Teateid kriitika-allikalt

Anneli Saro

Allik, tegutsenud nii kriitiku kui lavastajana, vibutab nõudlikult sõrme mõlema elukutse esindajate suunas.

Jaak Alliku ?Sirbi raamatu? sarjas ilmunud artiklikogumik ?Menu hind on valu? koondab autori sõnavõtte teatrikriitika ja re?issuuri teemadel aastatest 1965 ? 2001. Sarja formaadist tuleneva piiratud mahu tõttu pole autor üritatud koondada siia oma parimaid palu, vaid lähtunud eelkõige temaatilisest/problemaatika printsiibist. Seega ei tõsta teos esile mitte niivõrd Allikut kui originaalset mõtlejat ja stiilimeistrit (mida ta kindlasti ka on!), vaid tegemist on ühelt poolt ajaloolise ülevaatega 1970.-1980. aastate eesti teatrist ning teiselt poolt eesti teatrimõtte looga. Olgem ausad, kogumiku koostamise printsiipide taga on aimatav ta teatud pedagoogiline sõnum noortele kriitikutele, iseasi muidugi, kuidas need 20 ? 30 aastat tagasi ühes teises poliitilis-majanduslikus süsteemis omandatud kultuurikogemused tänasesse päeva ülekantavad on: teksti tõlkimisega saab lugeja veel kuidagi hakkama.

Kogumiku pealkiri pärineb Jaak Alliku 1985. aastal avaldatud artikli pealkirjast, mis autori arvates võtvat üsna täpselt kokku kriitiku ja lavastaja vahekorda iseloomustava keeruka sasipuntra elavas teatriprotsessis. Allik ise on tegutsenud nii kriitiku kui lavastajana ? ülejäänud ameteid üles loetlemata ? ning vibutab nõudlikult sõrme mõlema elukutse esindajate suunas. Kuid kui lugeja on käest pannud just mõne Eesti päevalehe, kus ta on ka kultuurilehekülge silmanud, ning loeb siis antud teose leheküljelt 60 või 65, et kriitik on kunstnik ning teatrikriitika on kunst, siis võib see talle tõesti ?okeerivalt mõjuda. Toon näite: ?Vaid professionaalne kriitika võib olla kunstile toetajaks, suunajaks, abiliseks. Seda ennekõike just seepärast, et ta on kunstile võrdväärne partner, loodud andekate, oma ala tundvate ja ühiskonna põhihuve silmas pidavate kunstnike poolt.? No muidugi on siin nõukogulikku ülevat retoorikat, kuid päris tühjade sõnadega ?ongleerimist autor üldjuhul ei harrasta, nii et tuleb küünikust idealist Allikut siiski mingil määral tõsiselt võtta. Ta ei vaidle vastu ka Rimma Kret?etova jahmatavale repliigile, et põhimõtteliselt on lavastajal ning kriitikul vist üks ja sama elukutse, kuigi me seda ei tea. Kriitikud, kelle elukutse paradoks seisneb selles, et neid koheldakse nagu koeri ? söödetakse peost või siis pekstakse ?, võivad seda raamatut lugedes leida oma eneseväärikuse ja missiooni. Pealegi juhatab Alliku raamat huvilise teatrikriitika allikate juurde, pakkudes eeskuju, juhtnööre ja inspiratsiooni. 

 

Intrigeeriv ?Menu hind on valu??

Kogumiku üks tugevaid külgi on iga artikli algusesse lisatud autori eessõna, kus ta kirjeldab teksti sündimise tagamaid ja eesmärke ning loob seega mõistmiseks vajaliku konteksti. Kui lugejal ei ole isiklikku suhet ühe või teise ajaloolise perioodiga, kui tal puudub intuitiivne või ratsionaalselt konstrueeritud suur pilt ajastu kultuurielust, siis meenutavad juhuslikud kokkupuuted ajalooliste tekstidega piltmõistatuse rekonstrueerimist paari tüki põhjal. Allik aga seletab sõbralikult, kus tema ja tema tekstid selles suures pildis ühel või teisel ajahetkel paiknesid, see on vajalik ehk ta eakaaslastelegi, rääkimata noorematest.

Tänasel päeval mõjub kõige intrigeerivamalt artikkel ?Menu hind on valu?? (omaaegne küsimus on raamatu küsimärgita pealkirjas kujunenud seisukohaks) ning väga nauditavad olid ka teose lõppu koondatud stiilimeister Alliku lavastajaportreed Kaarel Irdist, Mati Undist, Lembit Petersonist, Merle Karusoost ja Elmo Nüganenist.

Allik on muidugi institutsioon omaette ning see annab talle õiguse ja vabaduse mänguks, ka väikesteks huligaansusteks. Kui unustada aga ära kogu respekt ja ambivalentsevõitu sümpaatia selle institutsiooni vastu ning lugeda tema raamatut puhta lehena, siis tekitab teose kompositsioon kerget kummastust. Kõigepealt avaldab Allik oma esimese trükivalgust näinud arvustuse ?lihtsalt selleks, et tänased algajad saaksid näha, milline tase oli algajail 40 aastat tagasi.? (Selle teksti põhjal võib otsustada, et tase oli väga hea, kuid seda taset/stiili on raske korrata, sest sotsiaal-kultuuriline situatsioon on totaalselt teine. Kriitika sõltub paljuski valitsevast keelelisest ja ?anrilisest diskursusest, sellest, mida peetakse heaks kriitikaks ning mida püütakse jäljendada, ning eriti puudutab see noori kirjutajad. Seega ma ei usu, et keegi hakkaks praegu kirjutama nagu noor/vana Allik, sest ta ei esinda valitsevat/moes olevat tekstuaalset paradigmat. Viimane ei ole teatrikriitikakeskne, vaid palju laiem/tugevam nähtus, ning seda ei kehtesta TÜ teatriteaduse õppetool, nagu tihti süüdlast otsides arvatakse.) Sellele arvustusele järgnevad aga eesti teatri re?iid ja teatrikriitikat rohkem või vähem analüüsivad/kritiseerivad ja moraliseerivad tekstid, mille tollane ning neile omistatud uus didaktiline funktsioon mõjub XXI sajandil üllatavalt, et mitte öelda veidralt. Praegu ütleb Jaak Alliku koguteose esimene osa utreeritult oma lugejatele järgmist: ?Juba lapsena olin ma andekas kirjutaja, võite vaid kujutleda, milliste taevaste kõrgusteni viisid mu teed, ning enda ümber vaid häda ja viletsust nägin ma.? Kuidas see alatoon siinkirjutajat irriteeris ja inspireeris, võite otsustada antud kirjatöö põhjal.

 

Mis motiveeriks kriitikut paremini ja rohkem kirjutama?

Artiklikogumiku (eriti just tekstide valikut silmas pidades) pedagoogilist intentsiooni toonitab ka autori ja ajastu kunsti sotsiaalse mõjukuse nõudmine. Allik loetleb üles need nõudmised, mida tema, teater ja partei lavastajatelt ning kriitikutelt eeldavad, ning kõik see tundub olevat asjakohane ka tänapäeval, kuid vahendid kõige vajaliku saavutamiseks jäävad lahtiseks. Seega tuleb mul endalt küsida, mis motiveeriks mind paremini ja rohkem kirjutama. On üksikuid lavastusi ja rolle, mis genereerivad mentaalset ning emotsionaalset energiat, nii et nendega tahaks tegeleda asja enda pärast, mõtlemise-kirjutamise lõbust. Aga neid on tõesti vähe ja kardan, et teatrikogemuse kasvades üha vähemaks jääb. (Allik kriitiku=kunstniku sellist egoismi muidugi ei talu!) Prestii?, auahnus, edevus? Teatrikriitika prestii? on teiste kunstialadega võrreldes madal, paljuski teatrikunsti näilise (või olemusliku?) populistlikkuse tõttu. Kuna teatrit võib hinnata elu kriteeriumidest lähtuvalt ? ja kes siis elu ei tunneks! ?, siis oskab igaüks midagi teatrist arvata ning elukutseline teatrikriitik (juba kuulen hüütavat: ei tea, mille eest küll tema oma kooliraha maksis!) on vaid üks neist arvajaist. Ühe teatrikriitiku (välja arvatud mõned vanema põlve avalikult peaaegu vaikivad autoriteedid, nagu nt Allik) sõna maksab väga vähe või ei maksa midagi nii praktikute, ametnike kui lugejate silmis, nii et praeguses Eestis pole kriitikul mingit sümboolsetki võimu. Eelnevast tulenevalt jätkub edevust ja auahnust kriitikapõllul rabamiseks vaid vähestel. Raha? Väga oluline mehhanism, aga kui suur peaks siis olema see summa, mis mind tõeliselt teravsilmseks vaatajaks ja andekaks kirjutajaks teeks? Pealegi, kriitiku leib pole kedagi kunagi toitnud (Alliku artiklid vaid kinnitavad seda). Teatriarmastus? Vastutustunne eesti teatri ja publiku ees? (Alliklik sõnavara!) Nii sotsioloogilised uuringud kui teatripraktika näitavad, et teatrikriitika mõju külastatavusele ning teatriprotsessidele on minimaalne. Kui mul tekib jälle tunne, et teatrikriitikat nagunii keegi ei loe, siis käin kontrollin netiväljaandeid ? ja siis on tavaliselt selgunud, et mõni ikka loeb. Tore, lootust on! Üldistavalt võiks aga öelda, et kuna teatrikriitika sümboolne ja majanduslik kapital on praegu väga väike, siis jääbki loota vaid isereguleeruvale protsessile. 

 

Allik arutleb noorte lavastajate professionaalsuse üle

Mitmetes eri seltskondades olen kuulnud mõtteavaldust, et teater ja teatrikriitika kulgevad mingil määral siiski paralleelselt. Kui on huvitavat ja publikut kõnetavat teatrit, siis tahavad kõik sellest kohe kirjutada, teatrikriitikasse tuleb juurde uusi inimesi, tekib konkurents, tekstide tase paraneb ehk siis elevus publikus kandub kriitikasse ja vastupidi. (Ja seda tähelepanekut ei tohiks tõlgendada kui strateegiat ?Pada sõimab katelt?!) Karin Kase analoogilisele mõttereale viitab ka Allik (lk 62).

Artiklis ?Noor re?ii: tendentsid, saavutused, probleemid? ja kaudsemalt mujalgi arutleb Allik noorte lavastajate professionaalsuse üle ning põhjendab oma seisukohta, miks mõiste ?noor lavastaja? on paradoksaalne. Tagaigatsetud professionaalse kriitiku probleem tänases ühiskonnas näib olevat pea sama paradoksaalne, sest kõigepealt on kriitik noorusest nõder (vähene teatri- ja kirjutamiskogemus, aga selle eest õilis kunsti(v)iha), küpses eas on ta tööga nii ülekoormatud, et pole aega mõtisklemiseks seisatada, mõtete väljaarendamisest ja kaunist formuleerimisest rääkimata, ning siis äkki juba ?vanadusest nõder? ja arvamusliidrite, s.o noorte meelest moest totaalselt väljas. Alliku raamat kinnitab, et nii on see ikka olnud: teatrikriitika tase on olnud kõikuv ning põhjustanud rahulolematust, noored ei oska ja vanad ei jaksa; aupaklikkus kunsti ja kunstniku vastu on järjest kahanenud jne. Seega ei ole meil neid ideaalseid kriitikuid kuskilt võta ning nutulaul sel teemal võib katkematult jätkuda.

Eestis pole üldiselt kombeks olnud teatrikriitika ja -esseistika autorikogumikke eriti tihti avaldada, näitlejamonograafiaid küll. Aastaraamatu ?Teatrielu? andmetel on viimasel kümnendil ilmunud vaid  Jaak Rähesoo ja Mardi Valgemäe mõttevaramu (viimaselt koguni kolm viimase 15 aasta jooksul). Raamatutesse köitmisega on vääristatud pigem teatripraktikute tekste, näiteks Ingo Normeti ja Mati Undi artiklikogumik kuuluvad ju pigem sellesse, kui eelmisesse rubriikki. Mõtlesin korraks, et ehk aitaks eesti teatrikriitika praegust kergekaalulisust tasakaalustada just teatrikriitika autorikogumike süstemaatilisem väljaandmine, nii et kirjutajad peaksid kogu aeg paralleelselt silmas nii homset kui tulevikulugejat (ja kõige koledam karistus ? ka iseennast 5 ? 25 aasta pärast), nii prügikasti rändavat ajalehte kui ka arvamusliidrite riiulil seisma hakkavat raamatut. Siis tulid aga meelde luulekogude omaalgatuslikud väljaandjad ning idee tähenduslikkus kahvatus kohe. Olgu siin ära toodud veel üks kummaline pretsedent. Nimelt Teatrikriitikute Rahvusvahelise Assotsiatsiooni asepresident, varasesse keskikka jõudnud Kalina Stefanova avaldas hiljuti oma 10.(!) artiklikogumiku. Minu tumma hämmastust leevendas ta väitega, et kuna Bulgaarias teatrikriitikat traditsioonilises mõttes ei eksisteerivat ? ajalehtedes ilmuvad vaid reklaamnupukesed ?, siis on kogu teatrikriitika kolinud kogumikesse. Kriitiku suurim probleem olevat aga see, et ta ei tea, kes on tema lugejad.

 

Toitev nabanöör teatripraktika ja -kriitika vahel

Üks Jaak Allikule olulisi sõnumeid nii käsitletavas koguteoses kui laiemalt on teatripraktika ja -kriitika vahelise toitva nabanööri tähtsuse rõhutamine. Autori ülevaated eesti teatrikriitika seisust eri kümnenditel kulmineeruvad ühe lühikese tekstiga, mis sedastab trükitud kirjasõna täieliku võõrandumise teatri praktilisest protsessist ning kriitika äärmiselt madala renomee praktikute silmis. See on muidugi kurb, aga me kõik mängime süsteemi võimaluste piires, nagu see ikka on olnud. Teatrikriitika kui institutsioon on praeguseks lihtsalt pihustunud makstud reklaamiks, infoedastuseks, meelelahutuseks ning esseistikaks, mis on tihti omavahel pea eristamatult kokku põimunud. Kui praktik tõesti otsib tagasisidet oma mitmekuulisele tööle päevalehest (näiteks rubriigist ?Melu?), aga mitte kultuurilehest või -ajakirjast, siis minu küsimused on, mida ta tegelikult otsib ja kas ta kunagi on mõelnud massimeedia toimemehhanismide üle. 

Kuna teatrikriitika on paratamatult muutunud show?ks ja peab võitlema tähelepanu eest, sest infouputusejärgse ühiskonna formaat nõuab seda, siis on see toonud kaasa ka teatrikriitika teatraliseerumise. Kaasaegse teatrikriitiku ideaal on pigem kloun kui Teatrite Valitsuse auväärt funktsionäär. Kardan, et Valdeko Tobro ei tule enam kunagi tagasi, vähemalt ajalehtedesse mitte! Muidugi, mõni mõte ja tegijate nimed võiksid arvustuses ikka olla.

Aga Alliku idealism ja missioonitunne mõjuvad üllalt ning suur tänu talle oma vaatepunkti küllaltki selge väljaütlemise eest!

P. S. Noblesse oblige, väsimatult. Üldiselt on eesti keeles kokku lepitud, et lavastaja ei lavasta etendust, vaid lavastust, mille põhiskeemi siis näitlejad etendust andes järgida püüavad. Tõsi, mõnikord võib lavastaja ka etendusi lavastada, näiteks Juri Ljubimov, kes nagu dirigent tihti oma lavastuste etendustel istub ning saalist näitlejatele taskulambiga signaliseerib. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming