemus kahjuks meenutas.

Lavastuse kandev pool on sisuline sõnum. Erinevustele vaatamata on inimloomus siiski universaalne ning meid kõiki iseloomustavad samad vajadused: soov olla armastatud, terve, anda ja vastu võtta emotsioone, end teostada. Tantsijate liikumiskeel ja -stiil küll erineb veidi, kuid grupikoreograafiaga stseenides sobitutakse harmooniliseks ansambliks, mis viitab justkui meie kõigi ühtemoodi soovidele ja vajadustele individuaalsete erisuste taustal.

Meelde tuleb sotsiaalteadlase Maslow vajaduste püramiid, mille baasi moodustavad esmavajadused, nagu toit, peavari, turvalisus ja tervis, seejärel sotsiaalsed ja isiklikud vajadused (sotsiaalsed suhted, sõbrad, pere), ning kõige viimasel astmel, kui ülejäänu on olemas, juba eneseteostuse ja -väärtustamisega seotud vajadused (töökoht, karjäär, eneseareng jms). Just nende vajaduste loomus ja olemus on meil kõigil sama, nüansid erinevad aga vastavalt igaühe iseloomuomadustele ja eelistustele.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et „Vajadustest“ osutab tänuväärselt erivajadustega inimestele ja meie kõigi universaalsetele vajadustele, püstitamata küll uusi ja originaalseid küsimusi ning vormikeeleski sammutakse pigem turvalisi teid pidi.