Tantsukujundite looja

Heili Einasto

Estonia teater tähistas galaetendusega Mai Murdmaa 75. sünnipäeva. „Tants peab olema kujundites. Mis sa sinna sisse paned, on su enda asi, aga tants peab rääkima kujundites, alluma kujundile. [---] Kujundid tuleb laval läbi tunnetada. Kui see kaob ja jäävad vaid alasti liigutused, siis see ei ole enam kunst,” on öelnud Mai Murdmaa.1 Minu tutvus nüüdisaegse mõttega tantsukunstis sai alguse Mai Murdmaa loomingust. Just tema balletid olid need, mis kujundasid arusaamu tantsukunsti võimalustest, väljendusviisidest ja mõttest. Murdmaa teoste kõrval oli Estonias muidugi teistegi koreograafide töid ja mõnikord õnnestus Soome televisiooni kaudu näha mujal maailmas toimuvat, ent mingiks sisemiseks mõõdupuuks said ikkagi Murdmaa lavastused. Kuni need muutusid enesestmõistetavaks, omamoodi vaikimisi väärtusteks – ja sellega ehk ka igapäevaseks ja tavaliseks. Kulunukski, sest need olid kogu aeg olemas ja silma ees. Ja siis ühtäkki neid enam ei olnud. Murdmaa loomingust sai Eesti tantsulavadel juhukülaline, tema tantsulavastused olid sama haruldased nagu nõukogude ajal lääne koreograafide looming. Tasapisi on hakanud tekkima nälg Murdmaa loomingu järele, selle järele, millest juba 45 aastat tagasi kirjutasid Anna Ekston ja Lea Tormis:2 Mai Murdmaa usaldab väga tantsu väljenduslikke võimalusi, tantsu kujundlikkust; ta eelistab head ja huvitavat muusikat ning avab selle najal, sümfoonilise tantsu kaudu inimese sisemaailma ja kujutab tema psüühilisi seisundeid; Murdmaale on inimese keha täiuslik instrument ning tänu sellele pakub ballett palju nii emotsioonidele kui ka mõttetegevusele. See kõik tundub enesestmõistetav ja ometi see nii ei ole – ajal, kus väga erilaadsete koreograafide looming on hiirekliki kaugusel, saavad selgemaks Murdmaa ballettide väärtused, tema loomingu omapära ja individuaalsus.

Nii on kiiduväärt, et Estonia teater tähistas rahvusvahelist tantsupäeva Mai Murdmaa loomingut näidates (ja pidas sellega ühtlasi ka tema juubelit), seda enam, et suuremat osa Murdmaa tantsuloomest internetist ei leia. Kavas olid 1990. aastatest pärit pikemate ballettide („Don Juani mäng”, „Kuritöö ja karistus”, „Surma ja sünni laulud”, „Maarjamaa lunastus”) katkendid või uuemad lühivormid, mis kinnitasid juba öeldut. Muusikavalikus olid Fryderyk Chopin, Pjotr Tšaikovski, Astor Piazzolla, Karlheinz Stockhausen, Arvo Pärt, Kuldar Sink, The Spinning-Wheels Drive Band, esitajaiks Tallinna balletikooli õpilased, Vanemuise ja Estonia balletisolistid, kellest vaid üksikud on Murdmaa loomingut varem esitanud.

Lehti Metsaalt on kirjutanud: „Ballettmeister Mai Murdmaa põhitõeks on eelkõige – kogu kunst algab individuaalsusest. Ainult individuaalsus väljendab midagi.”3 Koreograafi individuaalsus saab esile tulla üksnes tantsija isikupära kaudu. Ja teiselt poolt: tantsija individuaalsus saab areneda üksnes huvitava ja isikupärase koreograafia korral. Kõnesolev balletiõhtu oli selle ilmekas näide. Siiani on Jonathan Hanks silma paistnud värvikate karakter- ja koomiliste rollidega, nüüd korraga – Kuldar Singi „Ave Mariale” loodud koreograafiline meditatsioon. Hanks ei tantsinud mitte üksnes käte ja jalgadega, vaid kogu olemusega; mitte üksnes muusika järgi, vaid ta ise muutuski muusikaks; helid elasid tema kehas, koreograafia andis mõttele ja emotsioonile füüsilise vormi ning see kõik kokku oli mitmekihiline palve.

Tegelikult tantsib kogu Estonia trupp Murdmaa loomingut teisiti kui aastaid tagasi: toona kasvasid tantsijad Murdmaa loomingu najal, praegused tantsijad, kellest suur osa on tulnud väljastpoolt Eestit, esitab seda samasuguse tundega, nagu mis tahes teise koreograafi oma. Ühest küljest on see hea, sest pole enam enesestmõistetav ega kulunud ning pakub esitamispõnevust ja avastamisrõõmu, ent on ka oht, et kaob midagi raskesti sõnastatavat, kuid siiski olulist – kodune tunne, mis tuleneb ühisest (tantsu)taustast ja jagatud maailmatunnetusest.

Võimalus esitada eesti ühe väljapaistvama koreograafi loomingut näitab ehk meile mujalt tulnud balletiartistidele, et siinne ballett pole üksnes „odav” allhankemaa, millel puudub koreograafiline minevik ning mis ostab sisse mujal tehtud tantsuloomingut, et selle kaudu tõestada oma väärtust; et siingi on hinnaline ja korduvat esitamist väärt balletirepertuaar, mis võiks vabalt konkureerida mis tahes rahvusvahelise suurkuju omaga.

Tsiteerin jällegi Lehti Metsaalti, Mai Murdmaa kadunud sõpra, kaasaegset ja loomingu austajat, kes on minu arust kõige paremini suutnud iseloomustada koreograafi: „Mai Murdmaa on oma balletilavastustes ühel ajal skulptor ja graafik. Iga liigutus iseenesest pürib lõpetatusesse, skulptuurne lõpetatus väljendab juba teatud tunnet, emotsiooni; joonte graafiline arendatus ja mitmekesisus viib mõtte lõpuni või süvendab seda. Ja muidugi, kõige tähtsam – mitte ühtegi formaalset või illustratiivset pööret, painutust, žesti […] Liigutused kasvavad kujundiks, kujundid saavad sageli sümboolse tähenduse”.4

Mai Murdmaa oli üks esimesi koreograafe Teise maailmasõja järgses puritaanlikus Nõukogude Liidus, kes rääkis balletilaval söakalt seksuaalsusest – kujundlikus ja rikkalikus tantsukeeles, mis iial ei laskunud rämedasse naturalismi. Lõik „Don Juani mängust” tänavuse Ergo preemia laureaadi Olga Rjabikova ja Maksin Tšukarjovi esituses ning „Malagueña” Nadežda Antipenko, Anatoli Arhangelski ja Eesti Rahvusballeti tantsijate esitatuna tõendavad Murdmaa seisukohta, et „tantsijad on teiste kunstnikega võrreldes laval vähem seksuaalsed, justkui puhastunud, sest nad transponeerivad oma seksuaalsuse täiesti uude kvaliteeti – tantsu vormi. […] Kui ongi seksuaalsus, siis puhastunud”.5

Murdmaa looming pole „mugav”. Isegi pealtnäha lihtsad muinasjutud on mitmeplaanilised ja seal esitatakse valusaid küsimusi inimeksistentsi kohta (nagu see on ka juba mainitud teostes). Ehk on just see „ebamugavate” ja tõsiste teemade käsitlemine üks põhjus, miks Murdmaa looming on peaaegu varjusurmas olnud? Kui balletti nähakse üksnes kultuurse ajaviitena ja kaunite kehade drillitud liikumisena meeldiva muusika saatel, on „Kuritöö ja karistuse”, „Meistri ja Margarita” või „Krati” teemad liiga kriitilised, need väljendavad liiga teravalt, liiga ihuliselt ja seega ka vahetult tänaseid valupunkte. Murdmaale pole ballett iial olnud meelelahutuslik, „paraadlik pepskunst”,6 vaid ta on igas oma lavastuses, ka kõige intiimsemas, väljendanud oma kaasaja soove, mõtteid ning eesmärke rikkas liigutuste keeles.

Mai Murdmaa on rõhutanud: „Liigutusi ei mõelda välja. Idee tekitab atmosfääri. Selle järgi valid keele ja vormi. Kui tekib atmosfäär, tead täpselt, mis sinna sobib ja mis mitte. Nii jääb ära konstrueerimine, mis tihti balletis toimub.7 Koreograafiline tekst peaks sündima mitte kombinatsioonina olemasolevatest liigutustest, vaid liigutustest, mis sünnivad seesmise vajaduse sunnil. […] Näen balletti assotsiatiivse vormi ja sisu mänguna – sümfooniana, mis ei kanna konkreetset süžeed, kuid siiski kannab konkreetset ideestikku.”8

Ajal, kui igaüks on koreograaf, igaüks tuleb lavale ja jätab sageli liigutused loomata või vastupidi, ainult kombineerib neid, on Murdmaa seesmise vajaduse sunnil sündiv liikumine igati oluline. Tants ei ole mitte üksnes kujutluspilt või mõte tantsust, vaid liikumise ja keha kunst. Hirmust narratiivi ees on paljud tänapäeval laval olevad „tantsuteosed” sedavõrd fragmentaarsed, et neist kipub mõte kaduma minema. Jutustus on tähtis, tuleb vaid aru saada, et jutustus ei tähenda üksnes sõnadesse valatavat lugu, vaid võib olla väljendatud ka värvides, liigutustes, helides – jutustus tähendab eelkõige seostatust, tervikut, sidusust, konkreetset ideestikku. Jutustus ei pea tingimata olema konkreetse süžeega, on ka abstraktseid lugusid.

„Abstraktne mõtlemine on iseloomulik Mai Murdmaa kogu loomingule. Tema töödes on sügavad filosoofilised alltekstid, mis on saanud üldistuse mõõtmed. Mai Murdmaa mõtlemise keskpunktis on alati Inimene ning tema otsingud, siseheitlused ja püüdlused määramaks oma kohta sessinatses maailmas,” on kokku võtnud Pille Palm.9

Mai Murdmaa loomingu käekäiku vaadates tabasin end jälle mõttelt, kui kerge on kaotada tantsuloomingut. Piisab sellest, kui kaovad inimesed, kes seda (oma kehas) mäletavad – mäletavad mitte üksnes liikumisjadasid, vaid seda mõtet ja atmosfääri, mida need tantsukombinatsioonid kannavad. Ajal, kui artistid vahetavad truppe, kui rahvusvahelisus hakkab üha enam tähendama ka ühtesid ja samu balletilavastusi (koos kujundusega) eri lavadel, on kerge kaotada oma isikupära, mis põhineb oma (tantsu)ajalool ja balletirepertuaari tundmisel. Eesti Rahvusballeti juhtkond näib seda mõistvat – tänavu novembrisse on kavandatud Mai Murdmaa uus lavastus „Petruška”. Jääme ootama!


1 Maris Meiessaar, intervjuu Mai Murdmaaga. – Eesti Päevaleht 23. V 2009.

2 Anna Ekston ja Lea Tormis, Küpsus. – Noorte Hääl 6. VI 1968.

3 Lehti Metsaalt, Eskiisid portreele. – Kultuur ja Elu 1971, nr 3, lk 14-15.

4 Samas.

5 Vahur Värk, Monoloog: Mai Murdmaa. – Õhtuleht 14. IV 1993.

6 Lehti Metsaalt, Eskiisid portreele.

7 Tui Hirv, Tähtsaim on mõte, idee. Intervjuu Mai Murdmaaga. – Eesti Päevaleht 31. III 2008.

8 Vahur Värk, Monoloog: Mai Murdmaa.

9 Pille Palm, Aina otsida on huvitav ja kurnav. – Eesti Päevaleht 31. III 1998.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming