Tartuffe’lus meis ja meie ümber

Valevagatsemise ühiskonda söövitav toime johtub sellest, et kattevarjuks kasutatakse väärtusi, millel on tõesti väärtust.

HENT KALMO

Eesti Draamateatri „Tartuffe“, autor Molière, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Triin Suvi, liikumisjuht Tiina Mölder, muusikaline kujundaja Marius Peterson. Mängivad Maria Klenskaja, Rein Oja, Liina Olmaru, Uku Uusberg, Robert Annus, Mari-Liis Lill, Indrek Sammul, Marius Peterson, Hilje Murel, Tõnu Aav, Aleksander Eelmaa ja Tarmo Song. Esietendus 4. X Eesti Draamateatri suures saalis.

Rein Oja manab Orgonina meie ette nii veenva petetu, et igast tema sõnast ja žestist on näha, millise kirega Tartuffe’i vajatakse.

Rein Oja manab Orgonina meie ette nii veenva petetu, et igast tema sõnast ja žestist on näha, millise kirega Tartuffe’i vajatakse.

Siim Vahur

Peegel peegeldub peeglis. „Tartuffe’i“ lavakujundus flirdib klišeega. Ometi juhatab see Lembit Petersoni lavastuses tabavalt sisse näidendisse, kus nurka­aetud pere peab teeskleja paljastamiseks tema teatri üle kavaldama vastuteatriga. Kuidas tuua mõistusele tüssaja võrku langenud pereisa? Millise retoorikaga teda veenda? Sõnad suudavad Molière’i näidendis vähe. Sõnad on õhk. Parem lasta tüssatul endal oma silmaga näha, kuidas on asjad tegelikult. Süüdlane tuleb süüdi lavastada. Pealtnägemine saagu jagu keerutavast retoorikast, sest eksperiment on tõe peegel. Võib-olla … Ent äkki oli see oma silmaga näha laskmine samamoodi retooriline riugas – tõe peegli moonutus tartuffe’likus kõverpeeglis.

„Tartuffe’is“ on rohkem sügavust, kui esmapilgul paistab. Ehkki Molière’i näidend sündis empiristliku teaduse võidukäigu sajandil, võib selles märgata naiivse empirismi ootamatult tänapäevast pilkamist. Vahest polegi juhm proua Pernelle nii juhm, kui arvab: „Ka silmaviirastus meid vahel viltu veab. Kes kõike, mida näeb, siis kohe õigeks peab?“.

Mulje Tartuffe’ist kui nööritõmbajast on petlik. Lembit Peterson kasutab lavastuses suure leidlikkusega ära Molière’i tekstis peituvad võimalused näitamaks, et pettus on kokkumäng. Need, kes jäävad näidendis Tartuffe’i juttu uskuma, pole sugugi passiivsed ohvrid. Nii Orgon kui ka proua Pernelle leiavad selles võltsvagamehes väärtusliku liitlase, kelle abil ülejäänud majakondsetele koht kätte näidata. Katta oma vääritud motiivid millegi kõrge ja ülla teenimise rüüga – kas pole mugav? Valevagatsemine loob nii hea enesetunde, et Tartuffe’il piisab ainult ette mängida. Väiklaselt solvunud proua Pernelle avastab end korraga püha usulevitamise rindelt. Orgon saab ebamugavatest küsimustest kõrvale põigelda ettekäändega, et teeb, mida taevas tahab. Tartuffe ilmub lavale alles kolmandas vaatuses, ent juba näidendi esimestest värssidest aimub mõju, mida tema silmakirjalik meetod on Orgoni majas avaldanud. Rein Oja manab meie ette nii veenva petetu, et igast tema sõnast ja žestist on näha, millise kirega Tartuffe’i vajatakse. Mõnes lavastuses ongi hoopis Tartuffe jäetud passiivse tõugatava rolli. Teda kutsutakse, talle antakse naimiseks, teda ahvatletakse patule, talle kingitakse. Tartuffe on lihtsalt inimene, kes ei oska öelda ei. Miks mitte. Näidendi tekst ei tõrgu niisugusele tõlgendusele eriti vastu.

Eesti Draamateatri lavastuses on asjadel kurjakuulutavam ilme. Siin lehvib enesekindlalt stseenist stseeni tume olukorda kontrolliv kuju. Nürimad perelised ei saa arugi, millise virtuoossusega Tartuffe majaisandale puru silma ajab. Üks lavastuse koomilisi tippe on lihtsameelse Damisi rumal kaasanoogutamine esimest korda teolt tabatud Tartuffe’i „ülestunnistusele“ Orgoni ees: „Jah, mu vend, teadke siis, ma olen tõesti näru ja viimane patune ja teesklev libekeel, millist päikese all ei ole nähtud veel.“ See pole valetamine ega isegi kokkuhoidlik ümberkäimine tõega. Tartuffe, nagu ta ise kiitleb, tunneb kasu­istika kunsti. Selle südametunnistuse rahustamise kunsti sisu oli muljetega manipuleerimine ja XVII sajandil arenes see harukordse peensuseni. Iga keelu juurest avastati erand, igale näilisele sigadusele leiutati juurde ülev õigustus. Seda sorti jesuiitlike vabanduste peal oli Pascal mõne aasta varem „Provintsikirjades“ sulge teritanud. Molière aga tõi lavale kehastunud kasuistika. Tartuffe ei piirdu vaga ilukõnega, ta püüab hättasattumisel musta valgeks väänelda, nagu ahastuses patune, kellele on patt mitte andeks anda. Mida teha, kui perepoja pealtkuulmise tõttu ähvardab mask langeda? Öelda tõtt viisil, et see paistaks Orgoni silmis vaga valetamisena iseenda kahjuks. Geniaalne! Lembit Petersoni versioon aeglustab ja rikastab seda tavaliselt tormakalt läbi mängitud stseeni. Draamateatris jääb Tartuffe’il piisavalt aega, et oma õigustusstrateegia peegli ees läbi kaaluda.

Mitte et Tartuffe oleks suur kaaluja. Tema silmakirjalikkus on sisseharjunud habitus. Mida siirama ilmega tema rolli mängitakse, seda suurem kipub olema koomiline efekt. Molière’i eesti lavastuste puhul on kriitikud kurtnud veiderdamise üle, justkui vastanduks see tõsisele, intellektuaalsele koomikale. Tegelikult kirjutas Molière rohkelt lühifarsse ning vaevalt tasub nende ja tema suurte kombekomöödiate vahele tõmmata paksu eraldusjoont. Pealegi on tüssaja, kellel endal hiljem nahk üle kõrvade tõmmatakse, farssidest tuttav kuju. Osa „Tartuffe’i“ tekstist on täis nüüdseks kaotsi läinud ajaloolisi taustavihjeid. Tõsisema tooniga ettekantuna ajaksid need tänapäeval lihtsalt haigutama. Mida ütleb näiteks praegusele vaatajale majateenija Dorine’i snoobitsev kirjeldus Tartuffe’i kaasat ootavast kolka­elust? Just oma suurepärase farsitamisega, rahvale suurt lõbu valmistava miimika ja kehaliste eriefektidega, puhub Dorine’i osas hiilgav Hilje Murel neile värssidele elu sisse.

Tartuffe’i veiderdamisega on asjad keerulisemad. Lembit Peterson ütles lavastust saatnud intervjuus, et tema Molière’i-projekt on ellu kutsutud silma­kirjalikkuse uurimiseks, eesmärgiga „välja tuua, et silmakirjalikkus pole mitte ainult ohtlik ja kuri ja hinge hukutav, vaid naeruväärne …“. Niisiis peavad vaatajad lavastaja mõtte järgi Tartuffe’i üle naerma õigel viisil: mitte lihtsalt naerma, vaid välja naerma. Selleks aga, et naeruväärseks muutuks silmakirjalikkus ise oma segamata puhtuses, ei tohi vaatajate silmi eksitada liigne koomiline maneerlikkus. Silmakirjalikkus on mitmekihiline poos, millel on loomuldasa siiras, teeskluseta ilme. Ei saa olla irooniliselt silmakirjalik. Marius Petersoni Tartuffe liigub siin-seal iroonilisusele ohtlikult lähedale. Õnneks siiski mitte nii lähedale, et tema kahekeelsus ei mõjuks enam tõsiseltvõetavalt. Ohtlikult ja kurjalt mõjub see küll.

Draamateatris pole Tartuffe, nagu sageli teistes lavastustes, korpulentne mühakas, kelle lähenemiskatsed majaprouale ajavad oma abitusega vaatajatele naeru peale. Alguses jääb koguni mulje, et tal võiks olla Elmire’iga lootust. Kui vagamees avaldab Liina Olmaru mängitud Elmire’ile usumüstika leegitsevate kujunditega armastust, lausub too endamisi: „Galantne pihtimus ja küllalt ootamatu!“ Tavapäraselt ütleb Elmire need sõnad Tartuffe’ile silma sisse, alltekstiga, et üllatav pole mitte Tartuffe’i kirg, vaid häbematus sellest juttu teha. Draamateatri Elmire’i voorus paistab aga korraks vankuma löövat.

Küsimuses, kuidas tuleks Elmire’i mängida, on prantsuse teatrikriitikud kippunud jagunema kahte leeri. Ühed näevad teda elukogenud seltskonnadaamina, kellel jagub piisavalt koketeerimiskunsti, et õhkav provintslane suurema vaevata lõksu võrgutada. Teised tagasihoidliku ja pühendunud kaasana, kes sunnitakse mehe sõgeduse tõttu mängima harjumatut komejanti. Lembit Petersoni versioonis kaldub Elmire malbele poole. Kiusaja on pigem Tartuffe. Viimane on aga nõnda ükskõikse ilmega, et vaatajal võib tekkida küsimus, mis üldse ajab teda kõigega riskides majaprouale külge lööma. Laias laastus on Molière’i näidendis kaks dünaamikat, mis lavastaja peab kuidagi kooskõlla tooma: Tartuffe’i tõus ja langus. Seda, kuidas petis Orgoni kirgliku abiga tõuseb, juba nägime. Meela ja kiusatustes vaevleva esituse puhul on selge seegi, mis tegevustungid juhivad Tartuffe’i allakäigule. Ent mis saab saatuslikuks Draamateatri mondäänsele, külma moega Tartuffe’ile?

Paistab, et siin kohtub Tartuffe don Juaniga, kes võrgutab võrgutamise pärast. Need kaks tegelaskuju seisavad teineteisele ajalooliseltki lähedal. „Don Juani“ tõi Molière lavale kohe pärast seda, kui „Tartuffe“ 1664. aastal ära keelati. Esmapilgul ei saaks nad paista suuremad vastandid: üks on vagamees, teine vabamõtleja, üks kiidab, teine narrib igal sammul Kõigekõrgemat. Ometi otsustab ka don Juan ühel hetkel hakata silmakirjalikult usku kummardama, sest „tänapäeval on variseriametil suuri eeliseid“. Temagi peab targemaks põgeneda sellesse „külalislahkesse varjupaika“, kus saab usumantli kilbiga endisel viisil edasi toimetada. „Minust saab taeva eest kättemaksja ja selle mugava ettekäände all ahistan ma oma vaenlasi, süüdistan neid jumalakartmatuses ja ässitan nende vastu üles agaraid lobamokki, kes hakkavad põhjust teadmata avalikult nende peale näpuga näitama …“ Hendrik Toompere lavastas aastatuhande vahetusel Draamateatris „Don Juani“ ja ütles, et see tegelaskuju on Eestis iseäranis kõnekas. Huvitav, kas temalgi mõlkus meeles kahekeelsus? Või olid toona ajad sellised, et nendega resoneeris paremini esimese poole don Juan, kõigi väärtuste avalik pilkaja?

Nüüd, viisteist aastat hiljem, kõnetab vabamõtlemine igatahes vähem kui silmakirjalikkus. Kui 1990. aastatel oli ehk tõesti donjuanlik väärtusvaakum, siis nüüd on väärtusbuum: traditsioonilised pereväärtused, rahvuslikud väärtused, euroopalikud väärtused. Hoopis rohkem on aatemehi, kes ihkavad väärtuste nimel kätte maksta, ahistada nende vaenlasi ja ässitada, kännul või klaviatuuril, näpuga näitama pühaduse vaenlastele. Kuid kas niisuguseid uusi südametunnistuse hooldajaid sobib üldse süüdistada silmakirjalikkuses? Tundub, et mitte, sest suuremalt jaolt usuvad nad tõsimeeli, et parim viis väärtuste kaitsmiseks pole mitte leebe väärtusvagadus, propaganda iseenda teoga, vaid kellegi tagakiusamine.

Olgu uskumused nii sõgedad kui tahes, kui need on siirad, siis vähemalt kahekeelsuses ei saa uskujat süüdistada. Siiras õhin on lausa hädavajalik, sest tumedaid jõude tõrjuvat kultuurisõda ei saa võita kõhkleva kriitikameelega, sellise leebe mõõdukusega, mida Draamateatri laval jutlustab Indrek Sammuli mängitud Cléante. Kultuurisõja kirik on ecclesia militans, mitte kõiki koondav lumen gentium. Proua Pernelle hääletaks niisuguse kiriku poolt kindlasti. Tema meelest on „auväärt musjöö Tartuffe“ inimkonna ehe, kes on taevast saadetud eksinuid õigele teele pöörama. Totalitaarsest poliitkorrektsusest on proua Pernelle samuti prii: „Jutt on ehk pisut järsk, ent nii on minu mood – mis südames, see suus. Näete, nõnda on lood …“.

Õigupoolest, miks arvata, et Tartuffe’i endagi suu ja süda on lahus? Võib-olla on ta oma silmakirjalikul moel täiesti siiras. 1950. aastatel tõi Louis Jouvet Pariisis lavale siira Tartuffe’i ning kui selle peale kulmu kergitati, siis ajas ta näidendi tekstis sõrmega järge tõendamaks, et miski ei kinnita selle vagatseja kahekeelsust. Võib koguni väita, et karakteritruu Tartuffe peabki olema enda meelest tõsiusklik. Sest ikkagi: miks Tartuffe tõuseb? Mis imejõud sillutab talle teed Orgonide ja proua Pernelle’ide südamesse? Värske teadus kinnitab, et edukamad on poliitikud, kes suudavad end panna uskuma juttu, mida häälte võitmiseks on vaja rääkida – isegi kui see jutt on ilmselgelt vale. Kuna veenvat vaga nägu on raske teha, soosivat poliitiline džungel tartuffe’likku geeni. Draamateatri lavastus läheb silmakirjalikkuse uurimisel teist teed. Lembit Peterson tahtis enda sõnul ilmsiks tuua silmakirjalikkust meis kõigis. Ta paneb meie ette peegli näitamaks, et Tartuffe’i üle naermine ähvardab ise olla silmakirjalik. Pindu teise silmas näed, palki enda silmas ei näe. Õige küll, aga mõnikord takistab see tarkusetera meid nägemast Tartuffe’i enda kõrval. Naerda silmakirjalikkus välja üldinimliku pahena, see tähendab justkui vabandada välja märksa konkreetsemad vagaduse varjus mahhineerimised. Kui olukord keerdub nõnda väljapääsmatuks, et tegelikku pindu on tarvis peita retoorilise palgiga, siis taipab ka Tartuffe endale sobivalt umbisikulist tuhka pähe raputada. „Ükskõik mis poriga iial keegi mind määriks,“ ütleb ta vahele kukkudes, „ma olen nõnda halb, et halvematki vääriks.“

Lõpus saabki petis väärilise karistuse. Mitte seepärast, et valel on lühikesed jalad. Omasoodu läheksid asjad õige halvasti. Ilma kõrgemate instantside sekkumiseta liigutaks traagilise paratamatusega silmakirjalikkuse triumfini. Molière’i teistes komöödiates on ebaloomulikkus enamasti algusest peale määratud kaotama. Siin mitte. Teatritegemine ei vii Tartuffe’i languse poole, see hoopis päästab ta täbarast olukorrast. Oleks ta olnud veidi ettevaatlikum, poleks ta Orgoni pilganud, oleks piirdunud Orgoni naise ahistamisega, siis küllap oleks tema kunstist piisanud, et mõne kasuistliku silmapettega pöörata majakondsete paljastamiseksperiment järjekordseks tõendiks tagakiusamisest. Mis siis, et Orgon nägi enda sõnul kõike pealt. Alati jagub proua Pernelle’isid, kes arvavad, et kõik on paljas kättemaksuiha, sest „voorusel käib saatjaks vaev ja mure“. Tartuffe’i vaga silmavaade soetab nõnda raudset truudust, et isegi kui kõik on must valgel ja Orgon küsib „Kas usute ta süüd või neistki tõenditest on teile ikka vähe?“, siis paistab, et proua Pernelle on ainult mõneks ajaks kõhklema löödud. Vaevalt veenab teda ka lavale astuv politseimeister. Ega veenaks kohuski. Tõde on vaataja silmades ja proua Pernelle’i silmad on täis tartuffe’likku pühadust. „Kus on taeva all koht, kus laimajaid ei leita? Meil nende mürgi eest end võimatu on peita.“ Draamateatri lavastus annab proua Pernelle’i tartuffe’lust turvistavale skepsisele isegi omamoodi õiguse. Olgu Tartuffe’i pattudega kuidas on. Kas aga teda välja eskortiva politseimeistri juttu võib ikka läbinisti usaldada? Lavastuses mängib politseimeistri rolli sama näitleja (Tarmo Song), kes kehastab teisi etenduses hiilivaid teenijajüngreid. See paneb talle vaatama uue, kahtlustava pilguga. Lisaks ümbritseb Lembit Peterson kuningliku sekkumise hirmutava anonüümsusega. Vaataja pähe torkab küsimus, kas ametliku tõemonopoli pretensioon näha iga maski taha – suverääni apollonlik hiilgus – pole ise pimestav pettus. Maskide ärarebimise retoorika oli nõukogude ajal tavaline. Erilise grotesksuse saavutas see 1936. aastal, kui Moskva Kunstiteatris toodi publiku ette Mihhail Bulgakovi „Pühameeste sepitsused“, näidend vagatsejate intriigidest Tartuffe’i tegelaskuju loonud Molière’i vastu. Õige pea ilmus ajalehes Pravda anonüümne (ja kõik teadsid, mida tähendas sellel ajal anonüümne) arvustus pealkirjaga „Väline sära ja võlts sisu“. Artiklis heideti Bulgakovile ette muuseas seda, et tema näidendis paistis Louis XIV otsus „Tartuffe“ keelata „täiesti ootamatu ja põhjendamatu“. Oli korrapealt selge, et niisugune kriitika Pravda allkirjata artiklis tähendab lavastuse keelamist, seda enam, et lavastaja pidavat sellest tegema „vastavad järeldused“. Halvaendeliste sõnadega kuulutati artiklis: „Moonutatud tõde maksab enda eest kätte.“

Nagu mitmes teiseski Molière’i näidendis on „Tartuffe’is“ samapalju tragöödiat kui komöödiat. Peab olema suurepärane lavastaja, et mõlemad mitte lihtsalt ei pääseks maksvusele, vaid võimenduksid koosmõjus. Lembit Petersonil on see õnnestunud. Jääb siiski vaataja enda otsustada, milles „Tartuffe’i“ traagilisus täpselt seisab. Kas selles, et moonutatud tõde ei maksa teps mitte enda eest kätte, vaid peab ootama Louis XIV täiesti ootamatut otsust? Või selles, et tänapäeva suverään – valijaskond – pole nagu Päikesekuningas, kes „näeb, mis südames on igaühel meist, ja pimestada end ei lase petiseist, kes voorust teesklevad, et rohkem silma paista“? Või on tragöödia hoopis selles, et pärast etenduse äravaatamist, pärast kogu silmakirjalikkuse väljanaermist on raske võtta tõsiselt mis tahes vaga juttu? Selle asemel, et panna kontrasti abil kirkamalt särama tõelised aatemehed, toob pühatsev poseerimine näidendis kaasa umbusu üllaste sõnade vastu. „Tartuffe’ist“ võib otsida mitmesuguseid õppetunde. Muu kõrval näitab see meile tartuffe’luse ühiskonda söövitavat toimet, mis johtub sellest, et valevagatsejad jutlustavad väärtusi, millel on tõesti väärtust. Kellel peaks olema midagi traditsiooniliste pereväärtuste või rahvusluse vastu? Just siis, kui neist lugu peame, adume ohtu, et jumal teab milliste sihtide või vastikustunnete nooblimaks ehtimise teenistusse pressimisel jääb neist mõne aja pärast alles õõnes kest. Näiteks avastame, et enam ei saagi pruukida rahvuslikku sõnavara, sest tartuffe’lik kaaperdus on pannud selle tähistama mingit ajuvaba ksenofoobilist inkontinentsi. Siiras või mitte, vahet pole, valevagatsemine sööb iseenda jutlustatud aated pikkamisi ära. Niisugune on kord juba silmakirja­likkuse tragöödia.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht