Tartu saab Mati Unti täis

Margot Visnap

Mälestuskild 1992 aasta kevadest: Ku-Ku klubist sätiti Mati Undi eestvõttel teatrijuttu vestma ja keelekastet võtma muruplatsile Vabaduse väljaku ääres, kohta, kuhu nüüd kerkimas Vabadussammas. Undi seltskonda nautisid Priit Pedajas ja Margot Visnap. Nagu ikka, sattus õigel hetkel õiges kohas olema Kalju Suur. Undi festival Tartus. Ega Mati Unt ise suur festivalimees vist olnud, kuigi seltskonda ta armastas ja sellel festivalil tunneks ta ennast ilmselt hästi. Rõõmustaks talle omasel ülimalt siiral, veidi häbelikul ja pisut edeval moel, jalg üle põlve, kuskil kohviku nurgalaua taga istudes. Aeg-ajalt habemesse kihistades, lapseliku õhinaga seltskonnakaaslastega oma uut ideed, värskelt kuuldud uudist jagades. Ja kuigi Unt tähelepanu armastas, oleks temagi nii suurejoonelise festivali üle hämmingus. Et nüüd siis alles, post mortem?

Unt oli läinud sajandi eesti teatri viimaste kümnendite enfant terrible, isepäine ja isikupärane, jonnakalt sõltumatu ja kuni lõpuni VAIMUstavalt, andunult teatrit armastav. Omamoodi teenäitaja järgmistele tulijatele, teistmoodi tegijatele. Näitleja valgustamine ja ekspressiivse, avatud mängulaadi juurde juhtimine on boonus, mille üle saavad õnnelikud olla need, kes Undiga töötanud. Kuigi, ma pole Undi proovides kunagi olnud, aiman, et küllap enamiku lavastuste valmimisel moodustus trupist omamoodi Undi vabamüürluskond. Loominguline salaselts, kes säilitas oma jõu ka siis, kui kriitika sakutas või saalid olid tühjavõitu.

Festival annab ja jagab ilmselgelt palju. Kõige muu hulgas ka Undi lavastusi. Kummardus korraldajate ees, et kuigi praegu püsib repertuaaris vaid üks lavastus, „Majahoidja” (Rakvere teater, 2001), näeb festivalil Undi varasemaid lavastusi: „Vaimude tund Jannseni tänaval” (Endla, 1984), „Helene, Marion ja Felix” (Noorsooteater, 1990), „Lou” (Tatjana Manevskaja monoetendus, 1997), „Potteri lõpp” (Vanemuine 2002), „Stiil” (Von Krahli teater 2003), „Romeo ja Julia” (Vanemuine, 2004), „Tütarlaps ja surm” (Eesti Draamateater, 2005), „Tühirand” (Vanemuine, 2006).

Muidugi toimub festivalil muudki: mõeldakse ja räägitakse Undist ning küllap pidutsetakse – algab ju festival Vanemuises suurejoonilise Undi ööga, eks ikka punases valguses ja tango saatel. Näiteks saab festivali ajaks Tartu Kultuuritehase pärmivabriku kolmandast korrusest oma reeglitega maailm. 5. septembri pärastlõunal avatakse ”Nattium”, Mati Undi elu ja loomingut vahendav näitus, mida väärtustavad mälestused ligi viiekümnelt inimeselt, kes Undiga kokku puutunud. Korraldajad loodavad, et nimekiri pikeneb, sest igal näituse külastajal on võimalus oma mälukild maha jätta, kas videosse, diktofoni, paberile või niisama teiste külastajatega muljeid vahetades. Ja veel esitletakse Mati Undi kogutud teoste esimesi köiteid; näidatakse filme, mille stsenaristiks Unt olnud; kooliteatrid pakuvad oma Undi loomingu nägemuse; näitlejad loevad Athena keskuses Undi vähetuntud tekste; Ivar Põllu  toob Tartu Uues teatris lavale Vaino Vahingu elul ja loomingul põhineva lavastuse ”Endspiel”, kus näitavad ennast ka tema lähikondlased Mati, Evald, Tõnu jt. Lisaks veel konverents ”Looja. Eetika. Mäng”, mille teine päev on pühendatud Mati Undi loomingule. Tartu saab Mati Unti täis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming