Tants masuudipüttide vahel

Meelis Oidsalu

Erki Aule lavastajatöö piirdus näidendi Adamsoni kunagise ateljee väikesesse aeda mahutamisega.        Pärimusteatri Loomine „Adamson: kujud ja killud”, autor Loone Ots, lavastaja Erki Aule, kunstnik Riina Vanhanen, tantsujuht Kati Kivitar. Mängivad Marilyn Jurman, Külli Reinumägi ja Maarius Pärn. Esietendus   11. VIII Paldiskis Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi aias.        Eluloolisi näidendeid-lavastusi ei ole sugugi kerge luua. Nagu näitas ka lõppenud suve teatrikogemus, kipuvad ajaloost kõnelevad teatriteosed kujunema pigem kunstiliselt kõnetuteks koha- ja mäluprojektideks (nt Ugala teatri Meleski klaasivabrikus etendatud „Läbi  klaasi”), halvemal juhul lihtsalt peenelt serveeritud palaganiks (Rakvere teatri „Noor Eesti”). Pärimusteatri Loomine puhul võiks juba teatri nimest eeldada, et pärimuse tutvustamine on esikohal, kunstilisus aga pigem teatriga kaasnev hüve. Loone Otsa kirjutatud ja Erki Aule lavastatud „Adamson: kujud ja killud”, mida suvel etendati Paldiskis Amandus Adamsoni ateljeemuuseumi aias, on vahva näide, kuidas pärimusteater võib pretendeerida didaktilisest  mäluprojektist rohkemale. Just nimelt pretendeerida, sest lavastus ise on nunnu, aga rahvateatrilik, kõik kunstilised kujundid tuli publikul suuresti endal tekstimassiivist välja nikerdada.  

     

Tekst, mille põhikujund on ilmselt tõukunud Amandus Adamsoni loodud Lydia Toferi tantsivat naist kujutavast hauakujust, seob põnevalt elutantsu ja surmatardumuse (või siis kivikujuliku tardumuse) vahelise pinge. Tantsu ja tardumust näeme korduvalt ka lavastuses,  mille tegelasteks lisaks kujurile endale (Maarius Pärn) on kahe tema kuju („Russalka” ja juba mainitud hauakuju) modellid Lydia Tofer (Marilyn Jurman) ja Juuli Roots (Külli Reinumägi), kes kujuri käsu peale liikumatuid poose võtavad, puhkehetkil aga elurõõmsalt lulli löövad ja sekka olnut meenutavad. Arvestades, et lavastatud materjal käsitleb üht meie kõige väljapaistvamat kujutavat kunstnikku, eeldanuks lavastuselt ka tavapärasest tugevamat  rõhku vormilisele, täpsemalt näitekunstilisele viimistletusele, millest jäi aga kõvasti vajaka. Kunstniku valikul on teater täkkesse pannud: Riina Vanhanen on tuntud oma süvenemisvõime, leidlikkuse ja veatu stiilitunde poolest. Maitsekas minimalism nii ajastutruude kostüümide kui ka muu vähese atribuutika juures lasi lavastuse tugevamatel elementidel – Paldiski masuudihaisusele industriaalsele atmosfäärile vastanduval boheemlikul kohavaimul  ja väärt tekstil – kenasti esile tulla.   

  Näitlejate valikut oleks võinud aga hoolikamalt  kaaluda. Maarius Pärn võlub küll oma vahetuse ja hingestatusega, kuid ainult tahtmisest jäi nii Adamsoni kui ka kunstikriitik Hanno Kompuse nende mälestust respekteerival tasemel esitamiseks väheseks. Oli siin tegu liiga kasina juhendamise või näitleja kogenematusega, ei oska arvata. Marilyn Jurmani puhul olid probleemi põhjused ilmsemad: näitlejanna pidi ühtaegu nii näitlema, tantsima kui ka laulma, kõik need tegevused käisid talle aga  nii koos kui ka eraldi ilmselgelt üle jõu. Teater ei ole Eurovisioni lauluvõistlus, siin pelgalt nahaalsusega hakkama ei saa, vähemalt mitte sellise kunstilise tasemega materjali puhul. Ka Erki Aule lavastajatöö piirdus näidendi Adamsoni kunagise ateljee väikesesse aeda mahutamisega. Teksti väärtusi see kõik mõistagi ei kahanda, soovitan seda kindlasti lugeda ka teatri aastaauhindade algupärase dramaturgia žüriil. Ots  pole lähtunud ajalisest lineaarsusest ega hakanud tuimalt suurmehe elulugu ümber jutustama, vaid, nagu öeldud, on tõukunud skulptori elukutse ühest arhetüüpsest väljakutsest: kuidas anda ükskõiksele, kõvale mateeriale elu (meenutagem kas või Pygmalioni müüti)? Ta on leidnud sellele ka paralleeli kunstiajaloost, sidudes omavahel möödunud sajandi alguse tantsukultuuri tormilise arengu, tantsulise eluhoo, ja monumentaalse kujutava kunsti kui eluhoole vastanduva, aga seda õnnestunumatel juhtudel talletava tardumuse.     

Tantsu ja skulpturaalkunsti nagu igas muuski kunstivaldkonnas peituva vastuolulisusegi  toob Ots kenasti välja: „ADAMSON (modell Lydiat kleiti seljast võtma veendes): … Ja sellest tillukesest Paulast tegin mina sellise kena skulptuuri nagu „Nälg”. Ühe meeleheitel alasti tüdruku. (Võtab Lydial õlgadest.) See tumm tüdruk ei räägi. Tema on eluks ajaks vaikima mõistetud. (Võtab Lydia näost kinni, tõmbab rääkides ülespoole.) Aga kui palju ütleb tema suu minu loodud näos! (Laseb Lydia lõua lahti, paljastab õla.) Kui palju ütleb tema poos! Ta näitab ahastust ja õnnetust, lootusetust ja täielikku alistumist oma saatusele. Ja looja käsi ihub tema tunded nii teravaks, et publik pühib silmi (katsub asjalikult Lydia tagumikku), üldse märkamata, et Nälg pole põrmugi kõhn! LYDIA (püüab eest ära minna, kurttummana): Mõõõhhh! ADAMSON: Just nimelt. Tema muudkui mõmises ja mina rääkisin kunstist. Tuhka ta mind kuulis, ta oli ju kurt. Aga me saime ilusti kokkuleppele. Kleidi võttis ka seljast ära.”  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht