Tarmo Tagametsa uneline mõtterännak

Lavastuse aluseks on Võrumaa mehe Ado Kisandi (1929–2013) lapseea Siberi-päevikute põhjal valminud raamat. Raamat ja lavastus on aga täiesti erisugused.

ENN SIIMER

Müüdud Naeru „Saaks veel Eestissegi“, autor, dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Tarmo Tagamets, muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa. Mängivad Toomas Suuman, Imre Õunapuu, Agu Trolla, Vootele Ruusmaa ja Maive Käos. Esietendus 20. VII Võru Stedingu majas.

Tarmo Tagamets on praeguse teatri üks omanäolisemaid näitlejaid: jõuline, maamehelikult ja üdini maskuliinne bass. Andres Keil on teda tabavalt iseloomustanud: Võru vägi murrab peale. Juba eelmise kümnendi osatäitmised Madis Kõivu näidendites „Ennola“ ja „Castrozza“ (Taago Tubina lavastused Võru Teatriateljees vastavalt 2003. ja 2007. aastal) äratasid tähelepanu, omamoodi võimas oli ka tema lavastatud Võru laulu- ja tantsupidu „Uma pido“ (2008). Tagametsa puudutus muudab asju tundmatuseni, tema omamaailm on ligitõmbavalt robustne ning fantaasiarikas.

Oma dramatiseeringu ja lavastuse „Saaks veel Eestissegi“ on Tagamets kavalehel nimetanud uneliseks mõtte­rännakuks. Lavastuse aluseks on Võrumaa mehe Ado Kisandi (1929–2013) lapse­ea Siberi-päevikute põhjal valminud raamat.1 Raamat ja lavastus on aga täiesti erisugused.

Ajastupeegelduse ning Eesti saatuse kroonikana on raamat unikaalne. 11–12aastase lapse kiretute päevasündmuste lühivormis üleskirjutus köidab eeskätt oma autentsusega. Siin pole (peale üksikute kildude) emotsioone, kuid just see lapselikult naiivne dokumentaalsus ja ausus annabki neile ootamatu üldistusjõu. Päevik on kõike muud kui kunstiline, isegi autori algelised illustratsioonid on ennekõike olustikulised ja annavad edasi autorit ümbritsevat miljööd. Just see mittekunstilisus ning objektiivsus saab lugejale, kes teab ja tunneb ajaloolist tausta, tähenduslikuks ning emotsionaalselt traagiliseks. Juba üksi see, kuidas Poiss kirjeldab oma tegevust 1941. aasta suvel Vääna pioneerilaagris, ning kuidas siis, 15. juunil saab ta emalt mittemidagiütleva palve kohe koju tagasi tulla, teeb lugeja kõhedaks. Järgmisel päeval pärast koju jõudmist algabki teekond loomavagunis itta. Seegi on fikseeritud kiretult, justkui muuseas.

Dramatiseering ja lavastus läheneb loole täiesti teisest otsast. Kui päevik ja raamat on dokument, elu ise, siis lavastus on kunst. Siin on esikohal emotsioonid, dokumentaalsust asendab unenäolisus ja mälestuslikkus. Tähendusrikkad detailidki on täpselt oma kohal: kogu etenduse kestel ringirändav tomat, tuhm lambike laes, lauale valge lina alla oma aega ootama jäetud keedukartulid ja kurgisalat. Tähelepanu keskmes on see, kuidas Tagamets näeb neid inimesi ja seda aega. See, mis on talle oluline. Dokumentaalsusele viitavad vaid tagaseinale projitseeritud geograafilised kohanimed.

Kuigi Isa (Toomas Suuman) ja Poeg (Imre Õunapuu ) elavad justkui omaette ja eraldi, on ometi just nende omavaheline suhe lavastuse peateema.

Kätlin Hoop

Kunstilise üldistuse nimel on lavastaja kasutanud ka Kõivu, Masingu, Oldekopi tekste ja ka tegelasi, kes raamatus puuduvad. Kui päevikus rändab väike Ado koos ema ja vendadega, siis siin näeme teda isaga, ning see pole lihtsalt ühe tegelase asendamine teisega, vaid hoopis midagi muud. Isa on siin pigem Poisi kujutluslik Vari (just Varjuks nimetabki lavastaja Isa kavalehel), Poisile inimliku toe ja peresideme vajaduse kehastus. Ka kõik teised tegelased on rohkem kujutluslikud kui reaalsed, kõige sugestiivsem neist kindlasti Poisile öösiti ilmuv unenägu Mustkunstniku näol, Mulgi nime all annab olulistele momentidele rütmi NKVD-lane (Vootele Ruusmaa). Alates juba pioneerilaagrist saadab Poissi lapselikku siirust kehastav Lehm (Maive Käos).

Dramatiseering ja lavastus on kui päeviku isikustatud väljaanne. Siin omandab kõik unenäolise tähenduse, kuid tänu sellele ka emotsionaalsuse. Ainuke asi, mis teatritekstina puudu jääb, on loo puudumine. Kas igas teatrilavastuses peab olema oma lugu? Ühes intervjuus ütleb Tagamets otse välja: „Ma ei kannata teatris lugusid. Mul on igav. [—] Kogu aeg on vaja murda.“2 Siin ta murrabki, kuid kahjuks paneb sellega ka vaataja kannatlikkuse proovile. Lavastaja võib muidugi lugusid (õigem oleks vist öelda – traditsioonilisi lugusid) vihata, kuid vaatajale on just lugu, selle areng ja tulemus esmatähtis.

Lugu teatris on küll hoopis midagi muud kui kirjanduses. See võib olla ka peidetud, assotsiatiivne (Tagametsale meeldivad assotsiatsioonilised seosed), kuid nii nagu konfliktki, peab see siiski endast, kas või varjatud kujulgi, märku andma, muidu jäävad olulised asjad harali, seosetuteks. Lugu, nagu ka konflikt ja selle areng, peab olema, nagu aristotellik algus-keskpaik-lõpp. Seda ka absurdis, kus nagu polekski mingit lugu (rääkimata välja paistavast konfliktist), nagu näiteks kas või Becketti „Godot’d oodates“. Siis tekivad need kuulaja, vaataja fantaasias ja on seetõttu täiesti individuaalsed, sest kui ei teki seost ja arengut, pole ka lugu.

Nii ka siin, kõik tegelased on omaette huvitavad, ka näitlejad mängivad hästi ja kaasakiskuvalt. Eriti tahaks esile tõsta Toomas Suumani vägagi sisenduslikult mängitud Isa, kes muudab lavastuse ja suhted pojaga sügavaks ja mitmetahuliseks. Kuigi Isa ja Poeg eksisteerivad justkui omaette ja eraldi, on ometi just nende omavaheline suhe lavastuse peateema. Siit saabki lugu alguse kätte, kuid sinna see jääbki. Kui palju erineb alguse 11aastane poiss lõpu 18aastasest? Tema suhted isaga, olgugi et kujutluslikud, peaksid emotsionaalseltki temasse jälje jätma, siin näeme vaid Isas toimuvaid sisemisi kahtlusi ja muutusi.

Ka Poiss ise (kavalehel Mina, Imre Õunapuu heas esituses) suhtub algul kõigesse ümbritsevasse õhinaga, hiljem lapselik õhin taandub, jäävad lihtsalt Poisi tundemaailma peegeldavad unenäod. Kõige huvitavamad ongi siin Mustkunstniku ekstsentrilised ülesastumised – seda teeb Agu Trolla tõepoolest hästi ja jõuliselt. Tahaks näha ka seda, kuidas mõjutavad suurepäraselt väljamängitud Mustkunstniku unenäolised ilmumised ja tegutsemised Poissi, mis temas muutub ja kuidas see muudab tema suhtumist Isasse.

Unelisus on tõepoolest selle lavastuse võtmesõna. Ega muidu ju Tagamets ei tooks lakoonilisel kavalehel eraldi välja seda lavastust käivitanud unenägu. Unenägudega on üldse huvitavad lood. Miskipärast on just viimasel ajal nende vastu tähelepanu tõusnud, jätame siinkohal küll kõrvale igasugused tulevikuennustused ja muu soolapuhumise. Aare Pilv on väljendanud ühes inter­vjuus mõtte, mis võinuks ka sellele lavastusele võtme anda. „Inimene võib-olla laenab unest tegelikkuse struktureerimise vahendeid.“3 Just selles, ärkveltaju värskendamise mõttes kasutab unenägu ka Tagamets ning saavutab tõepoolest värskuse (siin annab see kiretule loole emotsionaalsuse), kuid jääb miskipärast poolele teele.

Usun, et nii mõnelegi vaatajale võis jälgitava loo puudumine mõjuda väsitavalt, kuulsin minagi publiku seas rahuolematut mõminat, kuid ometi hindan uut käsitust väljendavat lavastust märksa kõrgemalt kui nii mõnegi hästi tuntud näitlejatega massitiraažis valminud kassatükki, kuhu publik lausa tormab. Kui juba väljapaistvalt heade näitlejate kohta hakkab ajakirjanduses ilmuma artikleid selle kohta, kuidas üks või teine tuntud näitleja oma sissetulekuid suurendab,4 siis kipub teatri funktsioon ühiskonnas küll kuhugi ära kaduma. Kommertslikest suvelavastustest juba puudust ei tunta, neid jagub Eestimaa iga nurga peale.

1 Ado Kisand, Saaks veel Eestissegi. Päevik 1939–1947. Hea Lugu, 2015.

2 Andres Keil, Tagamets – Võru vägi murrab peale. – Eesti Päevaleht, 17. V 2008.

3 Margus Ott, Tähelepanukunst. Intervjuu Aare Pilvega. – Sirp, 21. VII.

4 Metsikult tööd rabava Raivo E. Tamme kasum tõusis taevasse. – Postimees, 19. VII.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht