Teater elust enesest

Vaataja kõnnib valvurite käskluste saatel vahialusena mööda endist Murru vanglat, kuulates kõrvaklappidest lugusid tollel territooriumil aset leidnust.

JAAK ALLIK

Kinoteatri „Murru 422/2“. Lavastusmeeskond Paavo Piik, Priit Põldma, Henrik Kalmet, Revo Koplus, Raido Linkmann, Paul Piik ja Illimar Vihmar. Esietendus 3.VII Rummus endises Murru vanglas.

Tundub, et ajal mil isegi õpetatud teatriteadlased hakkavad väsima postdramaatilise teatri ülistamisest ning on jõudnud uussiira teatri võlude lahkamiseni, on Eesti teatrimaastikku hakanud üha tugevamalt kujundama hoopis uussotsiaalne teater.

Aastaid on seda vagu (nii lavastuste kui ka aktsioonidega) ajanud teater NO99. Seejärel lisandusid Mari-Liis Lille kaastegemisel eri teatreis sündinud ettevõtmised („Varesele valu …“, „ Sugu: N“, „Ma pigem tantsiksin sinuga“, „Teisest silmapilgust“, „Väljast väiksem kui seest“). Üha otsustavamalt on oma lavastustes just tänapäeva olulistest probleemidest rääkivale kursile astunud R.A.A.A.M („Antigone“, „Libahunt“, „Vannutatud neitsid“, „Praegu pole aeg armastamiseks“). Puhta ja mitte kedagi ärritava kunsti teelt on hakanud kõrvale kalduma ka Eesti Draamateater („Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“, „Becket ehk Jumala au“, „Kolm talve“) ja isegi Tallinna Linnateater oma „Macbethiga“.

Ajal, mil ühiskonnas on pealetungile läinud suletust ja hirmu külvavad rahvuskonservatiivsed jõud, on väga erilaadsed teatrikunstnikud taas hakanud tunnetama vajadust ja vastutust kõnelda vaatajaga avameelselt meid kõiki iga päev erutavatest asjadest: sõjaohust ja selle õhutamisest, totalitarismist ning võimu ja vaimu vahekorrast, populismist ja tõejärgsusest, rahvuskonfliktist, pagulastest, kseno- ja homofoobiast, depressioonist ja kuritegevuse põhjustest. Kokkuvõttes: vabadusest, vendlusest ja inimõigustest tänapäevases keerulises maailmas, kus lihtsad lahendused on päris kindlasti ohtlikud ja valed.

Suuremale osale publikust tähendab „Murru 422/2“ uudishimu rahuldamist vangalaelu igapäeva kohta, sest nende müüride taha pole meist enamik saanud piiluda.

Siim Vahur

On rõõm, et teotahtest ja fantaasiast pakatav Kinoteater on publiku naerutamise kõrval võtnud sama suuna, sest nüüd, mil tema vaimsed liidrid Paavo Piik ja Henrik Kalmet on Tallinna Linnateatrist lahkunud, on Kinoteatrile selgema oma näo väljakujundamine kindlasti vajalik. Peale lavastuste „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“, „Aadama õunad“ ja „Ei tao“ tunnistab soovi vaatajat sisu poolest kõnetada ka Kinoteatri uusim projekt „Murru 422/2“. See kujutab endast neljal korral päevas kolme­kümnele inimesele korraldatavat kahetunnist retke 1. jaanuaril 2013 suletud ning praegu mahajäetuna seisva endise Murru vangla territooriumil. Vaataja kõnnib vahialusena need tunnid valvurite käskluste saatel, kuulates samal ajal kõrvaklappidest lugusid tollel territooriumil aset leidnust.

Sellise teatrivormi on viimasel aastakümnel tuntuks (ja jäljendatavaks) mänginud Berliini teatritrupp Rimini Protokoll (2014. aastal festivalil „Talveöö unenägu“ ka Tallinnas). Eestis on sellised retked Labürintteater G9 pärusmaa. Hoolimata konkreetsest enam- või vähemhuvitavast stsenaariumist jääb sellise teatrilaadi puhul peaküsimuseks, mis peab olema sellise jalutuskäigu eesmärk just vaatajale/kaasakõndijale? Kinoteatri kõnealuse lavastuse puhul on sellega vähemasti asi selge. Suuremale osale tähendab see uudishimu rahuldamist vangalaelu igapäeva kohta, sest nende müüride taha pole meist enamik saanud piiluda. Ehk ka soovi pärssida tegevust, mis sellisesse asutusse võiks pikemaks ajaks viia.

Teine teatrialane paralleel, mille „Murru 422/2“ mälust kergitab, on 2000. aastal Merle Karusoo endises Liiva juurviljaloas teostatud VAT-teatri suurprojekt „Save Our Souls“ („Pääste meie hinged“). Põhimõtteliseks erinevuseks nende kahe lavastuse vahel on aga see, et kui Karusoo ettevõtmises esitasid näitlejad dokumentaaljutustusi eluaegse vangistuse saanud isikute kujunemislugudest ja kuritöödest, siis Kinoteatri lavastuses ei kuule me midagi vangi sattunute süütegudest. Kõrvaklappidest (eesti tippnäitlejate esituses) kostev tekst kirjeldab detailselt vaid vangla argipäeva ja olmet. Selline on olnud autorite valik ning selle valiku raames on lavastusgrupp (Henrik Kalmet, Paavo Piik, Priit Põldma jt) teinud oma tööd ausalt ja suure põhjalikkusega. Pühendumusega täidavad oma ülesannet ka vangivalvuriteks palgatud noored näitlejad ja teatritudengid. Läbi on töötatud hulk mälestusi ja dokumente, tehtud intervjuusid kunagiste vangide, valvurite ja teenistujatega. Tulemusena on sündinud mõtestatud ja hästi liigendatud rännakustsenaarium läbi kogu vangielu – karantiini kaudu sisenemisest kuni ööpimeduses vabastamiseni. Saame ülevaate vangi mõistetute sisemisest hierarhiast ning suhetest nii omavahel kui ka personaliga, lubatud ja lubamatust sidemest välisilmaga, õppimis- ja sportimisvõimalustest, seksuaalelust ja abiellumisestki. Ringkäik lõpeb säilinud filmijupiga kunagisest vanglateatri etendusest ning näitusega, kus kõneldakse juba 1938. aastal avatud Murru vangla ajaloost.

Kui millegi kallal norida, siis oleks ehk tahtnud kõnelevate tegelaste suuremat personifitseeritust (kes, millal ja mille eest istunud jne). Praegu on mõnikord raske eristada koguni vangi ja vangivalvuri räägitavat. Ja kui valvurid juba räägivad, siis tekitab see huvi ka administratsiooni töötingimuste ja olme vastu, sellesse meid aga ei pühendata. Valitud mängureeglid võimaldanuks ehk „rändurite“ suhtes suurematki karmust, mis oleks aidanud atmosfääri mõjuvusele veelgi kaasa.

Igasuvine teatrimatk „Tunne oma kodumaad!“ on Murru vangla puhul leidnud kindlasti põneva täienduse. Kui oleksin haridusminister, otsiksin võimalust teha selle lavastuse külastamine kohustuslikuks vähemasti Tallinna ja selle ümbruse põhikooli lõpuklasside õpilastele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming