Tantsulist augustit kokku võttes

Marie Pullerits

Kontseptuaalne tasand ja tantsuesteetika olid Augusti tantsufestivali üldpildis kenasti tasakaalus. Suvistele teatrifestivalidele andis taas lõppakordi Augusti tantsufestival, mida võis seekord pidada tavapärasest tantsurohkemaks. Koreograafid on tajunud praeguse aja suundumusi ja jagatud teemasid ning neile oma töödega vormi andnud. Olgu siis nimetatud mõned festivalil esile kerkinud jooned ja olulisemad teemad. Festivali seekordse programmi keskseimaks teemaks võib pidada esitaja ja tema performatiivsuse olemuse küsimust: kes on esitaja laval, milles seisneb tema roll, kust kulgeb piir publiku ja lavalolijate ühisloome ning autonoomse autori vahel? Publikuga manipuleerisid peamiselt Roger Bernat’ lavastus „The Rite of Spring” („Kevadpühitsus”), Elina Pirineni „Lover of the Pianist” („Klaverimängija armuke”) ning mõneti ka Kris Verdoncki ja Alix Eynaudi „Exit” („Väljapääs”), ehkki erisugustelt lähtepunktidelt. Pirineni lavastus tekitas vaatajaile ebamugavust ja alavääristas seejuures ka tema kui esitaja positsiooni. Ennastlõhkuv, alastuseni eksponeeriv ning ängist pakatav tants oli türanniseeriv ja võimukas. Pirineni esitus näis olevat saadetud alalisest traagilisusest ja üksindusest, kuigi selle põhjused jäid mõneti mõistmatuks. Roger Bernat’ Pina Bauschi samanimelisest tantsulavastusest inspireeritud teos lähtus aga nii esteetiliselt kui ka kontseptuaalselt teistsuguselt pinnaselt: „The Rite of Spring” oli publikule jagatud kõrvaklappide abil teostatud tantsuesteetiline osaluslavastus purustamaks tavapärast teatriillusiooni, millesse vaataja harilikult satub.

Festivali üks omapärasemaid lavastusi, Kris Verdoncki ja Alix Eynaudi „Exit” asetas aga publiku tugevalt isikliku etenduskogemuse looja rolli. Lavastuse kontseptsioon lähtus magamisest kui mitmetasandilisest psühhofüüsikalisest nähtusest, mille ajal (mitte)teadvus võimaldab meil end taaslaadida ning probleemidele lahendusi leida. Publiku roll oli vaadata tantsijat ning võimalusel uinuda. Minimalistlik nüüdistantsukeel koos pisinüanssidest koosneva valguslahendusega lõi omamoodi meditatiivse aegruumi, mis tekitas vaatajais erisuguseid visuaalseid ja auditiivseid tajuaistinguid ning tähendusvälju.

Teine temaatiline suundumus, mida käsitleti mitmetes töödes, oli tantsija olemine. Mida tähendab olla tantsija kui esitaja, milline on tema ülesanne ja kuidas ta teenib publikut? Neid küsimusi esitasid Doris Uhlichi „Rising Swan” („Tõusev luik”) ja Tabea Martini „Duet for Two Dancers” („Duett kahele tantsijale”). Uhlichi lavastus oli jämedakoelisem, ennast äärmusteni ületav ja emotsionaalselt alastav, ent käsitletud popkultuurirohke huumoriprisma kaudu. Illusioonid ei täitu, aga ikkagi püüab tantsija jõuda eneseteostuseni.

Tabea Martini lavastust „Duet for Two Dancers” võib pidada festivali üheks lihvitumaks pärliks. Töös kujutati tantsija sisyphoslikku vaeva, mis võib panna professionaalidki tõsiste eksistentsiaalsete küsimuste ette, ent kasutati selleks absoluutselt virtuooslikku tantsutehnikat ja leidlikku enesekohast huumorit, mida saavad endale lubada vaid oma ala tõelised meistrid.

Samu teemasid käsitles ka Bess Kargman dokumentaalfilmis „First Position” („Esimene positsioon”): selles kujutatakse noorte tantsijate elu karmis balletimaailmas, kus loeb vaid perfektne tulemus – tulgu see tervise, lähisuhete või lapsepõlve arvelt. Filmis näidati oma vanuseklassi tippe, ent palju rohkem leidub tegelikult noori, kelle ohverdus jääb tasumata. Neist justkui ei räägita kunagi, aga sotsiaalses plaanis oleks oluline paljastada ka institutsionaalse tantsumaailma teine pool.

Tantsija olemise kõrval tundus mitmes töös esile kerkivat ka inimese kui süsteemi osa teema. Mõneti oli see tajutav Kris Verdoncki lavastuses „Exit”: inimene kui osa kogukonnast, mis mõjutab pidevalt teda ümbritsevat keskkonda. Hiroaki Umeda tantsu- ja visuaaltehniliselt kõrgetasemelistest lavastustest „Adapting for Distortion” („Kohanemine moondumisega”) ja „Haptic” („Kompimine”) kerkis esile aga süsteemi kadunud inimene. Ühelt poolt võib selles näha nüüdisaegse Jaapani vaikiva kultuuri fenomeni, teiselt poolt saab selle laiendada ka praegusele ühiskonnale üldisemalt. Umeda lavastuste puhul ei saa mainimata jätta ka nende esteetilist poolt: kolmemõõtmelistena mõjuvad tekstuurigradiendid taustal, elektrooniline heli ja plastika ning locking’uga vahelduv tantsutehnika jättis kohati mulje lausa arvuti loodud installatsioonist.

Täiesti teistsuguses võtmes käsitles süsteemi Pieter Ampe, Guilherme Garrido, Hermann Heisigi ja Nuno Lucase ühislavastus „A Coming Community” („Ühendatud kogukond”), kus kunstnikud katsetasid mänguliselt grupi loomise mehhanisme. Ehkki tekkiv õhkkond oli humoorikas ja soe, näis laval toimuv jäävat vahendite rikkusest hoolimata veidi liiga etüüdilise katsetuse tasandile. Võib-olla tuligi selle lavastuse puhul olulisemaks pidada artistide suurepäraselt sümbiootilist koostööd, mitte niivõrd nende koomilist vaadet inimestele kogukonnas.

Tänavuse Augusti tantsufestivaliga võis igal juhul rahule jääda nii eksperimenteerivamat suunda eelistav kui ka klassikaliselt tugevat tantsutehnikat nautiv publik. Kontseptuaalne tasand ja tantsuesteetika olid programmi üldpildis tasakaalus ning pakkusid taas mõtlemisainet tantsu kui väljendusvormi võimaluste üle. Publik sai küsida endalt, miks kogeda just tantsu kui lavalist meediumi, ning leida sellele, loodetavasti, ka rahuldava vastuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming