Teater ja väärtused

Meelis Oidsalu

Eesti teater vajab moraalset ärkamist, omaenda „Ühtset Eestit” ja oma „valimiskoole”. Naistepäevases Sirbis ilmus teatri NO99 dramaturgi Eero Epneri artikkel „Kunstis vastandusi ei ole”, kus autor soovib Tallinna Linnateatri ja NO99 kunstiliste valikute pinnalt vastandamise lõpetamist. Olen Epneriga nõus selles osas, et pole kuigi mõttekas pidada teatrit NO99 Tallinna Linnateatrist pelgalt sellepärast paremaks (või vastupidi), et nende kunstiline fookus või nägemus teatri rollist asuvad teatrikunsti maastiku eri koordinaatidel. Sama mõttetu oleks vastandada lastelavastusi ja täiskasvanutele mõelduid või muusikale ja eksperimentaalteatrit, kahvlit ja nuga. Erinevused, mida Epner oma artiklis käsitleb, lähtuvad konkreetse teatriorganisatsiooni ja teatrilaadi missioonist, teatri laadispetsiifilisest funktsioonist, ja on seega ühismõõdutud (vastandamatud). Paikkonnateatril (nt Endla või Ugala), lasteteatril (Eesti Nuku- ja Noorsooteater), avangardteatril (Von Krahli teater, Cabaret Rhizome), poliitilisel teatril (NO99), väärtdramaturgiakesksel teatril (Tallinna Linnateater, Eesti Draamateater) või ka meelelahutusteatril (Vana Baskini teater) on kõigil teatritegemiseks veidi erilaadsed põhjused, oma unikaalne kombinatsioon ethos’est, pathos’est ja logos’est: kui avangardisti keskne väärtus on uuenduslikkus ja poliitilise teatri apologeedil ühiskondlikkus, siis dramaturgiakeskne teater peab väärtuslikuks lugu ja karakterite sügavust, meelelahutusteater aga eelkõige publiku rahulolu jne.1 „On maitseasi, kas maitse on kõik või mitte midagi,” ütleb Epner, üritades meelevaldsest vastandamisest vabaneda relativistliku maitse-argumendiga. Ja astub libedale jääle. Sellest hoolimata, et kunstiliste valikute väärtustamist võib pidada sõltuvaks maitsest või kultuurikeskkonnast, allub teater teatud universaalsetele moraalsetele kaalutlustele, mille vaagimise kohustus ei ole pelgalt maitse asi või žanriline eripära.

Esimeseks üldkehtivaks moraalseks mõõdupuuks teatris on kutse-eetika. Kõrge professionaalsus, oma kutsele, kutsumusele pühendumine on eesti teatris üldtunnustatud väärtus. Mitte ilmaasjata ei räägita Eestis „teatriusust” ja mitte ilmaasjata pole teatriinimene pühendunu, pühamehe staatuses. Eesti teater on kvaasireligioosne organisatsioon, kus toimub pidev kogukonnasisene religioosne signaliseerimine demonstreerimaks jätkuvat pühendumust, jätkuvat osadust teatrikoguduses (ka Epneri tekst tundus olevat suuresti just teatrilojaalsuse, teatriusu signaliseerimise teenistuses). Sellel pühendumise pinnal käib ka teatri sees nõudlik moraalne mõõdistamine, mis on andnud häid tagajärgi: meie näitlejad on maailma tipus. Keskendatusel pühendumisele kui kesksele, kandvale väärtusele on aga oma varjukülg. Eesti teatraalide väljaütlemistes ja teatrite tegutsemisest kumab läbi arvamus, et pühendumine pühitseb teatri ja kõik, mida seal tehakse, et pühendumisest piisab. Ent kõrge töömoraal peaks olema teatrile pelgalt vahend. Kui teatri põhiülesanne on uurida inimene olemist, inimsust (teatri ülesanne on otsida vastust küsimusele „kuidas me oleme?”, kui lähtuda John Malkovichi teatripäeva läkitusest), siis peaks ka teatri enda peamine eetiline mõõt olema ennekõike inimene ja tema olemise viis. Teatrieetika keskne küsimus on seega: millist inimest teater idealiseerib?

Teatri afektiivsest mõjust, teatri emotsionaalsest haaravusest tulenevast ohust inimese intellektuaalsele adekvaatsusele ja subjektsusele (mis on inimese moraalse kaalutlusvõime eeldused) ning selle ohuga kaasnevaist kunstieetilistest küsimustest on kõneldud juba paari tuhande aasta jooksul, alates Platonist, kes pidas teatrit loomuldasa pigem ebamoraalseks nähtuseks. Teatri pathos kipub pahatihti lämmatama logos’e, sõna „teatraalne” ei seostu eeskätt mõistuslike ja kaalutlevate, vaid pigem afektiivsete, psühhosomaatiliste protsessidega. Küsimused kunsti vastutusest võistlevate tunnetusviiside, võimalike elu mõtestamise viiside väärtustamisel on teatris jätkuvalt aktuaalsed ja ka iga konkreetse lavastuse puhul käsitlemist väärt, kuigi näivad millegipärast pigem huvi pakkuvat teatrit distantsilt jälgivatele intellektuaalidele2 kui teatraalidele ja teatrikriitikuile.

Samas see, millist inimest teater idealiseerib, ei nähtu ainult sellest, mida teater teeb, vaid ka sellest, kuidas teatri institutsioon ühiskonnas on. Teater on avaliku koosoleku vormis toimiv kunst, teatrietendus on muu hulgas ka kommunikatsiooniakt, ja nagu iga kommunikatsiooniakti, tuleb ka teatrit hinnata kommunikatsioonieetilisest aspektist. Kui vaadata, milliseid väärtusi ja suhtlusmudeleid teater kui institutsioon ja teatraal selle institutsiooni eestkõnelejana levitab ühiskonnas seeläbi, kuidas ta ühiskonnas on ja ühiskonnaga suhtleb, siis tunduvad eesti teatri keskseteks väärtusteks kõrvu kõrge töömoraaliga olevat mõttelaiskus, eneseimetlus ja lojaalsus.

Teater ei viitsi, ei soovi või ei oska iseend reflekteerida. Kui lugeda mõne eesti teatrikorüfeega tehtud intervjuud, siis vaid haruldaste erandite puhul on tunda, et näitleja või lavastaja teab, mis toimub tema kunstivaldkonnas (rääkimata sellest, mis juhtub laiemalt kunstis või üldse maailmas), ja et ta on veendunud selles, kus ja miks tema teater oma kunstilisel arenguteel või laiemalt Eesti ühiskonna väärtusskaalal asub. Eesti teatris valitseb mentaliteet, et mingite kunstiliste või kultuurikorralduslike eriarvamuste avalik arutelu ei ole hea toon, avalik sisuline arutelu võrdsustatakse teatris tihti „vastandamisega”, mis on emotsionaalse, mitte intellektuaalse dominandiga tegevus. Kunsti väärtus ühiskondliku, avaliku suhtlusvormina põhinebki suuresti võimalusel mängida läbi väärtuskonflikte, erisuguseid olukordi, identiteete, poliitilisi, esteetilisi, eetilisi ja kultuurilisi valikuvajadusi. Teater peaks olema avaliku, ent tsiviliseeritud, argumendi-, mitte emotsioonipõhise kaalutlemise võimalus. Ent erialane ja (veel vähem) filosoofiline või ühiskondlik eruditsioon (sest „poliitika on ju räpane”) ning avatud emotsioonivaba mõttevahetus ei ole Eesti teatris olulised väärtused.

Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.

Kolmas probleem, mis tuleneb neist kahest, teatriinimeste kasinast eruditsioonist ja põhjendamatust eneseimetlusest, on teatri ebaadekvaatne suhtumine kriitilisse retseptsiooni. Kriitikas ei nähta võimalust mõttevahetuseks, vastuargumentatsiooniks, kriitika taandatakse enamasti maitseküsimusele ja arvaja subjektiivsusele. Kriitikus nähakse peamiselt rahulolematut teatrivaatajat, aga et alati leiab vaatajaid, kellele lavastus meeldib, siis on mugavam orienteeruda positiivsele emotsioonipõhisele tagasisidele kui (vastu) argumenteerida. Mõistuslik ja eetiline skepsis teatris ei loe, selle saab mugavalt tasalülitada teatriarmastuse, teatriusu puudumisele osutamisega ja maitseotsustuse subjektiivsusele viidates. Kriitika tasalülitamist soosivad ka teatrikriitikute enda sättumused. Eesti teatri ja teatrikriitika vahel kehtib vaikiv kokkulepe, et kriitik peab olema lojaalne teatrile kui institutsioonile, et teatrit ei ole sünnis kritiseerida teatrikunstivälistest argumentidest või probleemiasetustest lähtudes. Suur osa meie teatrikriitikast ja metakriitikast (isegi see osa, mis end mõtlevaks peab) toimib lojaalsuse signaliseerimise vaimus: kõige olulisem on, et ka väga karmi kriitika alt paistaks välja su põhimõtteline lojaalsus teatrile kui institutsioonile, et kriitik ka väga kurja häält tehes oleks nõus panustama teatri kui kunstiliigi edusse ühiskonnas, et ta vähemalt hooliks teatrist. Kriitikat võetakse kuulda seni, kuni sellest nähtub, et kriitik on teatrile lojaalne. „Teatrile lojaalne teatrikriitik” on aga oksüümoron. Nii nagu kriitik ei tohi (lähtudes ajakirjanduse eetikakoodeksist, mille põhimõtteid võiks ka kultuuriajakirjandus järgida) tekitada põhjendamatuid kannatusi, nii ei sobi kriitikul ka iga hinna eest kritiseeritava kunstiliigi edusse panustada, teatri teenistusse asuda. Ka teatrikriitik peab nägema kultuuriolukorda laiemalt, küsima endalt, mis roll on teatril ühiskonnas, ja ärgitama teatrit küsima endalt neidsamu küsimusi. Vajadusel peab kriitik julgema kahelda ka teatri kui kunstiliigi eluõiguses, mitte pidama teatri olemasolu iseenesestmõistetavaks.

Miks need probleemid on üldse olulised ja miks ei piisa ainult sellest, kui (tihti alarahastatud, eksistentsiaalses piirolukorras virelev) teater täidab oma teatrilaadile omast missiooni kõrgel professionaalsel tasemel? Eestis nii populaarne teater peaks senisest selgemalt teadvustama, et tal on muu hulgas ka ühiskonna moraalse kompassi, suunanäitaja staatus. Teatrit käsitletakse tahes-tahtmata ühiskondliku väärtusdiskussiooni olulise osalise, tõe ja õiguse kantsina, avaldugu see tõde ja õigus siis saksa valgustuse vaimust kantud poliitilise teatrina (NO99) või rahvuslike tüvitekstide romantistlikes uustõlgendustes (Tallinna Linnateater). Ühiskondliku arvamusliidrina, väärtuste kinnistajana ja loojana on teater ja teatraalid konkurentsis poliitikute, meedia ja meelelahutustööstusega. Ning selle konkurentsiga kaasnevad teatud moraalsed kohustused, mis ei piirdu pelgalt kutse-eetiliste nõuete täitmisega või ümarate elutõdede puistamisega teatri- ja ühiskonnaelu puudutavates diskussioonides.

Emotsionaalse lojaalsuse eelistamine kriitilistele argumentidele, mõttelaiskus, eneseimetlusse suletus ja turundusele või koguni propagandale orienteeritus on omadused, mida tavaliselt poliitiliste erakondade puhul kritiseeritakse. Eesti meedias ja ka kultuuriringkondades armastatakse vastandada võimu ja vaimu, peamiselt ikkagi viimase kasuks. Aga kui vaadata seda, kuidas teater kui vaimuorganisatsioon Eesti ühiskonnas hetkel on, milliseid väärtusi, millist olemise viisi, millist inimest see propageerib, siis on raske leida erinevusi keskmise poliitilise erakonna „ideaalse valija” ja keskmise „ideaalse teatrivaataja” vahel. Eesti teater vajab moraalset ärkamist, omaenda „Ühtset Eestit” ja oma „valimiskoole”, mis selgitaksid vaatajale teatri turunduslikke võtteid, ideoloogilisi sätteid ja mugavushoiakuid, mida nende taga varjatakse. Või siis võiks teater lõpetada sellise näo tegemise (see on selline mõtlik, pühalik, veidi äraolev ilme, mida teatraal tavatseb avalikkuse ees esinedes kanda), nagu oleks vaim oma moraalselt ambitsioonilt kuidagi puhtam või kõrgem võimust.

Et mu tekst ei jääks liiga hambutuks, siis saagu püstitatud antitees Eero Epneri artikli „Kunstis vastandusi ei ole” põhiteesile, mille kohaselt pole alust vastandada teatrit NO99 ja Tallinna Linnateatrit. Sarnaselt Epneriga arvan, et pole mõtet vastandada NO99 ja Tallinna Linnateatrit pelgalt kunstiliste valikute pinnalt. Erinevalt Epnerist arvan, et NO99 ja Tallinna Linnateater vastanduvad hoopis olulisemas küsimuses. Väidan, et on fundamentaalne, inimene olemise eetilisi baasküsimusi hõlmav vahe selles, millisena näeb oma „ideaalset vaatajat”, oma „ideaalset inimest”, millist inimolemise viisi propageerib nt turundussõnumites, aga ka muudes ideoloogilistes baashoiakutes NO99 ja millist Tallinna Linnateater. Mõelge minuga kaasa või vaielge vastu, palun. Aga ärge hakake rääkima teatriarmastusest või teatriusust.

1 Soovitan lugeda David Orace Kelly Ameerika Ühendriikides läbi viidud teatriväärtuste uuringu tulemusi (http://www.dokmfa.org/?p=16).
2 Vt Mihkel Kunnuse artiklit „Miks maailm oleks teatrita parem paik” (Müürileht, nr 13).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming